to: 1küsimus

Jah, ta oli umbes 12 kui tema ema ja isa lahutasid. Keegi ei jätnud kedagi kellegi pärast maha, vaid erimeelsuste tõttu lõpetasid abielu.Isa lahtus kodust kaks kätt taskus,jättes maja ja auto ja kõik muud exile,et laste elukvaliteet ei muutuks. Ehitas uue maja, nii suure ,et tütrel ja 2 pojal oleks ka omad toas isa juures. Siis tulin mina sinna ellu, tütrel oli juba siis sellised ütlemised ja seisukohad, olid tema vale arusaama ja tema arusaam.PUNKT.
Kuna mees on vaja kooli mees, soovis mind esitelda kui seaduslikku abikaasat, tüdruk oli abielule vastu, tegime seda salaja, ilma traagikata....aga tütar nuhkis kuidagi selle välja ja siis sõimas isal näo täis,vanust oli tal vaist 17 siis, et kuidas ma seda tädi nüüd kutsuma pean- kas VÕÕRASEMA või?
Lugesin siin erinevates foorumites isa teemadel ja ühe tüdruku jutt läks kuidagi hinge, mis katttub ka meie tüdrukuga.
Ühesõnaga, polegi mul vaja kaugelt lahendust otsida, vaid tüdruk on meil anoreksik-buliimik, ilmselt on see tema viis oma haigusest tekkinudv viha väljaelamiseks.

Nagu alati, on sul mehed süüdi.
Mis vimm sul sees on?

Leian tütar näägutab isa kallal, sest isa laseb enda kallal iriseda.
Vingutakse pehme loomuga inimese kallal.
Tean seda omast kogemusest.

Viga on hoopis selles, et isa ei ole õigel ajal tütrele hea keretäie andnud.
Lihtsalt tütar on kasvanud üle pea.
Ja kus on pärisema?

Tütar on ära hellitatud ja jultunud.
27a käitub nagu ära hellitatud teismeline.

Kui te kasvatate oma lapsed üles õigete väärtushinnangutega, nõuate neilt austust ja ise neid samamoodi vastu austades, annate neile hoolt ja armastust, õpetate neile juba väikesest peale kuidas kohelda inimest keda armastatakse jne. jne. Siis kasvavad teie lastest ka korralikud inimesed kes ei näita teie peale suurest peast näpuga. Sellel ei ole vahet kas see tütar tõepoolest jäeti väiksena isa armastusest ilma või on ta lihtsalt üks ennasttäis ja ärahellitatud plika. Kui teil on oma lapsele midagigi ette heita siis järelikult ei teinud te ise lapsevanemana eriti head tööd.

mille yle siin nyyd juurelda? tytrel olid ema zitad geenid, muudmidagi. taolisi naisi kyll, kui teemaalgataja seda veel ei tea..

Minu jaoks vahet pole, kas räägime hingelise sideme puudumisest lapse ja vanema vahel tüdrukust või poisist, isast või emast. Laps on laps ja vanem on reeglina täiskasvanud inimene ning kui seda sidet pole, siis on vanem selles süüdi, kuna väike laps ei ole lihtsalt võimeline oma arengutasemelt asju hindama sedasi ja oma käitumist korrigeerima vastvalt arusaamale, et vanem annab raha = vanem sinust hoolib. Sageli näevad lapsed seda hoopis nii, et vanem ostab ennast lapsest lahti, et ei peaks temaga tegelema. Ja kas on tõesti siis nii raske võtta see väike tütar põlve peale ja rääkida paar sõna ja oma vanemlikke tundeid väljendada? Jah, pigem ikka öeldakse, et ma pole jutumees, ma rahamees - võta "nuts" ja ole rahul. Mina seda perekonda ei tunne, et midagi nii põhjapanevat öelda, et üks hea keretäis parandanuks kõike - minu arvates pigem vastupidi, vägivald sünnitab vägivalda. Ja mis isa see on, kes ei taha anda tütrele seda, mis mitte midagi ei maksa - hea sõna ja tunde, et kuulud kuhugi - põhjendusega, et ta pole jutumees. Oma laps on seda ometigi väärt, et kasvõi korra elus suu lahti teha ja öelda talle, et isa teda armastab - see ei maksa ju ometi midagi?

Kui oleks tütrega rohkem suhelnud, siis heidaks tütar ette materiaalsete hüvede vähesust. Tegemist lihtsalt puugiga, kes IMEB täiega.

Asjad pole kunagi lihtsad. Suurem suhtlemine isa ja tütre vahel oleks selles peres kuidagi isa sissetulekuid vähendanud või? Või mida isa vastas näiteks oma 17-aastase tütre küsimusele, kui ta uuesti abiellus - probleemid olid ikka nähtavasti suured, kui täiskasvanud mees peab paremaks salaja abielluda, kui enne oma lapsega suhted ära klaarida, sest nii on lihtsam. Või mis?

Veel tahtsin öelda, et kui inimene kannatab söömishäirete all, siis see on tavaliselt tagajärg, mitte põhjus psüühilist laadi häiretele. Inimene ei saa olla korraga anorektik ja buliimik ning need on tõsised probleemid, mitte et ta elab isa uue pere peal välja sellest tulenevat stressi.

Kle isa on lapsele just selline, nagu meie (emad) teda oma lapsele kujundame. Sa oled midagi väga valesti teinud, tõenäoliselt mitte teadlikult vaid ehk pigem alatedalikult. Ma arvan, et sul on hea ja hooliv mees, aga sina oled terve elu tema kallal võtnud, et ta ei tegele teie lapsega ja pöörab vähe tähelepanu sulle. Vaata peeglisse ja siis saad aru, miks sinu laps oma isast nii arvab.
" Rääkinud oleme aga jutt läheb alati nii emotsionaalseks, isa solvub ja läheb pisaraid valama..." selle lausega on ju kõik öeldud! Sa oled terve elu mehele rääkinud milline ta olema peaks, aga sa ei ole kunagi märganud, mida ta teie perele andnud ja võimaldanud on :(. Nii, et hiljaks oled jäänud emmeke, viga ei ole sinu tütres ega mehes vaid sinus!

Loeme ikka teemalustaja postid korralikult läbi enne süüdistusi, tegemist on kasutütrega, kes seal pidevalt ei elanud ning hetkel on täiskasvanud. Päris ema on ka tegur, millest pole midagi teada esialgu.

Miks mind ajab oksele netitädide stampkätsatus: vaata peeglisse. Ei tea palju nad sinna ise vaatavad või vahivadki ainult peeglisse. No mis soovitus see on. Eesti naiste poolt emotsionaalsesse nälga jäetud ja seepärast välismaa kutid nii hästi peale lähevad, et nad ka räägivad naisega. Jaa-jaa on naisi, kes virisevad iga asja peale, kuigi neil on üle keskmise asjalik ja tubli mees. Mees vajab samamoodi kiitust ja tunnustust. Kas nende materjaalsete asjade eest on tänatud või tunneb isa ennast automaadina, keda suvalisel ajal piiksutatakse.

to: miia

Jutt sul jumala õige aga antud hetkel, pole mina see EMA kes seda tüdrukut kasvatnud on,küll aga olen naine, kes oma mees igal hetkel tunnustab ja ka seda tüdrukut tunnustab.
Ilmselt sa ei jaksand või ei viitsinud lugeda teemat otsast lõpuni. Mina, kes on selle tüdruku võõrasema, olen asju vaid kõrvalt näinud ja mitte iialgi tütre ja isa vestlusesse sekkunud, sest mul puuudb selleks õigus.
Ja kindlasti, ei vasta siin mõne väitede tõele,et minu mees, ehk selle tüdruku isa pole oma tütart tunnustanud, kiitunud, kallistanud või temaga pikalt rääkinud.
See isa on esimene, kes uksele vastu läheb kui tüdruk koos väikse lapselapsealasega meie juurde tuleb ja neid kallistab. Kui tütar nüüd tööle kandideeris, oli isa see kes teda julgustas mitte alla andma( kindlasti ka tema bioloogiline ema) ja ka mina. Ma ei saaks ju siia meie pere 15 aasta ajalugu kirja panna.
Lihtsalt mullle tundub see kummaline,et sellel tüdrukul on ka veel 2 venda kuid nemad peavad isa küll maailma parimaks ja hoolivamakas.
Ja veel ,keegi siin üleval pool mainis,et kas see võtab isal tüki küljes, kui ta lapse põlve peale võtaks ja temaga räägiks.
Selle peale tahaks öelda: tule taevas appi!!! Inimese isikuomadusi ei ole võimalik osta, müüa ,tellida ega ka ümber kujundada. Seda võib teadlikult mingi aeg püüda juurde pookida, aga kui sa oled sündinud näiteks valetama,varastama, olema liiderlik või OLED SA VÄIKESE JUTUGA MEES , tuleks juba 27 eluaasga jooksul sellega ära rahjuda. Inimest ei ole võimalik ümberkasvatada ega ümber muuta, need kes seda teha püüavad, avastavad varem või hiljem, et see oli ajahukk.

Aga ilmselgelt on kusagil midagi valesti läinud et tüdruk selliste süüdistustega nüüd lagedale tuleb!? Võibolla siis vastupidi- on teda alati liiga palju hellitatud ja poputatud ja nüüd täiskasvanuna lubab endale ei tea mida? Aga ikkagi peab tõdema et kõik saab alguse lapsepõlvest ja kodusest kasvatusest.

Kuidagi see jutt ei lähe kokku, et isa rääkib pikad jutud lapsega maha, samas väikese jutuga mees. Ja mis jutt see on, et suhtlemist ja eneseväljendust ei anna õppida? Kui te kõik nii õigesti tegite, miks on inimene anorektik-buliimik? Ja on asju, millega inimene ei harju iial, kestku see siis aasta, kümme, kakskümmend või rohkem. Kui isa on omi tundeid väljendanud raha ja asjade kaudu, siis mis siin imestada? Või mis lahendust siis asjal on, kui kumbki ei taha järgi anda? Mida külvad, seda lõikad. Kui sidet pole, siis kõik see kallistamine ja julgustamine tundub võltsina. Võib-olla on isa tunda andnud, võib-olla tahtmatult, et armastus lapse vastu käib mingitel tingimustel - omandada hea haridus, saada hea töökoht jne. Eks ütleb palju seegi, et teemautor arvab, et tal pole õigust sekkuda, kuigi tegelikult on, sest ta on ka osa perest ja mehe suhted tütrega mõjutavad tema elu ka ju. Ehk et on kommunikatsiooniprobleemid.

to : käbilind

Ma ei sekku sellepärast,et ma ei tea backroundi e. seda perioodi ,tütre sünnist kuni 12 eluaastani. Tean,et ankoreksikuks sai ta 13a. kui modellikoolist välja langes ,kuna oli "liiga paks".
Kui vaadata kes on anoreksikud- buliimikud tuntud inimestest, siis tegelikult selle higuse küüsi võiks langeda iga enesekriitiline inimesel. Üks näide on Printsess Diana ja enamus supermodelle Tean seda teemat väha hästi, tean ka kuidas see algab, millest algab, kuidas on haigusel mingid puhkeperioodid ja siis uuesti millal käivtub, miks käibitub jne jne jne. Selle 15a. jooksul on mul olnud aega väga palju lugeda selle kohta, uurida ja vestelda sama haigust põdevate inimestega.
Kindlasti on isal seal omad süüd ja seda sellenäol,et isa on terve elu olnud väga nõudlik ja usun, et siia ongi koer maetud.
Ma oletan,et tütar tunneb ära isas iseennast ,et on äärmiselt nõudlik endasuhtes ja ka enesekriitiline, seetõttu ta on terve elu õnnetu olnud.
Tegelikult on see teema nii sensitiivne ja et sellest üldse aru saada, peaks teadma kogu backroundi, et mis on see vimm tüdrukus, et ta ainuke viis isa solvata on öelda- mul pole isa! Ma näen,et ta elab seda kuidagi välja just nendel hetkedel, kui tal lööb see haigus välja, sest ma ju märkan WC käies, kui keegi on oksendanud jne.

To: käbilind,

Mul mees ei ole jah, selline jutulind või pläraläraleenu aga ikka kui tütrel on vaja isaga midagi arutada, nõud küsida, isutvad nad tund-kaks ja ajavad juttu.

Lugesin tõesti ainult esimese postituse läbi, põhimõte jääb samaks, see tüdruk on kasvatatud ja õpetatud oma isa alahindama, hetkel ei ole see süüdlane tõesti sina, vaid esimesed elujuhised andnud pärisema.

päris naljakas. ometi on naistele tuntud ju väljend, et meest tuleb enda kõrval võtta sellisena, nagu too on. kui yldse on "võetav" muidugi. nyyd aga tahetakse siin yhest mehest, et too oleks mingi kehva iseloomuga mimmu kasvatamaisel olnud emotsionaalne kloun/härjavõitleja, kes igas olukorras oleks kyllastumiseni rahuldanud kõikide asjas osalenud mooride vajadused. irw.

palju tahate-vähe saate. looduse tasakaal, muud midagi.

No siis ei ole nad hoolimata pikkadest arutlustest igapäevastel teemadel siiski lähedased või mis? Lähedustunde annab see, kui sind võetakse vastu sellisena nagu sa oled ja hoolimata kõigest ja seda ka väljendatakse ehk öeldakse. Ja seda pole kunagi hilja öelda ja ennast oma lapsele avada. Aga no küllap siis ei saa, parem pisar poetada ja ära minna ja öelda, et tehakse liiga. Suuna enesekriitiline ja äärmiselt nõudlik enda vastu olemises on andnud siiski keegi vanemaist, ma ei ütle, et isa tingimata ja see ongi see külm hingus kuklas, et läbikukkununa või ebaõnnestununa pole sind vaja ja tekib see sügaval lapsepõlves. Endalgi selline isa, kes reageerib äärmise arusaamatusega etteheidetele, et ta pole kunagi oma armastust laste vastu väljendanud - saite söödud, kasitud ja haritud, mis teil veel vaja on ...

Minu arust on täiesti vastuvõetamatu omaenda lapse kohta öelda kehva iseloomuga mimmu, kui ise ei oskagi emotsionaalselt kasvõi korra aastas tütrele midagi anda, msi ei oleks raha ega asi. Mis küllastumine? Ja öelda sellises kontekstis naise kohta moor? Loodetavasti su oma laps selliseks mooriks ei muutu, sa lapsevanema musternäide, kes sulle eales etteheiteid ei tee.

to:käbilind

Sinuga on hea väidelda ja arutleda :)....aga selgita siis, miks näiteks mina või minu tütar ei ole kunagi sellist teemat jälle ja jällle esile võtnud, kuigi, meie isad olid ..
Minu isa oli jõhkard, seda sõna otseses mõttes, ta elas oma viha minu ema peale välja, kuid läbi ema kannatasime ka meie õega.
Mul isa oli nii äkilise iseloomuga,et kui toit oli soolane või ligia mage, valas selle koertele söögiks, jättes kogu pere söömata. Kui emal olid nõud pesematta, lõi need vastu maad puruks ja oli ka hetki, mis siiani meeles, kus isa läks emaga tülli , olime õega 5a. mäletan et ema äratas meid ülesse, palus riidesse panna ja siis me jalutasime mööda paksu metsa, õues oli -20 kraadi, kuni naabrinaine meid edna juurde võttis.
Ometiti, kui nüüd endassse vaatan, siis süüdistan ma vaikides pigem ema kui isa, sest miks ta lasei meil seda kogeda...Kuigi halvasti käitus ju isa.
Kahjuks mina oma isale selliseid asju pole kunagi ette ei heitunud, lihstalt siis kui oma elu peale sain, küldastasin neid vaid aatas korra-kaks. Ja minu tütrel on isa, kes peale lahku minemist võttis kiiresti uue naise ja siis tuli ka kohe titt, seega pole minu tütar 7a. peale isa tunnustust, toetust, kiidusõnu ega ka ühtegi senti ülalpidamiseks saanud, OMETIGI, TA SUUDAB SEDA KUIDAGI MÕISTA JA EI HEIDA ETTE, küllaga tunnustab ja kiidab minu meest e. oma kasuisa,et tänu tema nõudmistele ja suunamiselte ei ole ma RIMI müüja vaid olen kõrgharidusega riigiametnik.

tegelikult naised on ikka suht imelikud tõesti. võetakse kätte ja mõeldakse omale mingi psyhhopaat või suva kättesaadav hull eluks hädavajalikuks, synnitatakse lapsed ja siis halatakse, et see kogu kupatust nagu loomi kohtleb? wtf, kas annab veel lollimalt oma elu korraldada?

"tahan ise oma hädas kannataja olla ja valju häälega sellest kisada"?

et siis kuidagigi ennast oma haleduses tegijaks mängida, käiakse välja mingi taoline fraas:"tänu tema nõudmistele ja suunamiselte ei ole ma RIMI müüja vaid olen kõrgharidusega riigiametnik."

samahästi saaksid ka rimis ju hakkama, või mitte?

soojal kohal istuv maksumaksja rahadega paksuksöönud riigiametnik võiks nüüd rahvale tutvustada, mismoodi tööajast delfis aega surnuks lüüakse

Võtan oma sõnad tagasi, sinus on ikka midagi väga valesti!
"Ma ei ole Rimi müüja vaid olen kõrgharidusega riigiametnik."
Rimis on erinevatest toidukettidest just kõige viisakamad teenindajad ja tundub, et sina ise hindad ainult välist klantsi ja seega teevad seda ka sinu tütred ja võõrastütred jt. Nad on saanud seda mida neid on õpetatud ihkama - raha ja võimu, aga nad ei ole saanud hinge.
Kui nüüd meenutada viimast Rimis-käiku, kus teenindaja soovis naeratades ilusta päeva ja kui meenutada mõnda kokkupuudet kõrgestitasustatud riigiametnikega..., siis võib-olla sinu hingesoojuse huvides oleks ikkagi parem valik kassapidaja.

samas pole ju paha, et "lõõgastushetkel" palgaline tõmbab aastat kokku delfis-hullem oleks, kui ta seadusloomega või muuga maksumaksjat puudutavaga tegeleks sarnases konditsioonis.

viiamstele,

Uhhh ohhh, tundub,et loetakse teemat lüngati või ei oska ma ennast piisavalt üheselt väljenada.
Minu tütar on see, kes hetkel tööl ja EI OLE DELFIs aga tema lihtsalt tänab oma kasuisa suunamist ja olla enasekriitilisem, et kuhugi jõuda.
Usun,et siin on palju neid, eks on unisantud lapsest peale Rimi müüjaks saamast, kuid usun,et enamustel siiski sihid palju kõrgemal.
Müüja amet on igati väärikas ja teretulnud, kuid küsimus tekib ikkagi, miks seal see personal nii kiiresti vahetub ja uueneb?
Miks?
Stabiilsema ja vähe kindlustatuma elu garanteerib siiski kõrgharidus, kui mitte eestis siis välismaal.

alu ja teised,

Lugege seda lõiku uuesti :)

copy-paste: Ja minu tütrel on isa, kes peale lahku minemist võttis kiiresti uue naise ja siis tuli ka kohe titt, seega pole minu tütar 7a. peale isa tunnustust, toetust, kiidusõnu ega ka ühtegi senti ülalpidamiseks saanud, OMETIGI, TA SUUDAB SEDA KUIDAGI MÕISTA JA EI HEIDA ETTE, küllaga tunnustab ja kiidab minu meest e. oma kasuisa,et tänu tema nõudmistele ja suunamiselte ei ole ma RIMI müüja vaid olen kõrgharidusega riigiametnik.

hea kyll, ema kiidab tytre haridust ja positsiooni-seega suurt vahet pole.

"Müüja amet on igati väärikas ja teretulnud, kuid küsimus tekib ikkagi, miks seal see personal nii kiiresti vahetub ja uueneb?
Miks?"

ehk sellepärast, et on liialt palju upsakaid ja oma väljanägemist tegelikult vihkavaid ametnikke, kes suhtuvad yleolevalt ja kasutavad iga võimalust ylbitsemiseks? riigiametisse nad kõik ju nagunii ei vahetu..

"Stabiilsema ja vähe kindlustatuma elu garanteerib siiski kõrgharidus, kui mitte eestis siis välismaal."

muidugi ei tea, mis välismaast on jutt aga oma skandinaavia kogemus näitab, et vaja on osata keelt, suuta selles kirjutada ning midagi reaalselt teha osata. diplom on hea, kui on, aga reaalsed oskused väärtusi luua on hädavajalikud.

Töö inimest ei riku, keegi peab ju Rimis müüja ka olema. Sinu laps arvaks sust halvemini, kui sa oleks Rimi müüja? No tore siis.

Tõesti miks kaupluste personal vahetub?
Imestan, et üldse mõni inimene suudab müüja ameti juures veel naeratada, palk on närune, töö on aga raske füüsiliselt ja vaimselt.
Tõesti miks riigiametnik ei lahku oma kohalt enne, kui "pomm alla" pannakse?
Palk on magus, tuba on soe, keegi ei tülita, töö seisab paberivirna nihutamises ühest lauanurgast teise ja seda ka juhul, kui viitsimist on.