Gita: Ma ei tea vastuseid! Ausalt! Ma ei saa aru, mis talle NÜÜD siis enam ei meeldi?
Või on nii, et algul oli mugav kui erilist teineteise piiramist ei ole jne, aga nüüd on ümber mõelnud?
Kusjuures rääkida suurt ei õnnestu, temal polevat mingeid probleeme ja kõik, mina saavat kõigest valesti aru...
Aga need vahel juhtuvad teravuse-momendid tema poolt on väga solvavad ja arusaamatud mulle...
Jah, viimasel ajal on kuidagi nii juhtunud tõesti, et mina käin rohkem komandeeringutes ja õhtuti läheb kauem, aga varem talle see pigem meeldis, et naisel on oma elu ja kui me siis koos midagi ette võtsime, kasvõi kartulipõllu kõplamise, siis oli see nii normaalne ja tore, lausa puhkus. Nüüd aga on selline lugu, et minul on firma üritus õhtul ja tema selle peale sarkastitseb, et noh, eks mina pea siis kah endale mingit huvitavat tegevust välja mõtlema... no miks nii?
Ma ei üldista, oma meest kirun.
Ja kuna alguses ta kogu aeg koputas rusikaga rinnale, et ta mingit Beibsterit, kodukana ja küljes-rippujat ei tahaks, siis oligi mõni aasta päris tore elada... Nüüd aga tundub, et tegelikult just tahaks, et naine oleks õrnuke-nõrguke ja noogutaks iga mõtteavalduse peale "jah, kallis, muidugi, kallis..." MIS lahti? Ei tea, ausõna. Aga mingi pool aastat juba on mul nagu võõras mees kodus.
Äkki keegi on sellise situatsiooni läbi elanud ja ära lahendanud, võiks mulle mõne põhjuse avaldada, võib-olla mul tõesti on praegu natuke silmaklapid peas?