Jah! Tegelikult ajendas mind kirjutama see et nii elus kui ka siis foorumites vastatakse tihti just naiste murekirjadele ja kirjeldustele oma probleemidest partneriga, et korja asjad kokku, mine minema, jäta maha - ta ju ei ole sind ja su armastust väärt.
Ja mõtlesin, et ega minagi patust puhas ei ole, olen kunagi õnnetule sõbrannale sama soovitanud ja lausa öelnud, et mina endaga küll nii käituda ei laseks jne.
Samas kas see on nii lihtne ja millegipärast, mingite omaduste või ma ei teagi mille pärast me ju ikkagi armastame seda inimest.
Armastatakse ju ka mõrvareid, vargaid jne. Et kuidas? Teades et inimene on üdini halb leidub ikka kusagil keegi kes armastab teda nii väga, et miski muu ei loe.
Mõtlen, et vast armastus on tõesti tugevaim tunne mi´lleks inimene võimeline on. Teine tugev on vihkamine!? Siis ehk tõesti kui mingitel mõistusega võetavatel põhjustel peab armastusest loobuma, kas siis suurest armastusest saab tekkida vaid vihkamine? See on ju nii kurb! Aga kirglikud tunded mõlemad. Suurest armastusest (kui süda taob ja silmad löövad sädemeid) jõuga vist sõprustunnet (hea, rahulik ja hooliv) tekitada ei ole võimalik. Või on?