Feministi nurgake
Ühepoolne armastus
Filoloog 22. märts 2004, kl 09.49 |
elba Jonn 22. märts 2004, kl 10.14 |
Viire 22. märts 2004, kl 10.15 |
keegi 22. märts 2004, kl 10.23 |
Filoloog 22. märts 2004, kl 10.43 |
Küsimus on teoreetiline, mitte konkreetselt minuga seotud.
Lihtsalt hakkasin mõtlema, mida peaks tegema inimene, kes niimoodi ühepoolselt armastab.
Muidugi teisele end peale suruda ei saa. Aga kui tunne on ehtne, on seda ka raske unustada või maha suruda.
Või peaks juba ette ettevaatlik olema, armastuse eos maha suruma, kui pole selge, kas ta vastutunnet leiab?
Lihtsalt hakkasin mõtlema, mida peaks tegema inimene, kes niimoodi ühepoolselt armastab.
Muidugi teisele end peale suruda ei saa. Aga kui tunne on ehtne, on seda ka raske unustada või maha suruda.
Või peaks juba ette ettevaatlik olema, armastuse eos maha suruma, kui pole selge, kas ta vastutunnet leiab?
oehh 22. märts 2004, kl 10.48 |
Viva 22. märts 2004, kl 11.16 |
töllmokk 22. märts 2004, kl 11.38 |
7 aastat 22. märts 2004, kl 11.50 |
Olin sellises suhtes pea 7 aastat. Mees oli väga armunud, minu jaoks oleks see võinud jääda kenaks suveromaaniks. Tutvudes olin ise õnnetult armunud teise mehesse, aga ise temaga lõpu teinud. Eks uus tuttav aitas valu leevendada,lootis, et kui üle saan, armun minagi. Kiindusin temasse, hakkasin hindama jne., sest mees armastas mind väga ja tegi kõik, et mul hea oleks ja ma temaga oleksin/jääksin. Mingist hetkest püüdsin teha kõik, et armuda. Tundsin kiindumust, hoolimist, lugupidamist, tänutunnet jne., aga see polnud armastus. Mida aeg edasi, seda raskem oli seda taluda. Tundsin ennast süüdlasena, mehe armastus hakkas mind ahistama, kuid olin talle kõik selle aja truu. Lisaks muidugi mehe negatiivsed jooned, me ei sobinud mõningates asjades kuigi hästi. Kui ma püüdsin rääkida, et ma rahul ei ole, ei saanud ta aru, tema arvates oli ju kõik kõige paremas korras ja palus, et ma teda maha ei jätaks.
Lõpuks kaotasin elurõõmu, tundsin end vana ja väsinuna. Ometi teadsin, et olen enamaks võimeline, olen võimeline armastama ja olema õnnelik. Päästis see, et lõpuks siiski läksime lahku ja ma sain uue võimaluse. Kõik need positiivsed tunded, mis olid mus olemas, aga kusagil sügaval peidus, said lõpuks võimaluse välja pääseda. Õnneks on praegune armastus mõlemapoolne.
Lõpuks kaotasin elurõõmu, tundsin end vana ja väsinuna. Ometi teadsin, et olen enamaks võimeline, olen võimeline armastama ja olema õnnelik. Päästis see, et lõpuks siiski läksime lahku ja ma sain uue võimaluse. Kõik need positiivsed tunded, mis olid mus olemas, aga kusagil sügaval peidus, said lõpuks võimaluse välja pääseda. Õnneks on praegune armastus mõlemapoolne.
Bla 22. märts 2004, kl 12.34 |
Lillevorst 22. märts 2004, kl 12.50 |
Mul on toaline meesolevus juba 12 aastat. Algul ärritas jubedalt, praegu on mul oma pere ja ta on õnnelik, et saab meiega (harva) koos olla. Ärritab see, et peab ennast nüüd minu vennaks ja onuks mu lapsele. Aga andku minna, mul on tast kahju ka ta ei ärrit mind, last satelliiditseb, kuna ta elab teises riigis, on meil umb 4-5 kohtmist aastas.
Siisike 22. märts 2004, kl 14.27 |
Ühepoolne läheb üle. Kui temal sinu vastu midagi pole siis te kohtute ju harva.
Ühiseid tegevusi on vähe.
Ka arutlusteemasid minimaalselt.
Kuidas julgeb keegi väita, et tal on 100% suur armastus. Pole inimest ju tundmagi õppinud süviti. Ei tea halbu-häid külgi ega ole erinevate situatsioonide kogemust.
See saab olla vaid armumine. Pigem pime armumine.
Ühiseid tegevusi on vähe.
Ka arutlusteemasid minimaalselt.
Kuidas julgeb keegi väita, et tal on 100% suur armastus. Pole inimest ju tundmagi õppinud süviti. Ei tea halbu-häid külgi ega ole erinevate situatsioonide kogemust.
See saab olla vaid armumine. Pigem pime armumine.
mommi 22. märts 2004, kl 16.21 |
Ali 22. märts 2004, kl 20.37 |
äpu 22. märts 2004, kl 21.26 |
never krt. küll enam niimoodi ämbrisse ei astu, kirun iseennast ja kogu maailma, et see mats minust mööda ei läinud, aga ohjeldada end ka ei suutnud, tunne on ju ehe ja alguses meeletult nauditav, igaljuhul lohutan end sellega, et see kogemus on siiski kunagi meenutamist väärt, hetkel öögin verd ja pisaraid, aga vot niivõrd põikpäine, et kahetseda ka ei kavatse;)
Kätliin Mddi 04. juuni 2020, kl 16.37 |
Agnekene 09. juuni 2020, kl 16.36 |
Ka kogenud 13. juuni 2020, kl 19.47 |
Tundsin üht meest 5 aastat ja esimesel kohtumisel oli keemia meie vahel. Mina armusin ära ja uskusin, et see tunne on vastastikune. Aga ma eksisin täiega! Tegelikult olin tema prioriteeyide listis viimane. Ka mina ootasin ja lootsin, et aeg paneb asjad paika ja ta hakkab minust hoolima! Aga võta näpust! Mul suri lootus alles nüüd, olin oodanud 5 aastat. Niiet oli ka vaid MINUL ainsana tunded olemas! Temal.minu vastu tundeid polnud
To Ka kogenud 15. juuli 2020, kl 02.35 |
bulle 16. juuli 2020, kl 00.19 |
ellu 16. juuli 2020, kl 01.09 |
Lisa postitus