to naine28: ma ei pea seda küll eriliselt heaks läbisaamiseks vanematega, kui pidid kogu aeg aru andma, et kus-millal-miks-kellega käisid. Ju siis ikka misiki ahistas sind, mis sundis välja kolima.

Ise elasin päris kaua vanemate juures. Läbisaamine suurepärane. Kui täisealiseks sain ei küsinud keegi enam, et kus ja kui kaua kellega olin, aga kuna mind viisakaks on kasvatatud, siis teiste inimestega arvestades ütlesin kodust väljudes ise kuhu plaanin minna ja millal kavatsen tagasi tulla, mitte ei löönud ust tagakätt kinni sõnagi lausumata. Nemad käitusid minuga samamoodi loomulikult.
Teel koju peale tööd helistasin ja küsisin kas on vaja poodi minna jne jne jne. Ruumi oli meil väga palju, loomulikult osalesin koduses majapidamises täiega - peenrad õues, koristamine majas, söögitegu jne.
Olin vaba ja vallaline. Milleks oleks pidanud oma pisikesest palgast pool üüri peale kulutama ja pisikeses korteris konutama? Selleks, et mõni mind luuseriks ei peaks? No kui inimene peab mind luuseriks paljalt seetõttu, et kodus elan .. siis pole mul ka erilist huvi selle inimesega lähemalt tutvuda.

Mõnes riigis on see nii normaalne nähtus, senikaua kui ei ole abielus, elatakse vanemate juures, olgu sa siis 30, 40 või 50. Ja keegi ei köhi ega imesta. Ja paljud elavad ka pärat abiellumist vanemate juures edasi, tavaliselt pojad. Igal pool pole neid kortereid nii lahedalt saadaval ja üleüldse rahavastik nii tihedalt koos väiksel pinnal ja ei lubatagi üksi laiutada.

Ah soo, et elan Lasnal puberikus ja plekin täiega üüri, samal ajal vanemad üksi suures majas, mille pidamine ja kütmine üle jõu käib. Loomulikult elaksin siis parem vanemte juures. Mõlemale poolele kasulik. Vanemad tavaliselt tahavadki, et üks lastest koju jääks ja elu edasi juhiks.

Saab elada vanematega sama katuse all, nii et kunagi ei pea aru andma, kus,kellega, miks, kuidas, kauaks lähed.
Saab elada vanematest 200 km kaugusel ja ikka iga päev 2 x aru anda oma tegevusest.
Ja muidugi on võimalikud ka variandid, et elad koos vanematega ja annad aru või elad eraldi ja ei anna aru.

Järeldus: vanematega koos elamine ei näita sisuliselt midagi muud, kui et inimese elukoha aadress on sama mis tema vanemate elukoha aadress.
Kõik muu (kas on luuser või mitte) tuleb selgeks saada suhtlemise käigus.

Elasin ka koos emaga kuni 35 eluaastani, kuna ema ei julge üksi elada ja teiseks Eesti riigis ju pesioni eest üüri ja sööki ei maksa. Nüüd elan eraldi kuna sain töökoha kus makstakse nii palju palka, et saan maksta nii enda maja kulud kui ka ema korteri üüri jne.

Aga ,kui mees on ikka 30 eluaastani elanud vanemate juures ja lasknud end emmetada,nii ,et vähe pole ( ainuke poeg) siis nuudseks on mõõdunud ligi 6.a. ,kui mees ARU SAI ,et tal oma pere on ja ,et ise poja issi on.Nii ära olid harjunud ema ja poeg,et nt.ema lõikas pojal küüsi ka kui avastas,et oi-oi pikad on või pigistas punni otsaeest,lausa järgi jooksis.
Tahestahtmata on sellised pojad memmepojad.

arvan et väga oleneb inimeste läbisaamisest. ja muudest asjaoludest ikka väga ka, usun et selliseid on ka palju kus vanematele ollakse pigem toeks. luuser on vast mingi selline kes elab vanemate kulul, et näiteks ägedat autot liisida vms. aga kui on palju ruumi, hea läbisaamine ja jagatud kulud siis ma ei näe tegelikult probleemi.

Aga see inimene ongi ju luuser, kes ei suuda endale paremat töökohta otsida, et ise hakkama saada? Luuserlik vabandus tõesti a la palk on väike, ei majanda ennast ise ära. Vahvad vanemad tõesti, kes täiskasvanud last elu lõpuni toetavad.:S Ahviarmastus ikka...
Ma ei mõista hukka neid, kes elavad vanematega, kuna vanemad vajavad abi (kas liiga vanad, haiged jms).
Ok, see selleks.
Minu uhkus ei lubaks mul iial nii vanalt ikka veel vanemate peale loota (rahalises mõttes)Nemad on oma töö teinud, minu konkurentsivõimeliseks haritud inimeseks kasvatanud, saaksin algul nende heaks nii paljugi teha, et jätan nad rahule...

see teeb sama välja,et kui 30,pole meest või naist,siis tuleb inimene maha kanda. appi kui haiged ikka mõned on...

see, et 30-a-ne elab koos vanematega, pole üksi mingi näitaja

Mina elan. :) Sealjuures maksusid maksan mina, maja remondilaenu, mille abil kenasti üles vuntsisin muidu üsna hädise olemisega maja, maksan mina. Süüa ostame nii, nagu juhtub - põhimõtteliselt kumbki oma vajaduste järgi. Minu vajadused koos elukaaslasega on muidugi oluliselt suuremad, seega põhimõtteliselt võib öelda, et süüa ostan mina. Vanust 25. Ja ikkagi tundub kuidagi mõttetu kesklinna maja ainult sellepärast maha müüa, et jumala eest lapsevanemaga koos ei elaks (üksi ei ole lapsevanemal mõtet seda asja üleval pidada) ja saadud raha eest kaks hädist korterit osta, kus kumbki siis eraldi vireleks.

Välja peksma ka nagu ei hakka, minu tegemisi ta ei häiri ja vahel hea, kui keegi kassi hoiab. :)

Ma küll ei tea pikemas perspektiivis ühtegi peret, kus lõppude lõpuks üks laps vanemate juurde tagasi ei koliks, kui need vanaks jäänud on ja niikuinii hoolitsust vajavad. On siis vaja seda vahepealset tõmblemist?

oot kust nujah seda välja luges, et ma oma väikese palgaga vanemate kulul elan? ma lihtsalt kirjutasin, et ma ei suudaks omaette korterit pidada. noh, suudaks kah, kui vaja oleks, aga mis elu see oleks, päevast päeva sööks praekartuleid. tudengipõlves sai sellest küll ja veel.

kulud lähevad ausalt jagamisele, maksan samuti remondiraha, oma söödud söögi eest, elektri eest ka. maja on oma, vee eest me ei maksa, ainult elekter ja küte. maja on pirakas, maatükk suur, ruumi jagub lahedalt. keegi mu minemisi-tulemisi-elamist-olemist ei kontrolli. ette-taha samuti keegi midagi ära ei tee, oma pesu pesen ise ja oma toa koristan ka ise. ;)

olen vaba ja vallaline, loomulikult elukaaslase tekkides tuleb omaette pereelu elama hakata.

Issand jummel, väike palk ei tähenda, et vanemate juures elades vanemad lapse eest makse plekivad ja süüa talle teevad!!! Vaid palk on väike paarituhande eest eraldi korteri üürimiseks, selle raha eest saab hoopis vanematekodu remontida. Ja kui inimene on rahul oma elukutse ja ametiga, miks ta siis luuser on??? Näiteks kunstnik, õmbleja, õpetaja, lasteaiakasvataja, riigiametnik jne ja teeb oma tööd südamega. Miks ta peaks minema siis mingit sitta müüma või tegema tööd, mis ei meeldi, sest selle eest saab paremat palka.

olen ema kel täiskasvanud lapsed ja neljatoaline korter. lapsed elagu minu juures kasvõi eluaeg aga ainult senikaua kuni on kaaslaseta. mingit ühiselamut ma moodustama hakata ei kavatse. arvan, et ma pole seepärast halb.

Mul on nii kahju, et võõrale inimesele iga kuu suure sumaka üüri oma palgast ära pean andma. Hea meelega kulutaks selle hoopis vanemate ja nende elamise kohendamiseks. Seetõttu kuna mul palgast suurt üle ei jää, siis ei suuda neid toetada ka eriti. Õnneks on teisel pereliikmel võimalusi seda teha.

Kle ma ei rääkinud sellest, et mul nii oli, et pidin aru andma jne - ei olnud, aga ma kujutasin lihtsalt ette, et nii oleks olnud ja kindalsti ka paljudel on, et kes vanematega koos elavad!

See on selline teema kus naistel on suhteliselt mõttetu sõna võtta, sest välja arvatud üksikud erandid siis naised ju ei pea mdiagi tegema ega saavutama ega soetama. Mingi 17 aastane tibi lihtsalt läheb hargitab mõne 35 aastase majaomaniku ees ööklubis jalgu ja maandab ennast tollejuure maha ning ongi nagu nö. "vanemate kukilt ära kolinud ja iseseisev."

Samuti arvestades tänapäeval tavainimeste elu siis ei kujuta eriti ette kuidas peaks mingi 20 aastane mees olema suutnud omale mingi edeva elamise soetama, sest vaevalt kohe kooli lõpetades või ülikooli lõpetades mingi 50 000.- kuus palgatööle saad. Ainuke variant on need üksikud noored kelle pea lõikab ja kes oma bisnisi kohe püsti panevad ning sellega edukad on. Selels mõttes ju vahet pole, et kui 25 aastane ei ela mitte vanemate juures vaid mingis lasnaka 2 toalises siis naiste silmis on selline ikka luuser - lihtsalt tal on endal suuremad kulud. Õige mees on ju ainult see kel juba 25 aastaselt 9 milline maja, pooleteist milline auto ja vähemalt 10+ milli pangaarvel jne. Kõik ülejäänud on luuserid.

Sa rikkusid mu päeva, miski vend! Ma mõtlesin, et olen oma tuttuues Pirita korteris tegija, kui palganumber 5-kohaline ja auto aasta vana. Tuleb välja, et ikka tühine luuser võrreldav kõigi teistega. Milline häbi!

Mingi 17 aastane tibi lihtsalt läheb hargitab mõne 35 aastase majaomaniku ees ööklubis jalgu ja maandab ennast tollejuure maha ning ongi nagu nö. "vanemate kukilt ära kolinud ja iseseisev."

Ja see 35 aastane mees on sinu arvates parem sellest 17 aastasest? Tibi tahab raha ja vanamees tahab noort keha näppida. Nii, kõik on ju paigas? Kui kiimas mees tahab noort liha näppida, siis tal peab olema midagi ka vastutasuks st raha! Pealegi ükski endast lugupidav normaalne 35 aastane mees ei hakkaks koos elama teismelise plikaga!

Miski vend, sa tunned imelikke naisi. Ma arvan iga kelle paremini mehest, kel on oma elamine (ükskõik kui kehv), kui mehest, kes emaga elab, sest iseseisev mees oskab kindlasti majandada, enese eest hoolitseda ja on iseseisev. Samas võivad inimesed ka vanematega terve elu elada, aga iseseisvad inimesed tunduvad mulle huvitavamad. Naine võib väga vabalt omaette elamise hankida ilma mehe abita, kuigi kahekesi majandamine on muidugi lihtsam, kui mees mingi nõrguke paheline rahalaristaja pole (alkohoolik, hasartmängur).

'Ja see 35 aastane mees on sinu arvates parem sellest 17 aastasest? Tibi tahab raha ja vanamees tahab noort keha näppida. Nii, kõik on ju paigas? Kui kiimas mees tahab noort liha näppida, siis tal peab olema midagi ka vastutasuks st raha! Pealegi ükski endast lugupidav normaalne 35 aastane mees ei hakkaks koos elama teismelise plikaga!'

Oi, kui negatiivsed oleme - noored naised vaatavad vanemaid mehi vaid raha pärast, mitte inimest ja vanemad mehed vaatavad noor neiud vaid kui liha, mitte kui inimest. Raske ei ole sellises mustvalges maailmas elada - sama peaks ju laiendama ka meeste ja naiste suhetele. Lõpuks tohib naine flirtida vaid endaga samal päeval sündinud mehega ning sissetulek ja kinganumber peavad olema võrdsed.

Omaette elav mees ei ole kindlasti luuser, elagu ta siis kasvõi Lasnamäe paneelikas ühetoalises korteris. Oi- oi võttis mu põhimõtteliselt sõnad suust. omaette elav mees= suudab ennast majandada, on iseseisev ja sõltumatu.

Mõned ÜKSIKUD erandid (rõhutan ÜKSIKUD)17 aastased plikad elavad 35 aastase mehega armastusest jms ja vastupidi.
Katsu nüüd ise aru saada, et selline kooslus ei ole pahatihti armastusest tekkinud! Enamuses on plikad vanemate härradega vaid raha eesmärgil, kogu ajakirjandus on sedalaadi "uudiseid" täis ja elu ka näitab.
Kes siin mustvalget elu elab? Ma suudan ka reaalset elu näha, erinevalt sinust.

Jätke need 17- ja kahekümnesed rahule. Need käivad alles koolides ja otsivad oma rada, küsimus oli kolmekümneste kohta.

las elab. sellisega suhet küll ei looks.

kas te teemaalgatust ikka lugesite,on vaks vahet kas elab 24-25 oma emaga või 30 aastane ,aga põhipoint ju selles,et kui inimene on elanud(ja üksinda mitte perega)30 aastani oma emaga ,siis ka vastavad tagajärjed -ema ja poeg nagu mees ja naine ,kuigi seksuaalsuhted ,jah puuduvad,kuid harjumus nii suur ,et(eriti ema) ei suuda aru saada ,kuidas pojal on küll keegi teine veel ka(naine ja laps) kelle poole hoiab ja ,kellega oma pereelu elatakse.Püüdsime oma elu elada ikka kohe alguses ka päris omaette,kuigi iga laup.-käisime neid vaatamas,kuid see oli nagu emme jaoks ikka vähe ,siis helsitas vahest iga päev mitu korda ,kuidas poeg ikka tõõlesaab,kus tööd teeb ja siis õhtul jälle,et kuidas siis läks ja mis temal täna õuepeal juhtunud jne.Päris haige aeg oli -mehel võttis ikka mitmed aastad aega arusaamine,kuidas suhtuda emasse(loomulikult austusega ja abiga kui vajab) ja naisesse ,kellega oma kodu ja pere loodud.

heh, kui ehitan oma maja valmis. Siis võtan ema enda juurde elama, las istub päevad läbi aias ning hingab värsket õhku, mis ta ikka seal kahetoalises kopitab.
Olgu ma siis luuser või kes iganes...

paraku selline kogemus,et mees juba ligineb 30-le ja elab emmega koos,kes tahes-tahtmata üritab korraldada mehe elu(kaudselt siis ka minu elu) ning aasta-aastalt jääb mees emast rohkem sõltuvusse(suhe olnud meil 5 aastat).ometi saan ämmaga väga hästi läbi,kuid ühes majas ei suuda koos elada,tahan OMA kodu,mitte jagada oma kodu ämmaga,praeguses majas siiski kehtivad ämma reeglid,mida ma ei kipugi eirama,kuid mis mulle vastuvõetavad pole ja nii ma siis pendeldan mehe ja oma välismaa kodu vahet.kurb.võibolla naised saavad paremini hakkama kui elavad vanematega koos,kuid mehed muutuvad rohkem äbarikeks.nähtud,tõestatud :(

...ja mis su abikaasa sellest arvaks?

Ma ei tea, miks inimesed endale ise niipalju probleeme tekitavad, elage kuidas saate, kuidas tahate, püüelge unistuste poole, pole mõtet seada mingeid mõtetuid reegleid, püüda elada mingi massi järgi...erineme ju loomadest oma mõistuse poolest või kuidas!?