Enam ei oska ega suuda! Kòik algas úhistest projektidest töö juures. Sòbrunesime. Kumbki abielus, heades ja mòistvates suhetes abikaasadega, korralikud lapsed, omad kodud ja majanduslik kindlustatus. Puudust nagu millestki...
Polnud kummalgi mitte mòtteski, aga nädalase vahega saime kumbki valangu: armusime! Kestis kuid enne kui julgesime sellest rääkida. Kestis kuid, enne kui midagi meie vahel "teoks" sai. Armumine muutus armastuseks. Núùd seda meeletut leeki on jätkunud juba terve aasta. Igatsus, meeletu igatsus, läheduse vajadus, juttu ajamise vajadus. Ùle 100 sms`i kuus: hommikul, òhtul, öösel, päeval. Telefonikóned, iga päev, tundegi kestvad.
Olen muutunud sòltlaseks. Vajan tema tuge, lähedust, lohutavaid sònu. Ka tema. Mängureeglid: peresid kumbki ei jäta. Armastan! Palavalt! Ka tema. Aga see leek kòrvetab mind ennast. Valus on.
Enam ei tea mida teha, olen väsinud, ainus mida tahan, on saada meelerahu tagasi. Tahan saavutada tasakaalu selles tundes. See on ja jääb, ei kao kusagile, tahan vaid rahuneda. Enam ise ei oska ega suuda.
Liblikas. Tiibadeta