Olen läbi elanud sama "põrgu" ning valikud jätnud tegemata.
Kui küsite miks, vastan:läksin kergema vastupanu teed, hoolimata hingelisest lähedusest ja tugevatest tunnetest, mis järgnesid pikemale sõprusele, ei tahtnud hakata omi harjumusi muutma ja lastele niigi raskes teismeeas kodu lõhkuma. Praegune elukaaslane ikka tunneb mind piisavalt ja teab mida minult oodata, ka tülid on ette teada teemadel jne
Ei tahtnud purustada "illusiooni" ses teises suhtes, me tundusime teineteisele ideaalsed, ma tahtsin seda nii jättagi ja hoida kallist mälestust ilusatest aegadest, kartsin kaotada seda argielu laviiniall. Selliseid läbielamisi oma esimese ja praeguse kaasaga ei ole elus tundnud. Ei hakka siin pikemalt seletama, mis meie elus nn viltu läinud, ajapikku kasvasime üksteisest lihtsalt eemale nagu öeldakse. Lasin Ajal lihtsalt kulgeda midagi ise ettevõtmata. Valus oli, tema ei mõistnud ja arvatavasti oli temal veel valusam. Praegune elu ei paku eriti suurt midagi hingele, selline tühjus valitseb.
Kurb on lugeda selliseid ütlusi, mis väljendavad mõistmatust, kui pole ise midagi sarnast kogenud ei saagi sellest asu saada.
Hukkamõista on alati kergem kui mõista.
Kes samas olukorras olnud saavad aru.
Kummastama paneb seegi, et selle üle, mis vanuses inimesega on tegemist otsutatakse selle järgi, millise sõnavalikuga oma kirjatükk siia üles riputada. Mis vanuses sellised targutajad õige ise on? Kõik 30-40 aasatsed ei ole ühesugused inimesed nagu ei ole ka nende elukogemused ja mõttemallid mingisse kindlasse raamistikku mahtuvad.
Paarkümmend aastat tagasi abiellunud nagu ei olekski inimesed - nooremad siin alailma kirjutavad ja arutavad oma suhete paljususe ja keerdkäikude üle, jääb mulje et 30ndaks eluaastaks on tunduvalt rohkem läbi katsetatud kui 20a tagasi abiellunutel kombeks oli. Andke endile ikka aru ka, mis räägite siin.