Enam ei oska ega suuda! Kòik algas úhistest projektidest töö juures. Sòbrunesime. Kumbki abielus, heades ja mòistvates suhetes abikaasadega, korralikud lapsed, omad kodud ja majanduslik kindlustatus. Puudust nagu millestki...

Polnud kummalgi mitte mòtteski, aga nädalase vahega saime kumbki valangu: armusime! Kestis kuid enne kui julgesime sellest rääkida. Kestis kuid, enne kui midagi meie vahel "teoks" sai. Armumine muutus armastuseks. Núùd seda meeletut leeki on jätkunud juba terve aasta. Igatsus, meeletu igatsus, läheduse vajadus, juttu ajamise vajadus. Ùle 100 sms`i kuus: hommikul, òhtul, öösel, päeval. Telefonikóned, iga päev, tundegi kestvad.

Olen muutunud sòltlaseks. Vajan tema tuge, lähedust, lohutavaid sònu. Ka tema. Mängureeglid: peresid kumbki ei jäta. Armastan! Palavalt! Ka tema. Aga see leek kòrvetab mind ennast. Valus on.

Enam ei tea mida teha, olen väsinud, ainus mida tahan, on saada meelerahu tagasi. Tahan saavutada tasakaalu selles tundes. See on ja jääb, ei kao kusagile, tahan vaid rahuneda. Enam ise ei oska ega suuda.

Liblikas. Tiibadeta

Seda juttu olen ma nüüd küll peaaegu sõnasõnalt kusagilt mujalt varem ka lugenud.

Tähendab, mul on siis saatusekaaslaseid...

Tobe väljamoeldis! Molemad abielus-sajad SMS-d/koned ?.Ahh vök.

kui triviaalne!

mina näiteks olen kade, et Sa midagi säärast kellegi vastu tunned, see ju nii ilus;)))

Väljamòeldis? Kui see nii vaid oleks! Tänan móistmast!

liblikas - kõik läheb mööda! k õ i k

Aitäh, on tòesti ilus, aga kulutab...

Ja MIKS te siis oma peresid maha ei jäta? Laste pärast?

Jah, ilmselt kùll nii laste pärast kui ka austusest abikaasade vastu. Nii palju siiski koos tehtut. Kumbki 20 aastat abielus, ei taha ju ka "omadele" haiget teha. Hulluks ajab...

Jah, Tova, tahtsin sama küsida! Midagi on siiski valesti sellisel juhul....ja hakkab ring pihta armukeste teemal. Ei tahaks uskuda, et armastusega tegu, pigem keelatud vili on magus...
Liblikas - see on ilus tunne ja tõesti kurnav, kujutan ette, aga kui näete et koos ei saa olla, ehk oleks mõtekas see lõpetada. Mis teevad teie pereliikmed?
Jah ja eks ta seepärast kõrvetabki...kahju, et alati sellist suurt ja ilusat tunnet kogedes tuleb tahtmatult paraku teistele haiget teha.

ah, kui ilus on armastus. tõesti, tõesti. tuleb see tuhin ja nagu miski ei omakski enam tähendust, tähtsust. oled temaga on kõik ilus. tundub kõik on võimalik. kole on tulla reaalsusesse. süütunne lähedaste eest, mitte küll avalik aga ometi. oma sisimuses sügavalt valus. ära parem jätka, põled läbi. kõike ilusat aga endasse matta ja unustada on väga, väga raske. jah...
mul on sinust tõesti kahju.

Olemegi kumbki proovinud lòpetada. Oleme proovinud tappa seda tunnet meis. Ei ònnestu! Päev ilma sms`ideta, ja kòik algab algusest. Kirjutame kumbki, samal ajal, et lòpetaksime "vaikuse", tahame teada, millega teine tegeleb ja kas kòik on korras...

Kõlab lapsikult kui oleks selline leek ,siis oleks juba kõik teie ümber tuhastunud, eelkõige teie pered. Rahune maha, kirjuta nt. sensuaalseid jutukesi. :-))

Vökkide pole siin midagi, eks isegi ole oldud kord liblika kord tiivakiskuja osas...
Kunagi ei tea mis millekski hea on.
..ei tea kuidas küll tekivad perekonnad, kus mõlemad pooled on nö "teisel ringil".., vahest lapsedki olemas?
..kes nendest üle jäävad,kas mitte need ei vingu kibestunult siin foorumis, et mehel nooremad/ paremad/ rõõmsamad armukesed...
Ise (kuigi olid tiivad parasjagu kistud) sain küll aru, et nii asi ei saa edasi minna - piisab vaid sellest kui juhtud kokku saama kasvõi tänaval/kohvikus, kallid kaasad ja lapsed ka..
Elan rõõmsalt edasi.
Samas kardan ka inimesega uuesti, kasvõi juhuslikult, kokku saada, sest ma ei ole siiani kindel kas tegin õieti..vahel tundub küll, et kuradile kõik - inimesed on ju kõigest telefonikõne kaugusel...

kui su jutt on ikka päris, siis ühelt poolt ma mõistan sind, kuid...oled sa proovinud mõelda, kuhu kõik võib välja viia. sel juhul ei saa haiget ainult sina. südamest soovin, et suudaksid endas selgusele jõuda!!!!

pakun, et kui kokku koliksite, läheksite max. aastakese pärast lahku.
mõttetu jutt mingist 'austusest koos elamisest', teate ise ka, et kui argielu sisse sõidab, siis kustub see teie 'armastus' kärmelt ära.
kui püksis põleb tuluke, siis pole mõtet seda 'armastusega' maskeerida, teil lihtsalt uus ja huvitav kepp käimas.

Pole varem midagi niisugust kogenud. Kuidas saaksin lòpetada? Armastus ei saa ju otsa niisama! Tean, aeg parandab kòige raskemadki haavad. Ehk me rahuneme kumbki, annaks vaid ajal kuluda, peab ju lootma, et ùhel kaunil päeval see tunne annab järgi, nöör, mis meie vahel on, ei oleks enam siis niiiiii pingul.

Kahju!

Aitäh, kepist pole kunagi puudust olnud, olen alati olnud selles suhtes vabameelne, abikaasaga valehäbi ei pòe, see ses asjas hämmastama panebki, kòik asjad on kodus korras!!!

vastik!

liblikas: kullake see on obsession! kinnisidee! anna endale aru, et see ei kesta taolises intensiivsuses kaua! vot siis kui esimene uim on peast läind, siis saab aru, kas mäng väärib küünlaid ka edaspidi või mitte! praegu toidab seda möllu juba kasvõi asjaolu, et te ei ela koos ja see suhe on piirangutega...
...je veel... ainult laste pärast kooselamist jätkata on eneseohverdus, mis muudab inimese lõpuks sageli kibestunuks! ja ma ei hakka kirjeldama tunnet, mida tunnevad lapsed kui saavad teada, et vanemad on aastaid olnud esmaklassilised näitlejad! kõlab vist eriti lamedalt, aga ma ei saa ütlemata jätta, et tõelise tahtmiseta eneseohverdamised on suurim vägivald, mida inimene enda suhtes korda saab saata!

/mõtleb omaette, et äkki tõusevad ka liblikad tuhast...?/

elavad koos mees-naine. juba 20 aastat. mõlemad harrastavad viimased 10a. paraleelsuhet. lihtsalt ei taha abikaasale haiget teha. ei ütlegi. lasevad aga samamoodi edasi. kui kaua? pensionipõlves tuleb jutuks. ei tea mis teeb siis haiget?

Ei lähe lahku, sest ei taha haiget teha...
oih
Ma kardan, et teil mõlemal on kodus ports veel haigema tiivaga liblikaid...

Liblikas.Kui ütled,et olete ligi 20 aastat abielus olnud,siis peaksid ju lapsed suured olema.Laste pärast poleks nagu vajadust koos elada.Ja kuidas saab teie suhe abikaasaga hea olla,kas ta ei tunneta,et temaga olles oled sa tegelikult kaugel eemal!Kas ta tõesti ei tea mis toimub?Selline kahevahel olek ja salatsemine on kõige hullem.Seda kiiremini läbi põled.Parem õudne lõpp kui lõputu õudus!Kolige kokku!

Ma tõesti lootsin ,et Liblika eas peaks juba mõistust olema (rehkendus umbes selline - 20.a abielus nii, et vanust ikka juba 40-ne ringis peaks ära tulema)aga kus Sa sellega. No on nii naljakas kujutada 40-aastase naise suust :
"Olemegi kumbki proovinud lòpetada. Oleme proovinud tappa seda tunnet meis. Ei ònnestu! Päev ilma sms`ideta, ja kòik algab algusest. Kirjutame kumbki, samal ajal, et lòpetaksime "vaikuse", tahame teada, millega teine tegeleb ja kas kòik on korras..."
Palun ärge hakake mind nüüd küünilisuses süüdistama, olen isegi oma elus sellist leeki kogenud ja sain üsna kähku selgeks, et selline tuli on hävitav.

Liblikas- mullegi tundub, et see on rohkem kinnisidee ja sms., ehk telefonisõltuvus. See oli kuskil ammu naistelehel ka üleval, kui sms-e ei saa või maile, siis inimene jääb lausa haigeks. Mõtle ikka asi reaalselt läbi ja rääkige teise osapoolega läbi, mis siis lõpuks toimub!

teel tagasi lapsepõlve?