Tix, loe täpselt mida ma kirjutasin: see oli minevikus.
Ja kui inimesed on erinevad, mõlemal midagi, mis kahepeale kokku annaksid täiusliku terviku... siis otsustada, kumb on see pool, mille täiuslikkusest pead ära andma.... see ei ole lihtne.
Ja ega ma isegi uskunud sellise asja võimalikkusse enne, kui ühel hetkel ise selles situatsioonis olin.
Ja mis vajamisse puutub, siis mina vajasin mõlemaid ja nemad mõlemad vajasid mind...
Läksid mõned aastad ja nüüd olen ma enda jaoks otsuse teinud ja nö välja valinud ühe inimese. Praegu arvan, et valik oli igati õige, milles ma poleks aasta tagasi üldse kindel olnud....
Lihtsalt aeg annab arutust :-)
kuid tunnen ikkagi puudust sellest teisest, või sellest, mis meil temaga oli. Sinna pole midagi parata ja ma olen sellega leppinud.