Kas teil on olnud abielutüdimust? Ikka nii suurt kohe, et läheks ei tea kuhu ja kui kauaks kõigest sellest eemale. Tahaks lihtsalt olla kuskil mujal....

Tüdimus mitte abielust, vaid mehest. Õige mehe korral, ei tohiks sellist tunnet kunagi tekkida. Ohumärk, et varsti tekib petmine. Kaua abielu siis kestnud on, et juba tüdimus?

Aasta saab septembris täis.

Teatud perioodi tagant tulevadki ei tea kust abiellu kriisid :) - see ju ajast aega nii olnud. Peale esimest, seitsmendat jne aastat olevat see normaalne nähtus. Teie puhul on see ilmselt proovikivi, kas armumisest saab armastus...
Edu!

Ma olen mehega 4 aastat abielus olnud, ja kordagi pole tundnud tüdimust. See võib muidugi mööduda, kuid ei pruugi. Muidugi, ei tasu kohe asju pakkima hakata ja ära minna, kuid kui nii vara juba selline tunne...ega siis see paber kooselus midagi muuda. Juurde peaks arvestama ka eelneva kooselatud aja, mis enne abiellumist. Arvan, et kui tunded õiged, siis ei tüdine oma kaaslasest kunagi. See on õhuke jää, kui kiirustatakse abielluma, aga eks seda otsusta iga paar ise. Loodetavasti saad nendest tunnetest üle ja proovi oma elus mingeid väikeseid muudatusi, mis ei häiriks kaasat, kui see rutiinist tingitud. Isegi väike muutus võib asju paremast küljest näidata.

Enda kogemusest ütlen,et mõttetu elu raiskamine.Teistele nii radikaalset suhtumist ei soovitaks,et lahku minna või midagi sellist.Tuleb ikka proovida muuta elu mõlemale huvitavaks.Leida ühine elu eesmärk,sest siiani seda pole olnud nagu ma aru saan.

Millest tüdimus siis on ? Elate rutiinis ja elu on igav ?

Just, rutiin tapabki. Ja abielus oldud 38 aastat, mees täiesti normaalne :) Tahtsin lihtsalt auru välja lasta, see läheb üle, ma tean.

aga kes elu huvitavaks peaks tegema? et keegi kuskilt tuleb ja teeb või peaks ikka ise rutiini lõhkuma? imelikud inimesed, ise midagi asja heaks teha ei viitsi, aga vinguvad. ime siis, et rutiin pole, kui aju puudub.

Viimase kommentaatori seisukoht on üsna ühene - tee!
On keegi olnud olukorras, kus rutiini murdmise nimel näeb vaeva vaid naine, ja seda kogu kooselu jooksul?
Minul on nii. Aga nüüd, ma enam KA ei viitsi.

Päris huvitav on siin lugeda neid kommentaare ühise eesmärgi leidmisest ja armastusest jne. Muigele võtab. Kullakesed, see kõik on olnud ja on ka edasi. Katsuge ka nii kaua abielus olla! Vale arvamus, kui mõtlete, et olen teinud seda hambad ristis ja sellepärast, et pean ja teist võimalust ei ole. Mõni üksik on asjale pihta saanud, enamus lihtsalt targutab :)

yxnaine Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Viimase kommentaatori seisukoht on üsna ühene - te
> e!
> On keegi olnud olukorras, kus rutiini murdm
> ise nimel näeb vaeva vaid naine, ja seda kogu koos
> elu jooksul?
> Minul on nii. Aga nüüd, ma enam K
> A ei viitsi.

aga milleks siis selline abielu üldse? et nagu ärapanemine, tema ei tee, ma siis ka ei tee. tundub mõnus, tahaks ka sellisesse abiellu ju :D

armuke:)

armuke? Kas rohi on teisel kaldal rohelisem, kui endapoolsel kaldal?

Ma prooviks olla veelgi parem temast, kellest unistad,
Ma ei tea, ei tunne sind, kuid võiksin olla see kui sobime...
Ma usun sõprusesse, kus puudub kohustus ja tabud, ma sooviks olla lihtsalt see, kes alati on olemas kui mõtled üksinduses olles...
Ma olen loomult romantiline mees ja kui sulle korda läheb see, siis kirjuta, võib-olla kokku saame täna veel...ning juba kasvõi homme-aasta pärast meenutame naerdes seda, mis müstilisel moel võib leida vingeid sõpru neti teel;)

Eh, hehhee.
Ei ole ära panemine. 29 aastat ametlikus abielus, mõned aastad veel lisaks enne seda. Loobusin "vankri" vedamisest 4 aastat tagasi, kui 25-s pulmaaastapäev ka meelde ei tulnud!!! Korraldasin väikese piduliku õhtusöögi meie lastele ja nende peredele.
Kuna mees küll ärkab, et ka tema võiks panustada aktiivsusega? Kasvõi teatripiletite või väikese Eesti-tuuri osas? Milles iganes.
Ainult paberite järgi abikaasaks olemine - kas see ongi ainus mehe kohus???

Õige mees või mitte õige,ma arvan ,et see valetab ,kes ütleb ,et pole olnud abileutüdimust.Oleneb olukorrast ,aga see võib nii väsitav olla ega kontroll võib kaduda ka avalikes kohtades ,mingi aeg võib teine muutuda kindlasti nii vastikuks ,aga küsimus on selles ,et kes suudab koos jätkata ja kes mitte ,aga loeb ka materiaalne olukord ,kui ikka raha osta uut elamist pole ,siis ennem kannatad mehe välja kui täiskasvanuna ema ja isaga elada või üürikas ,Arvamus ,mis ei sobi igaühele ,

Kui asi tõesti vaid rutiinis, on seda viga kerge parandada. Kui muud asjaolud ka lisanduvad, on keerulisem.
38 aastat koos oldud, ja kui seda mitte hambad ristis, vaid enam-vähem rahulolevalt, tuleks mõelda tõesti uute väljakutsete või siis eesmärkide peale. Katsetada võib ka niiöelda visiitsuhtega. Seda ses mõttes, et mitte igapäevaselt koos elades.
Väljakutseks võiks ju ollagi nt mõne talukoha või muu väikseks suvitusvõimaluseks putitamine, mis annaks võimaluse ka aegajalt eraldi elada.
Võib ka spades käia üksinda, sugulasi/sõpru sagedamini külastada, reisida jne.
Kui kodust eemalolek tähendab, et koju jõudes tuleb kohe mehe tekitatud laga koristama hakata, on muidugi keerulisem.
Loodetavasti on su mees iseseisev inimene, kes ajuti üksi olles hästi hakkama saab.
Endal on kooselu staaži mõni aastakene vähem, kuid suhte aitavad värskena hoida just need asjad. Meie tööd eeldavad kodust eemalolekuid. Nii saab ka üksindust tunda (nautida) ja kokkusaamist oodata. On meil ka ühine "projekt" teostada. Selle üle arutlemine, plaanipidamine ja koos tegutsemine on tore.
Nii et teema küsimusele vastates, ei ole abielutüdimust kunagi olnud. Ja seda ilmselt just seetõttu, et me pole pidevalt koos ning ei sõltu teineteisest igapäeva-toimetustes.

abielutüdimus see nüüd kindlasti ei ole,
abielutüdimusest saab rääkida ehk peale 5 aastat.
Siin lõhnab rohkem rumaluse või lausa idiotismi järele
Kumb kumba jahtis ja mis vahenditega kätte asi.

ja milleks sa siis ülse abiellusid? minuarust üksi elada on palju parem. ma küll ei kujuta ette, kui mul pidevalt keegi kõrval tüütamas oleks. üksiku inimese elu on ikka palju parem.

järgmine kompleksides tädi,
või üksi on parem, armetu ja saamatu püüd enda ülbust õigustada,
saamatus leida partnerit,
oma ego põhjendamatu ülehindamine on selle probleemi nimi

minul samuti seda muret pole, kuna elan üksinda ja ütlen, et üksi elada on ikka kõige etem. ma ei kujutaks ettegi, et peaksin veel abielus olema ja päevast päeva kellegagi kõike jagama. üksinda elu on lihtsalt super.
ja sa eelmine oled vist väikse ajudefektiga? ... kui sa arvad, et üksinda elu üldse probleem on. vaata peeglisse enne, siis hakka siin teisi sildistama eksole!

sõna sekka! terves maailmas on tendents sinnapoole, et elatakse üksinda. tänapäeva elu on nii stressirohke ja lisaks ahvatlusi-võimalusi täis, et tihti ei riskita peret luua, vastutust võtta või on ka lihtsalt valusaid kogemusi. ja muidugi teise inimesega koos elamine on suur töö ja pidev kompromisside tegemine. nii et...miks mitte üksi elada :)

ja kes kord su ratastooli lükkab? ja suppi suhu niristab?

Kui üksikuks jäämine pole valik, vaid olukorra selliseks kujunemine, on üksikuks jäänu rahulolu igati kiiduväärne - oskab kohaneda.
Kui üksikuks jäädakse teadlikult, meelega, viitab see iseloomule, mis koosellu tooks konflikte. No või pole see inimene siis kokku puutunud toredate kaaslastega. Aga kuna sarnane tõmbab sarnast ja suhted peegeldavad inimest ennast, siis taandub kõik ikkagi üksikule ja ta loomusele.
Kui üksik aina seletab, kui vahva on ikka üksi olla, võib sest välja lugeda vajadust iseendale tõestada, et ikka ongi nii. Kui see üksielamise kiidujutt juba selliseks kujuneb, et mõjub ülejäänutele pealesurumisena, nende valikute (kooselu ja pere) mahategemisena, on asi õite kahtlane. Miks peaks keegi nii tungivalt üksikuks jäämist ülistama? Ikkagi kompleksid ja vajadus tõestada või mis?
Lõppeks on iga oma asi, millist elu keegi elab. Ka üksi elamine on normaalne, kui selle valiku teeb väike osa inimestest. Mõtlen siinkohal nooruses tehtud valikut, mitte peale ebaõnnestunud pereelu. Kui suurem jagu inimestest hakkaks nii elama, sureks inimkond mõne aja pärast välja.

PS rasputinile. Kuidas su kommentaari mõista? Mis puutub peale 38 aastat kestnud kooselu tekkinud rutiini see, kes keda kunagi ammu jahtis või mis vahenditega teise kinni püüdis?
PS

kallis kah keegi, minu hinnang on antud aastakese koos elanute kohta,
ja hinnangus oli ka märgitud, et teemat võiks ehk arendada need, kes vähemalt 5 aastat
koos elanud on.

Aga teemaalgataja kirjutas ju, et tal on abielustaaži 38 aastat juba (21.juuni 10.13).

Rutiini muuta ja selle läbi sellest jagu saada on väga lihtne. Selleks ei pea kõrvale hüppama ega isegi abikaasast eralduma. Kui tahtmist on, siis sellest täitsa piisab alguseks. Mida see uus mees annaks? Lihtsalt vaheldust, aga ega su mees selles süüdi pole, et te oma elu nii mugavalt olete seadnud. Minge kas või koos kuskile reisile, kolige kuskile mujale, otsige mingi uus väljakutse jne.. Kui te nii kaua olete koos vastu pidanud, siis on sul ikka väga kõva mees - ja sa ise oled samuti ülitubli, ei maksa seda kõikke maha visata. Või las su mees kirjutab mulle gmaili, võin talle nõu anda kuidas teie mõlema elu põnevamaks muuta.