....olen samuti võtnud oma 2 last ja lihtsalt mehe maha jätnud, meil oli küll vaimne terror mitte füüsiline, kuid sellega kaasnes siiski närviline elu jne...muidugi on raske, kuid panen käe südamele ja ütlen, et peale seda elasime palju normaalsemalt /lastega siis/ ja pole seda tegu kordagi kahetsenud, nüüdseks on lapsed suured ja mul omal igati korralik elamine, alustasin üürikast ja muidugi oli mulle toeks minu ema, ka materiaalselt, mitte üksiki materiaalne väärtus ei kaalu üles sellist vägivalla all kannatamist. Sõbranna mul tõsine masohist ja ma ei tunnegi talle enam kaasa, olen väsinud sellest halast ja samas ise mida´gi ette ei võta, elan kasvõi natuke kehvemalt aga rahulikult. Ja see on nende isaste loll jutt, et vot löön su maha kui mind maha jätad, ei löö nad midagi, jutuks hea küll, otsid lihtsalt ise põhjust, et mitte midagi ei peaks ette võtma.
Minu oma lubas lapsed mult ära võtta, pärast oli kadund ja ei tundnud üldse huvi kuidas lastega hakkama saan...siit siis lõpetuseks, võtke ise midagi ette., ärge halage niisama....