Tõeline daam, tõeline naine, tõeline härra, tõeline mees, aga kas ka tõeliselt hea ja tark inimene?
Lugedes erinevaid kommentaare, nendega nõustudes või mitte, tabasin enda juures järgneva: kui lähtuda sellest, siis jah, kui tollest, siis ei. Ehk mingi otsustamise alus oli puudu.
Termin tõeline daam peaks kõigi eelduste kohaselt sisaldama endas kõike hinnatavat, positiivset, olema eeskujuks, kuid miks siis nii pole? Õieti, konkreetseid daami tiitli pretendente silmas pidades, mõned justnagu daamiks sobivad ei ole sümpaatsed ja mõned on.
Võimalik, et ülejäänud foorumlased algusest peale ei üritanudki tõelist daami siduda ilmtingimata ka sümpaatsusega, minu jaoks on see aga oluline.
Sümpaatne on inimene (minu jaoks), kes on hea ja tark, hoolitseb enda sisemise ja välimise puhtuse eest ning on harmooniline.
Öelda, et daamil need omadused ilmtingimata puuduvad, ei saa, kuid ei saa sedagi, et need tal ilmtingimata olemas on.
Tarkuse all ei mõtle ma koolitarkust, teatud baas on küll vajalik, vaid tarkust laiemalt.
Lumivalgukese ja Tuhkatriinu kurjad võõrasemad olid daamid, ent headuse puudumise tõttu ebasümpaatsed.
Daamindus ei sisalda Naise etaloni. Seal on väärtuslikku, kuid palju jääb ka puudu. Lisaks võib see sisaldada selliseid omadusi, mis Naisele kohe kuidagi ei sobi (peps, kõrk, üleolev, enesekeskne, uhke jne). Väärikus sisaldab endas ka uhkust, eneseteadlikkust, kuid seda siiski teatud piirini.
Üldinimlikult positiivsed omadused on omased nii naistele kui ka meestele. Sooline erinevus mängib siiski ka arvestatavat rolli. Arvan et Naisele omased jooned pole ühesugused, isikuti võivad need olla üsna erinevad, kuid igal juhul kannavad need endas positiivsust.
Lihtsana mõjuv sümpaatne noor naine või heasüdamlik memmeke võivad Naise tiitlile kandideerida, nagu ka pea alati soenguga ning lakitud küüntega daam, kuid seda mitte pelgalt siin välja toodud omaduste tõttu. Olulisem on miski muu.