Miks on nii, et mees enne suhet räägib: Tahaks intellektuaalselt võrdset naist, sellist, kellel oleks oma töö ja hobi, kellega tekiks võrdne suhe, et "püksid ei oleks kummagi jalas"... ja kõik oleks enam-vähem 50:50... ja kui see tark naine on siis lõpuks kätte saadud, mis läheb lahti? Kodus midagi teha ei taheta, ikkagi uuritakse su ajakava (et miks nii hilja..), tõmmatakse nina kirtsu, kui sul ei ole vaba õhtupoolik aga temal juhuslikult on, miks hakatakse mingi tühja asja pärast vaidlema "viimase sõna" nimel (stiilis "ise oled")? Miks?
Üks vastus ka tõenäolisele FAQ-le: tegemist 30±2 vanuses inimestega.
:(

A miks päie paistab ja elu maal aga mitte kuul on?
Krt jälle ajad oma mehe iseloomu kogu meessoo kaela. No on sihuke mees lihtsalt, kombed on sihukesed.

Feliks: see oli ju konkreetse juhtumi kirjeldus, mitte meessoo süüdistamine:) ärand tühja ärritu:))

Merin: mul on nii tunne, et Sa ise tead omadele miksidele vastust küll:) ütle, oleks põnev lugeda...

Feliks
Rahu, ainult rahu! Merin küsib ju "miks mees..." mitte "miks mehed...". Küsija tahabki ju teada, et kas see on teistelegi norm ja paratamatus, või ta võib loota ja nõuda, et teisiti saab ka? :)

Su mees on ju lausa või sees.
Kui sust ilma jääb siis nutab - paras.
Talle sobix beibster kes päevad läbi maniküüri teex ja majateenijat nõuax.

Aga miks naised tahavad, et mees teeniks korralikult, et oleks ruumi elamiseks ja korralik auto, et saaks reisimas käia? Ja siis vinguvad, kui mees paar õhtut nädalas üheksani tööl on, et miks mees perega ei tegele?
Tegelikult ma lihtsalt püüan alati asja teise mätta otsast ka vaadata. Aga sinu mees ilmselt algul vaatas ära, et selline isuäratav naine, aga kuradi iseseisev, ei tea, mis nupule vajutada, et kätte saada? Aga nüüd, kui kätte sai, tuleb tõeline pale nähtavale.

ma arvan, et sinu mehe täiuslik naine ongi kirjeldatu - tegelikult ei saa ta sellise naisega hakkama... mees, kes sellise naise kõrval seisab peab olema tark ja tugev.. mõnikord jääb sellest soovijatel vajaka...

Gita: Ma ei tea vastuseid! Ausalt! Ma ei saa aru, mis talle NÜÜD siis enam ei meeldi?
Või on nii, et algul oli mugav kui erilist teineteise piiramist ei ole jne, aga nüüd on ümber mõelnud?
Kusjuures rääkida suurt ei õnnestu, temal polevat mingeid probleeme ja kõik, mina saavat kõigest valesti aru...
Aga need vahel juhtuvad teravuse-momendid tema poolt on väga solvavad ja arusaamatud mulle...
Jah, viimasel ajal on kuidagi nii juhtunud tõesti, et mina käin rohkem komandeeringutes ja õhtuti läheb kauem, aga varem talle see pigem meeldis, et naisel on oma elu ja kui me siis koos midagi ette võtsime, kasvõi kartulipõllu kõplamise, siis oli see nii normaalne ja tore, lausa puhkus. Nüüd aga on selline lugu, et minul on firma üritus õhtul ja tema selle peale sarkastitseb, et noh, eks mina pea siis kah endale mingit huvitavat tegevust välja mõtlema... no miks nii?

Ma ei üldista, oma meest kirun.
Ja kuna alguses ta kogu aeg koputas rusikaga rinnale, et ta mingit Beibsterit, kodukana ja küljes-rippujat ei tahaks, siis oligi mõni aasta päris tore elada... Nüüd aga tundub, et tegelikult just tahaks, et naine oleks õrnuke-nõrguke ja noogutaks iga mõtteavalduse peale "jah, kallis, muidugi, kallis..." MIS lahti? Ei tea, ausõna. Aga mingi pool aastat juba on mul nagu võõras mees kodus.
Äkki keegi on sellise situatsiooni läbi elanud ja ära lahendanud, võiks mulle mõne põhjuse avaldada, võib-olla mul tõesti on praegu natuke silmaklapid peas?

Aga ehk on viimase poole aastaga muutunud midagi väljaspool teid kaht? Said ehk ametikõrgendust, palka juurde? Või hakkas mehel tööl kehvemini minema? Võibolla ta päris beibsterit ei tahtnud, aga oled ehk muutumas tema jaoks liiga edukaks, hakanud rohkem palka saama kui tema?

Merin: võibolla polegi probleemi? võibolla on temal hetkel "kodune-periood" ja Sinul mitte...
võibolla on see tema viis olla armukade...
võibolla on teil üldse erinevad ootused kooselule ja nüüd need alles ilmnevadki... jne.

lahendused (pealt nähtud, mitte ise kogetud) - lahkuminek; naise koduseks jäämine+lapse sünd (naine pole rahul, aga "kodurahu" huvides noh...)... paremaid variante ei tule meelde, a see ei pruugi tähendada, et neid ei olegi...:)

Ei saa ma rohkem palka kui tema, aga rahaliselt pole kunagi temast sõltunud küll.
Kõik on absoluutselt nagu alati...
Kas sa tahad öelda, et ta võib arvata, et ma kasvan kuhugi üle pea?
Ei saa olla, ta on kogu aeg mind just tagant kihutanud, et mine kuskile kaugõppesse, õpi mis sulle meeldib, et ikka huvitav oleks jne... no ja nende seniste õhutuste valguses ma ei usu, et see põhjus siia sobida võiks...:(

Armukadedus... meil on algusest peale kokkulepe, et sinna me ei lasku. Ja siiamaani pole seda olnud! Ja mingit põhjust selleks pole ka loomulikult andnud.
Kodune periood? Jah, on vist küll. Aga miks siis mulle "pipart visata"? Oleks see mingi nädalane jama, oleks ehk lahendatud kah juba, aga tõesti, suvest saadik... ja ei saa omavahel rääkida.
Kui mingil rahulikul momendil teema üles võtta, tuleb selline tüli et karju appi, mina ei saavat rahulikult elatud ja nägevat vaime. Nii et probleemi pole? OK, siis viige mind hullerisse.
Mul on tõesti väga @!#$ enesetunne praegu. :(

Olend rahulik...hullarisse veel vara võtta..ega nad niisama kah vastu ei võta.
Rahune maha...mõtle asjad uuesti läbi....enne kui midagi ette võtat, analüüsi võiamlikud arengud läbi....ja ma olen pea kindel, et esialgu on otstarbekas Sul mitte midagi ette võtta...las läheb aeg natsa edasi ja:
A: saad teada, mis viga
B: saad teada, mida on tark edasi teha
C: oled ise kah targem kuidas olla
Aeg annab arutlust.
Jõudu!

Reeglina hakkavad mehed tühiste asjade pärast tüli kiskuma siis kui mõni uus pruut pead ja südant painab...
Kuidas tunned, kas on võimalik?

Merin: peand kinni:) mi(k)s hullerisse? lahuta emotsioonid oma praegusest (probleemsest) olukorras ära ja mis järgi jääb?

ja vabanda kui õli tulle valasin. ei pold eesmärk...

to pipa
ei tahax kyll uskuda... tyhjast tyli võib ka siis tulla, kui päevast lihtsalt pinge sees... minul tundub kyll pigem nii olema :)

Feliks.
Kas sinu meelest pole ma juba liiga kaua oodanud?
Kust ma, huvitav saaksin teada, mis on lahti?
Kas niikauaks soovitad lasta mehel oma tegemisi selekteerida ja lasta ennast vastavalt tema põhjendamatutele (sest põhjendada ta neid ju ei oska) kapriisidele ümber kasvatada?

xxx - le
vahel juhtub ka mul, ent Merinil kestab see juba pikemat aega kui õigesti aru sain...

Pipa: Ei ole võimalik, tõesti (või kahjuks)??:)

xxx - vot ma saaks ka aru, kui need on päeva (või nädala) pinged, aga tegemist paistab olevat TÄIELIKU ja kapitaalse ÄRA KEERAMISEGA.

Gita: ei valanud sa kuhugi midagi, ma siin just sellepärast vahutangi, et ei oska enam enda mõtteid ja emotsioone sorteerida! Mõtlesin, et ehk keegi oskab midagi kogenut öelda..

Ma muide täitsa vesistasin siin solvumisest, kui asja kirja hakkasin panema. Miski jama on lahti ja kohe korralikult. Ja mul on antennid lühises!

to pipa
aga mõõnaperiood võib ikka ka pikk olla... olen isegi mõnekuulist varianti läbi elanud... lihtsalt otsisin korterit ja tahtsin uut masinat... ja see valimine otsimine ja arvutamine ja kust ja kuidas (ning tööd oli ka meeletutes kogustes vaja teha) ajab pea ikka nii parajalt segi, et iga väiksem asi lykkas tasakaalust välja. kui sain oma asjad kätte, siis kõik lahtus kohe...

to merin:
ise olen ka nii piges olnud, et sõnu pole... aga siin ei saa midagi teha. kui oodata... jutustamisega olen ise asja hoopis hullemaks ajanud, sest tekst on solvumisest ja kurbusest tulvil... sedasi asja ei lahenda... kõik peab lahtuma.. teatud teemad unustama ja säilitama neid perioodiks, kui mõelmad on rahunenud... seni peab end sundima tegelema koos (kui võimalik) meeldivate ja võimalik, et uute asjadega... hetkeks peab unustama.. hea lahenduse nimel:)

Merin: ainus (ise-)kogenud asi, mida mina Sulle öelda mõistan on see, et nuta omad nutmised ära, siis mõtle natuke, misasi see muutmist vajab ja misasi see on, mida Sa talt ootad... ja siis räägi temaga... nutmise-periood on niisugune... emotsionaalne värk ja ma olen tähele pannud, et sel ajal naised eriti mõelda ei märka... kainelt niimoodi... omaarust ma päris loll pole, aga vot kui need nutmiseajad on... siis on pea lauslollusi täis... pärast on enda pärast/ enda ees piinlik (rääkimata teistest) :)

Merin: et kui palju on pikalt?
Ja ikkagi kaalu + ja - läbi...saad teada ...Su jutt paistab suht tark olevat, nii et mõistust jätkub. Kun ivesistad ja emotsioondega puksled, tarka mõtet nikuinii ei tule.
Asjadest võib teada saada väga erineval moel..ja kui ei saa teada...ju siis pold vajagi.
Ja soovitan seni teha ennast kõlmaks ja käituda nii nagu targemaks pead...ku ipead targemaks lasta oma tegemisi selekteerida, kui ei taha sea enam kannatada, siis tee seegi talle selgeks. Pea püsti, mõte selgeks ja käitu väärikalt ..nutust on suht vähe kasu asjale..kui siis aint Su enda emotsioonidele, et saad ennast välja elada.

mõned mehed (kaasaarvatud minu oma) soovivad, et kui mingi kamm oli, tuleks see arutamata seljataha jätta (või kohe peale jama selgex rääkida) ja edasi minna... (isegi, kui mina olen alati arvanud, et õige olex ikka selgex rääkida...) et mis seal enam nokkida... ehk sul ka selline variant?

xxx - oi, kuule... ta tahab ka uut autot osta ja me ei saa kuidagi kokkuleppele, et millist... ja mina olen, ausõna täielik torpeedo olnud.
Kas tõesti nii lihtne ongi või??

mehed on nagu lapsed... lihtne sobib neile kõige rohkem! kui keeruliseks asja ajad (nende arvates), siis on neil kohe kaitsepositsioon, sest tõsine jutuajamine on ju rünnak.. ja veel milline :)
ära muretse... varsti vaatad kõigele toimuvale teise pilguga... ma tean, et sa mõtled, et oi, kui lihtne öelda, et proovigu ma ise teha... ma tean, et on raske... tee endale lihtsalt tõestus, et sa suudad ka tugev olla... mitte tema vaid enda nimel!

Minu kogemus ütleb, et mehed eriti ei taha rääkida teemadel" meil on midagi viga", "me peame suhtega tööd tegema" jne. Pigem ootavad nad, et asi läheb niisama üle, või kui ei lähe, siis lõpetavad suhte ise või lasevad teisel poolel seda teha. Rääkimine on rohkem naiste lõbu. Mehed on suht konkreetsemad ja kui tahad neile midagi öelda, peadki ütlema kohe ja konkreetse juhtumi kohta - et näe, mulle ei meeldi, et sa nii teravalt ütlesid. Igasugune kaugemate põhjuste kallal jauramine ei vii eriti tulemustele, nagunii aru ei saa, nii et parem asi sinnapaika jätta.

Tubli Bella...saad asjale pihta..väga tõhus võte!
Oled Sa ikka naine?

xxx - jah, vat nii ongi kogu aeg olnud, et kumbki mässab oma mässamisi ja kui kokku saame, on ühine aeg ja tore olla. Ise ta tahtis niimoodi, et teineteise igapäeva nina ei topi ja see tõesti sobis. Viimasel ajal on aga kõik mis ma teen, kriitikat või kõverat pilku väärt. Aga ok, ma siis proovin hästi kuss olla ja rahulikult edasi elada. Kui tal villand saab, las siis plahvatab ise, saan mina targemaks ja temal kergem. Rohkem ei oska nagunii midagi ette võtta. Lahutama või minema kolima ma nagunii ei hakka - ilmaasjata vehklemist ei salli.
Aga ikkagi, lihtsam oleks ju lihtsalt öelda, mis ta selliseks närviliseks teeb - miks ma pean mitu kuud laskma ennast hammustada??? Kui tegemist on pingetega, siis ega tal endal ka meeldiv olla ei ole, selge. Kas rääkimine on tõesti nii raske?
Eriti kuna siiamaani pole meil veel midagi sellist ette tulnud, millest omavahel rääkida ei saaks, oleme enamasti ikka väga ühe mütsi all...

iga suhe on nagu inimene mis areneb ja aja jooksul võib juhtuda, et te just ühes suunas ei arene. võibolla mees on jõudnud mingisse teise elufaasi, kus tähtis ei ole enam karjäär vaid pigem kodu ja kõik sellega seonduv, sellega võib seletada ka vajadust ühiste tegemiste ja koosolemise järgi.