To Tix: labane oled Sina, vabandan!uhh, ma ei viitsi isegi põhjendada!

milline suhe?
minuarust on õnnelik suhe selline, kust polegi tahtmist 'midagi ilusat' väljastpoolt otsima minna. tugev ja salliv võib olla ka armukesi pidamata.

Bess: ära ise ka kiunu, onju, nii on hulka parem olla.

to Fööniks
sul ka valus?

Minu arvamus on, et kui sa oma hingerahu ei saa saavutada, sest ei taha kellelegi haiget teha, siis on midagi valesti. Mingil hetkel on vaja egoist olla ja pere jätmine ei ole alati vale asi. Soovitan raamatut "Liiga hea, et minna, liiga halb, et jääda". Võib-olla suudad siis otsustada. Soovita partnerilegi. Võib-olla leiate lahenduse. Lastele mõjub hullemini pidevalt halva mängu juures hea näo tegemine.

...kahe kuhja vahel, seisab, muurab pead - mõlemad on head.

Ma ei sea üldse kahtluse alla, et niisugune armastus on võimalik. Muidugi on! Loomulikult ja isegi tahaksin ehk jälle :-)
Ma lihtsalt avaldan seisukohta, et tõeliselt labane on mitte valida, sest tahaks nagu mõlemat ja mõlemad on minust osake ja kahju on kaotada.
Muidugi on kahju kaotada. Oma tegude eest tuleb aga vastutada ja süütud inimesed vabaks lasta. kasvõi jõuga. Nuttes. Vabaks lasta, panna nad ennast kasvõi põlgama, et nad südamevalu ei tunneks.
Mina lasin oma armastatu vabaks. Arvan, et olin aus, olin inimene ja ei olnud tibi. Kui sain aru, et ilma temata ei suuda elada ja teisest loobuda ei suuda, tegin ennast armastatule nii vastikuks kui vähegi sain, riietusest alates käitumisviisidega lõpetades. Nutsin pärast, iga öö, kuid. Aga ma lasin ta vabaks, ta ei armasta mind enam. Ta on vaba.

Ma arvan, et suhet saab lõpetada ka teistmoodi, kui ennast teisele vastikuks tehes.
Teeb enda enesetunde veel halvemaks.
ja see, et kohe otsustada ei suudeta, ei tee kedagi veel "tibiks". Iga situatsioon on erinev ja mõnes ei ole lihtsalt kiired lahendused võimalikud. Lastes asjal natuke settida, võib see lõppeda kõigi jaoks palju paremini kui see oleks lõppenud rutakalt ja kiirelt..
kuigi ka niiviisi võib.
Lihtsalt erinevad inimesed lahendavad asju erinevalt ja ei saa neid hukka mõista seepärast, et nad lahendavad sarnase olukorra sinust erinevalt..

oli ka au tunda kord sellist liblika-tüüpi naist. oli teine 40 tuuris, abielus, lapsed suured ja irmus-kole-meeste maias. rääkis ka suurtest tunnetest ja igavesest armastusest. mina lahutasin abielu ära, tema maigutas vaid suud. kohtusime ikka, aga mingil ajal sai ta mees teada ja kohtumised jäid harvemaks. hakkas mulle valetama ja muutus üldse imelikuks. siis armusin teisesse naisesse ja soovisin selle abielunaisega suhte lõpetada. aga kussa...temal jälle olevat megasuur armastus peal, helistas ja tüütas mind iga päev. lõpuks läks asi nii kaugele, et saabus üks õhtu oma kodinatega minu poole, et tema kolib nüüd sisse. koliski....üheks päevaks. lugu läks ikka samas vaimus edasi ja enne sest tüütust "armastajast" ei vabanenud, kui pidin telefoninumbri vahetama ja meilikastile tema kirjade vastu piiraja peale panema.
tädi aga elab praegu oma mehega ikka koos ning sebib endisviisi teistega ringi. niipalju siis kõrvetavast armastusest.

mul oli jälle kunagi selline tore sõbranna, kes alati 'armus ja seekord tõeliselt' umbes kord kuus...teinekord ei näinud teda nii paar kuud, saime kokku ja küsisin, et no kuidas teil siis Mardiga läheb (eelmine tõeline), arusaamatus silmis küsis: kellega? ühesõnaga minul olid ta mehed paremini meeles kui tal endal. vot selline tundeline ja romantiline naine oli..armastas oma hinge erilisust ja sügavust (?!) alati toonitada..ic

Bess: ei, mulle lihtsalt ei meeldi sildikleepijad :)

Aga võib-olla on siiski selle kõige õigema inimese leidmisega tegemist. Mõelge nad mõlemad olid ju kuskil 20 ringis, kui abiellusid. Siis käis see abiellumine hoopis kiiremini kui nüüd. Neil polnudki aega ringi vaadata. Aeg ja tavad oli teised.
Kerge on hukka mõista, raske mõista...

Miks nad siis ei lahuta?

Mu meelest ka- kui inimlik!
Kunagi soe meenutada.
Ole vapper!

Ei ole lihtne see päevapealt lahku minek, eriti kui on nii pikalt koos oldud. Pealegi, kui ei ole rikas, kust on koheselt võtta uus eluase?

üürida!
tead ju küll armastus ei küsi kohta, aega ega ka mitte kuuseisu..(ühe targa inimese sulest, ic)

Armukesse tuleb suhtuda nagu meelelahutusse. Miks lahutada? Mitte liiga tõsiseks minna (Anna Karenina).

Oh, ise 20 aastat abielus olnud, peaks olema juba tükk aega täiskasvanu! Nüüs siis sellisest triviaalsest asjast nii läbi omadega? Kõigil löövad korra-paar elus hormood niimoodi mässama, et katus sõidab ära. Mis seal nii kole erilist on? Kõik see suur igatsus on tingitud ainult sellest, et te ei saa abielluda ega argirutiini sukelduda. Kui saaksite, oleks see juba ammu üle läinud.

Vaadake, naised, egas peagi valima. Armastada saab ka mitut inimest korraga. Kui ühe vastu armastus kaob, toimubki nihe teise poole ja kaksikelu läbi! Ise teen, ise tean ja soovitan teistelegi!

Kulge pidage vastu ja ärge andke kirele järele.
See möödub varsti.
Tehke kokkulepe, et ei maga, kuid jätkate sõpradena...

Milleks peksta segamini toimivaid süsteeme ja
teha paljusid inimesi õnnetuks (s.h. ka lapsi).
Ausõna kirele andumine ei ole seda kõike väärt ...

Keeruline lugu. Võibolla väljamõeldis, aga vahet ei ole. Midagi sedalaadset olen ka ise näinud, kuigi mitte läbi elanud.
Tegelikult on ju võimalusi kolm.
1)tunne maha tappa
2)lahutada ja kokku minna
3)edasi põleda
Kes mille valib, sõltub inimesest. Ükski lahendus pole hea.

Edasi põleda, kuni ära põleb. Mida rohkem kiusatusele mitte vastu panna: kohtuda, koos olla, seksida maruliselt isu täis, seda kiiremini põleb ära. Saad hingerahu tagasi. 2 aastat tihedat suhet peaks suutma küll ära põletada.

Olen läbi elanud sama "põrgu" ning valikud jätnud tegemata.
Kui küsite miks, vastan:läksin kergema vastupanu teed, hoolimata hingelisest lähedusest ja tugevatest tunnetest, mis järgnesid pikemale sõprusele, ei tahtnud hakata omi harjumusi muutma ja lastele niigi raskes teismeeas kodu lõhkuma. Praegune elukaaslane ikka tunneb mind piisavalt ja teab mida minult oodata, ka tülid on ette teada teemadel jne
Ei tahtnud purustada "illusiooni" ses teises suhtes, me tundusime teineteisele ideaalsed, ma tahtsin seda nii jättagi ja hoida kallist mälestust ilusatest aegadest, kartsin kaotada seda argielu laviiniall. Selliseid läbielamisi oma esimese ja praeguse kaasaga ei ole elus tundnud. Ei hakka siin pikemalt seletama, mis meie elus nn viltu läinud, ajapikku kasvasime üksteisest lihtsalt eemale nagu öeldakse. Lasin Ajal lihtsalt kulgeda midagi ise ettevõtmata. Valus oli, tema ei mõistnud ja arvatavasti oli temal veel valusam. Praegune elu ei paku eriti suurt midagi hingele, selline tühjus valitseb.

Kurb on lugeda selliseid ütlusi, mis väljendavad mõistmatust, kui pole ise midagi sarnast kogenud ei saagi sellest asu saada.
Hukkamõista on alati kergem kui mõista.

Kes samas olukorras olnud saavad aru.

Kummastama paneb seegi, et selle üle, mis vanuses inimesega on tegemist otsutatakse selle järgi, millise sõnavalikuga oma kirjatükk siia üles riputada. Mis vanuses sellised targutajad õige ise on? Kõik 30-40 aasatsed ei ole ühesugused inimesed nagu ei ole ka nende elukogemused ja mõttemallid mingisse kindlasse raamistikku mahtuvad.

Paarkümmend aastat tagasi abiellunud nagu ei olekski inimesed - nooremad siin alailma kirjutavad ja arutavad oma suhete paljususe ja keerdkäikude üle, jääb mulje et 30ndaks eluaastaks on tunduvalt rohkem läbi katsetatud kui 20a tagasi abiellunutel kombeks oli. Andke endile ikka aru ka, mis räägite siin.

Skisofreeniku jutt!!!
Vahest vaatad peale tööd liiga palju seepi-reaalsus on segunenud fantaasiaga.Tunne on et plufid!40 a naine ikka sellist jama ei aja,kui Sa just mingi ajakirjanik või naistelehe pornomaan a la´katimurutar ei ole!Vahest aitaks,kui käituda ka nagu ühes parimas seebikas-ajage pered kokku ja rääkige asi välja-siis korraldage üks korralik kaklus ja vaadake,mis edasi saab...Või vaheta töökohta,kurat!