Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Feministi nurgake
Armastuse väärtus
 
Anna 06. märts 2002, kl 16.03
Mõtlesin alguses kurvale kirjutada, aga arvan et vast eraldi teema.

Kuidas mõõta armastuse väärtust? Või kuidas saab mõelda, et see või teine ei ole väärt mu armastust?

Kas keegi kellele tundub, et talle on liiga tehtud või kui partneri käitumine ei vasta ootustele (mis meil kõigil ju siiski on), kas keegi suudab tõrjuda armastuse südamest ja mõelda, et ta ei ole mu armastust väärt, ma olen paremat/rohkemat/ilusamat väärt kui see mida mulle antud inimene pakkuda saab/suudab/tahab ja suhe lõpetada.

Eks muidugi sisetunde küsimus. Aga siiski kui armastus/igatsus/tunne inimese vastu väga tugev, kas saab selle tunde südamest välja.

Ma ise arvan et saab kui endale pidevalt sisendada ainult teise poole neid omadusi mis ei meeldi ehk siis pideva trenniga ta ebameeldivaks muuta enda jaoks. Aga mis siis järele jääb? Karta on ehk et ainult ebameeldiv mälestus.
 
Feliks 06. märts 2002, kl 16.10
Siin sobiks tuletgada meelde seda minu teooriat, et asja nimega armastus pole olemas ..on vaid erinevate tunnete kogum, mida me oleme harjunud nimetama armastuseks...ag aei ole praegu mahti seda rohkem seletada.....
 
helen 06. märts 2002, kl 16.29
millegipärast valib süda sagedamini armastada seda, kes mõistusega võttes mingi õige valik pole. mina leian, et kui suurem tunnetetulv on üle käinud ja mõistus hakkab koju tulema, on ellujäämiseks vaja kaaluda igat suhet. ja kui ikka tundub, et ainult tunded on määravad ja mõistusega võttes muud ei olegi, siis tuleb leida endas jõudu ja hävitav suhe lõpetada. muidu lõpeb asi hullemini
 
Katja 06. märts 2002, kl 16.41
Olen kord kaks aastat koos elanud noormehega, kelle puhul tõesti otsustasin, et pole mõtet enda noort elukest rohkem raisata. Ei saa öelda, et armastust poleks olnud. Oli, ja päris kõvasti. Kahjuks jõudis mulle iga päev aina selgemalt kohale, et tema joomatuurid, madal IQ, ambitsioonivabadus ja matslikkus ei ole mitte see, mis ma ühe mehe juures tahaks näha. Arvan, et armastus allub aja jooksul mõistusele küll, vähemalt minu puhul. Kordagi pole ma aga seda asja nii võtnud, et kes on või kes pole mu armastust väärt. Armastamine on ju eelkõige väärtus armastajale endale. Saab küsida, kas antud inimesega koos olemine on see, mida sa tahad ja kas see on sinu aja "raiskamist" väärt, aga mitte seda, kas ta on su armastust väärt. Noh, niisiis minu arvates.
 
naiska 06. märts 2002, kl 16.53
Anna, kas see enam ongi enam armastusetunne, kui sa hakkad mõtlema selle üle, et kas keegi on seda väärt. siis on jäänud vaid see sõna, armastus. tundeid, mis on selle taga ei saa ju enam armastuseks pidada. ja hakata endale sisendama, et keegi keda armastan on paha, rõve jne. võib viia selleni, et tood endale kannatusi juurde ja teed halba. armastada kedagi ei tähenda ju kindlasti seda, et sa pead teda ka omama, endale pidama.
 
murka 06. märts 2002, kl 17.17
Armastusetundest ei saagi ju lahti, kui ei sisenda endale sõnasid, ta on paha, teeb haiget, jne. Sellest tekib vihkamine. Kindlasti toob see endale kannatusi, aga aeg parandab haavad.
Mingi aja möödudes jääb sellest ainult mälestus....
Ilusamaid mälestusi peaks tõenäoliselt rohkem olema, kuna ebameeldivaid siis juba ei meenutata.
 
coff 06. märts 2002, kl 17.18
Mina usun ikka ja jätkuvalt (võibolla naiivselt), et kui kedagi armastad, siis ei saa niimoodi oma tundeid kontrollida või reguleerida. Armastus on suurem ning üle inimese tahtmistest, loogilisest mõtlemisest ja praktilisest meelest.
 
vip 06. märts 2002, kl 17.23
katja, aga mul on tunne et ega sa ise parem ole kui su mehed, kuna selliste madalatega lävid. igaüks leiab endasuguse siiski.
 
maalitädi 06. märts 2002, kl 17.23
Värskendage oma suhet. Iga pott on oma kaant väärt. Loomulik, et vahest hakkab endast hale, et miinaaa olen niii ilus ja hea, pälviksin printsi valgel hobusel, aga paremad, näe, on parematega juba ära läinud ja sulle jäänud just sulle sobilik. ja ega siis armastus ometi küsi, kui peale tuleb, et kas on väärt teda armastada. Lihtsalt armastad ju sellepärast, et armastada on hea.
 
oh 06. märts 2002, kl 17.30
maalitädi
ei olnud siis paremaid ja ei läinud paremad kuhugi ja ei olnud minagi kindlasti parim
ei mõelnud ca20 aastat tagasi üldse sellistele asjadele
üldse ei mõelnudki
armunud olekus inimene ja noores eas liiatigi ei ole eriti mõtlemisvõimeline paraku
aga kui armumise tuhin jahtuma hakkab ja argipäev kukil tallab kõigi oma karvaste jalgadega ei märkagi kui aastad läinud ja suhet arendada ja armastust lasta kasvada pole nagu kellelgi aega olnud
 
tsinna 06. märts 2002, kl 17.34
Mina olen jälle mõelnud neile naistele (harvem meestele), kes pidevalt oma abikaasasid-elukaaslasi taga räägivad. Küll on üks asi halb, küll teine asi. Miks sa siis elad sellise inimesega? olen mõelnud ja vahel ka küsinud. Niimoodi viid ju oma väärtuse ka alla.
Olen ka linnapealt ringiga kuulnud, mis jutte minu exabikaasa ja lapse isa minu kohta räägib. No miks ta siis rüvetas end minusuguse naisega?
 
sandra 06. märts 2002, kl 17.38
Kas saabki üldse armastusest rääkida kui sa selle "väärtust" mõõtma hakkad?
 
vip 06. märts 2002, kl 17.47
to anna: pigem see kilkamine, et ta pole sind nagunii väärt, kuulub nede inimeste vaimusünnitiste juurde, kes nendest väärtustest eriti ei jaga või neid ei pea eriti millegiks. lihtne on öelda, et sa/ta/nemad pole väärt. siin ka mõned naisolevused a'la kilkavad ühtelugu selliseid loosungeid, miks ei tea. ehk arvavad et nemad on etalonid, kes arvavad on paremad väärtuste hindajad kui teised inimesed. ja siis kuulutavad seda kõigile.

ma ise endasuhtes võtaks nii, et väärtasi on juba see et mul on elukaaslane, sõbrad ja kõik muud asjad. Kui need väärtust ei oma, siis kokkuvõttes ei omagi midagi väärt.
 
eeee 06. märts 2002, kl 18.06
minu jaoks absoluutne mõõdupuu- kas on või ei ole, ja kahtlused tõesti näitavad, et ikka see p'äris ei ole...ja siis üritad veenduda 100%, et tõesti ei ole...või on miski muu ehk- hoolimine ehk, ehk harjumus ja võibolla isegi haletsus vaid...ja tunne, mida arvasid armastuse olevat mingi hetkeni, on's ilmselt sisult nõndapalju muutunud, et ka nimetus tahab ümbersõnastamist....
to tsinna:
minu eks seletab oma suures kaotusvalus erinevale publikule tänini, kui hästi tal läks, et lõpuks ikka lahku läksime- tema sai vara ja mina sain lapsed, rahul kõik. see on see riivatud ego, mis paneb eksmehe v'ljaütlema kõike seda blaa-blaad sinust mistahes vängetes kastmetes, sest küllap ta teab, et kaotajaks pooleks on tema jöönud ja et seda omaenda tillukest egot täielikust närbumisest säästa, toidetaksegi elushoidmiseks pettekujutelmadega eelnenud elust ning seda teinekord kaugelt üle igasuguste reaalsuste piiride minnes...sina ise ju tead, milline oled ja sinu sõbrad teavad ja tuttavad tunnevad, milles siis probleem- inime alandab sel viisil vaid iseenndast...
 
Anna 07. märts 2002, kl 08.13
Jah! Tegelikult ajendas mind kirjutama see et nii elus kui ka siis foorumites vastatakse tihti just naiste murekirjadele ja kirjeldustele oma probleemidest partneriga, et korja asjad kokku, mine minema, jäta maha - ta ju ei ole sind ja su armastust väärt.
Ja mõtlesin, et ega minagi patust puhas ei ole, olen kunagi õnnetule sõbrannale sama soovitanud ja lausa öelnud, et mina endaga küll nii käituda ei laseks jne.
Samas kas see on nii lihtne ja millegipärast, mingite omaduste või ma ei teagi mille pärast me ju ikkagi armastame seda inimest.

Armastatakse ju ka mõrvareid, vargaid jne. Et kuidas? Teades et inimene on üdini halb leidub ikka kusagil keegi kes armastab teda nii väga, et miski muu ei loe.

Mõtlen, et vast armastus on tõesti tugevaim tunne mi´lleks inimene võimeline on. Teine tugev on vihkamine!? Siis ehk tõesti kui mingitel mõistusega võetavatel põhjustel peab armastusest loobuma, kas siis suurest armastusest saab tekkida vaid vihkamine? See on ju nii kurb! Aga kirglikud tunded mõlemad. Suurest armastusest (kui süda taob ja silmad löövad sädemeid) jõuga vist sõprustunnet (hea, rahulik ja hooliv) tekitada ei ole võimalik. Või on?
 
vovik 07. märts 2002, kl 08.40
Anna: on. Iseasi, kas teine pool kah on nõus seda aktsepteerima. Fraas 'kuule, oleme lihtsalt head sõbrad' kipub teises pooles ju ikkagi vimma tekitama ja sõprusest ei tule midagi välja.
 
Anna 07. märts 2002, kl 08.46
Vovik
Isegi kui on nõus aktsepteerima või tegelikult mis muud üle jääb, inimene ju armas ja teda kaotada ei taha, onju. Aga sisemuses leegitseb.
Oih! tegelikult see leek vist armumine, onju. Oli mingi artikkel. Armastus pidavatki rohkem nagu sõprus olema, vaikne ja rahulik, sel juhul võib vaikselt edasi armastada ka sõbrana muidugi.
 
Katja 07. märts 2002, kl 09.11
VIP, olen madalam kui muru ;o))
Kas kirjast polnud hästi aru saada, et see oli pubekaea ämber ja ammu unustatud asi? Kes poleks noorest peast valesid valikuid teinud? Nii ju õpitaksegi. Sealt siis ka mu kogemused muude nõmedikega, keda vähemalt siin Tallinnas üllatuslikult palju on. Nüüd elan super hea mehega koos ja olen eluga väga rahul.

Aga, VIP, kui su mõru meel sellest magusamaks läheb, võid mind ju ka madalaks pidada. Kas olen siin kirjaoskamatuse või madala intelligentsiga hiilanud, et selline arvamus? Või riivasin sind kuidagi?
 
1naine 07. märts 2002, kl 09.14
Kui on valida armastuse asemel sõprus või mitte-midagi, siis sõprus on ikka parem. Sõprus võib ka teise poole jaoks ükspäev armastuseks kavada või kui seda päeva ei tule ehk muutub ta siis mõlemi jaoks kauniks sõprussuhteks. Vihkamine oleks see kõige kurvem variant. Inimsese jaoks, kes armastab, on see muidugi esialgu väga raske, aga usun, et siiski võimalik.
 
eneL 07. märts 2002, kl 09.15
Armastus? Pole kunagi väärtusetut armastanud. Või nimetagu inimesed seda tunnet kuidas tahes. Võib olla pole see siis õige armastus, sest arvan, et selleks, et inimese vastu nii tunda, peab ta tõesti olema tark, hea, ilus. Ei suudaks kunagi vist midagi niisugust tunda inimese vastu, kelle pärast hakkab seltskonnas piinlik. Või kes tundub labane. See, kui inimene läheb teisega, ei vähenda minu silmis tema väärtust. See ainult näitab, et mina pole tema silmis piisavalt väärt. Inimene, keda ma pean väärtuslikuks, ei hinda mind. See mõjub kõige rohkem enesehinnangule. Väga valusalt
 
Plika 07. märts 2002, kl 09.44
Minu mees ütleb vahest kui ma talle etteheiteid teen, et head naised saavad head mehed ja halvad naised saavad halvad mehed.
 
Gita 07. märts 2002, kl 10.20
Feliks: kas siis kui Sa asjale teise nime paned (noh ei kasuta sõna armastus) muutub ka nähtuse olemus ja sisu?! vaevalt:-)

ja veel... nõme on kui peale suurte tunnete muutumist (mis iganes põhjusel) öeldakse, et "jääme siis vähemalt sõpradeks!" sõprus pole midagi vähemat kui armastus. neid kahte ei saa üldse niimoodi võrrelda - noh et kui üht pole, siis ehk teine on! või kui pole, siis äkki pikapeale tuleb.
 
Anna 07. märts 2002, kl 10.33
Gita

Aga kui peale suurte armutunnete väiksemaks muutumist on inimene ikka kallis ja hoolid temast ja tahad suhelda, mida siis teha. öelda, et jääme sõpradeks on nõme!? Aga kui on siiras soov selle inimesega ikka suhelda, teada kuidas tal läheb jne. jne. aga suur tunne on üle läinud ehk siis see kirglik tunne.
 
Feliks 07. märts 2002, kl 10.33
Gita: Ei ma ei pane teist nime väljendile armastus...minu nägemust mööda koosneb armastus erinevatest tunnetest...primitiivne on näide et on olemas kodumaa armastu, armastus kodulooma vastu , armastus vastsasoo vastu ldiselt ja tolle ühe vastu....ometigi need armastused on ju hoopis miskid erinevad ..millised siis. Ja kui natuke juurelda ja tuletada meelde oma eelmiseid "armastusi", siis ka need tunded on old ju erinevad...kellega on old meeletu kirg aga hoolimist on vähe old ja austust vaat et üldse pole old, kellega kirge nagu polekski aga seeeest on sihukene vaimne side, et rääkima üldse ei pea.....kellega on hoolimine ja austus ja veel teab mis a ei suuda taluda lihtsalt ta lõhna või pisispuudust. Mõistad?
Ehk Su küssale vastates mõistujutuna....transpordivahendid on nii jalgratas, auto , rong ja ka lennuk...:) Asja konkreetsemaks ja selgemaks selgitamiseks on minu arvates ebatäpne kasutada väljndit armastus...seepärast ma väldin seda.
 
Gita 07. märts 2002, kl 10.42
Anna:...nooh nüüd vist astusin ämbrisse:-) mina ei tea, kuidas on õige! kord on õige nii kord naa! isiklikult mina oma eks-kallitega sõbraks jääda ei ole suutnud. pole ka vaenlasteks muutund - nagu Sa ütled, inime on kallis edasi... aga suhtlemine jääb harvemaks ja hääbub lõpuks... ons see sõprus? minu mõistes mitte! ilus (või vähem ilus) mälestus ehk...

Feliks: sain Sust enne aru küll, norisin niisama!:-) aga jõgi on ikka olemas (mõistujuttudega jätkates), ükskõik, kas me teda talvel jää alt ja sügisel lehtede alt näha oskame... ta võib ka muutuda, onju?! nooh nii et keegi süvendab kaldaid või reostab vett või...:-) ooh need mõistujutud pole head - näitavad, et omad mõtted on otsa saand:-)
 
Fööniks 07. märts 2002, kl 10.44
Annale: Tead, vägisi ühtegi tunet tekitada ei saa. Ei armastust, ei sõprust ega ka vihkamist. Ma lugesin hiljuti ühte tarka raamatut psühholoogiast. Sealt ilmnes, et kui hakkad mingit tunnet vägisi rõhutama, on tulemus hoopis vastupidine - see hääbub. Selle peale jäin kohe lausa mõttesse. Et kas see on see paljude poolt otsitud võimalus saada lahti nö. soovimatust armastustundest kellegi vastu... Ei tea.
 
Fööniks 07. märts 2002, kl 10.47
Feliks: Jah, on palju erinevaid tundeid, aga siin vist me ei räägi ei kodulooma-armastusest (siis võib juba detailseks minna ja rääkida sellest, et oma kassi armastad teistmoodi kui oma kanaarilindu :) ega ka kodumaa-armastusest. Siin räägitakse sellest armastusest, mida tunned teise vastassoost isiku vastu, kes kas on su partner või võiks seda potentsiaalselt (teatud tingimustel) olla. On ju vahe :) Ja selles osas on just Gital õigus,et jõgi on jõgi isegi jää all :)))
 
Feliks 07. märts 2002, kl 10.53
Gia: eiii...kui jõega jätkata - siis jõgi koosneb ojadest-allikatest.
 
Feliks 07. märts 2002, kl 10.58
Fööniks: ei saa sa ka pihta...ma tõin ju näite, et isegi need suhted, mida ma varasematest aegadest enda kohta olen võrreld ja siis armastuseks pidand on tegelt igaüks erinevate tunnete kogumid..osa tundeid on ikka kattund kah....aga summa on old erinev...see pärast ma Gitale ütlengi, et jõgi koosneb ojadest-allikates...mõni oja tuleb rabast, mõni allikas otse maast a on hästi puhas...aga mõni kraav tuleb otse omaaegse sigala virtsaaugust.
 
Gita 07. märts 2002, kl 10.59
Feliks: ...ära astu libedale jääle:-) see on demagoogia!
koosneb koosneb jõgi igasugu niredest jah, aga ega see ta olemust iga hetk muuda - need allikad/ojad toetavad ta teed mereni...

vot ja nii ongi teoreem tõestatud - kui hakata vaimseid seisundeid või nähtusi kirjeldama ja analüüsima, siis kaob point ära ja asi näib mõttetu:-(
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!