tunded ei küsi keda, millal ... tunneme teineteist juba aastaid, aga tunnetest teineteise vastu me ei räägi. plaanis oma meest/naist maha jätta pole. aga nüüd on nii, et ma ütlesin talle, et armastan teda. see ei tähenda seda, et nüüd kohvritega ta ukse taha lähen, vaid see tunne vajas väljaütlemist (ja samamoodi edasi elamist nagu siiani). kuid tema on nüüd mitu päeva vait olnud. kas ehmatasin ta ära? kuidas mehed suhtuvad lausesse "Ma armastan sind!"

jälestan limukaid. selliseid, kes limukavad ühest suhtest teise.

Kui üldisemalt vastata ja mitte armukese-abikaasa seisukohalt, siis minu kogemus on, et meestele kõlab see sama kenasti, kui naistele. Minu mees küll on rahul, kui ma talle seda ütlen. Eks ta teab seda isegi, aga vahel ikka kuulda hea, peale rasket päeva või kui mõneks ajaks geograafiliselt lahus.

Minu mees või kes iganes ta ka hetkel pole (koos me ei ela, hetkel pole ka suhet, muidu suhtleme):))Tema on üks nendest, kelle sarnast pole tõesti kohanud.Ta ei öelnud ilusaid sõnu kui kohtusime,ütles kohe ära, et tema rohkem tegude mees. Ühel hetkel lõi mul kaane pealt ära ja ma ei suutnud nii edasi suhelda.Tema ütles ainult seda, et viga minus. Tema vanust arvestades võib väita, et viga ongi tema loomuses ja mineviku hirmudes ehk ka veidi.Nüüd ei suuda ta 4 kuu jooksul otsustada kuidas tahaks (kui ka mulle sobib) edasi suhelda-kas kui sõber, kui intiimsõber või lõpetada igasugune suhtlemine ära. Helistab süstemaatiliselt, ise ka ei tea miks, kusjuures saame endiselt hästi läbi, meie vahel on ka inimestena klapp jne.Sai talle isegi pikk kiri kirjutatud-ei mingeid etteheiteid vaid rääkisin, mida mina tunnen. Selle peale tuli vastus, et ta polnud võimeline vastama teatud küsimustele.Ta pigem helistada võiks.Ja ikka olen samas punktis.
Kuigi temas on nii plusse kui miinusied, pole ma suutnud teda südamest välja uuristada.Panin südameopile järjekorda:)))

minu mehele meeldib ka.

nmo vot ei ole ka nende aastate jooksul kumbki seda teineteisele ütelnud, ei teagi miks, aga ilma teineteiseta ei saa

miks sa arvAD, et sinu öeldu kehtib kellegi teise suhtes, nagu minu öeldu minu kallima suhtes?
kas arvad, et me siin oleme kõik kaksikud või mida?

ma arvan, et sa oled kohtlane ja ei vääri õnne seni, kuni sellest aru saad

Eks tõmbus oma "kookonisse" aru pidama. Kui oled talle piisavalt tähtis, suhtleb edasi. Kui kartma lööb, siis mitte....

armukesed on tossikestele, kerge saak
õige litsh mees paneb tihi ära ja lahkub järgmise pepu juurde
ei jää ootama kuldseid sõnu
tal omal naine kodus kellega selliseid repliike vahetada

Kui naine ütleb esimesena, siis laseb mees jalga.

viimasele: ei pruugi sedasi olla!

Sinu juhtumi puhul võib mees mõelda, et sa tahad senist korraldust muuta, ootad temalt muutusi või edasiminekut teie suhte vallas. Ta võib mõelda, et sa oled valmis oma mehe maha jätma ja ootad temalt naise mahajätmist.

Talle ilmselt kuluks sinupoolne selgitus ära, et selle väljaütlemisega sa midagi muuta ei soovi.

Mõtlesin umbes sama asja, aga Margit pani ilusti sõnadesse...

Mul juhtus nii. Arvake ära, kas ma kunagi veel niimoodi käitun? :-)

mina ütlesin esimesena need sõnad, ma pidin need lihtsalt endast välja saama.

minu oma küll ootab, aga ootama ta jääbki. iga päev nurub. ei saa.

Mina, olles naisterahvas, pelgan seda, kui armuke ükspäev kostma peaks, et ta armastab mind...
Kardan, et peale seda ta ei oleks enam atraktiivne minu jaoks ja sellele suhtele tuleks kiire lõpp, peale nelja aastat.
Kindlasti on tegemist minu enda hirmuga kohustuste ees, mis "armastusega" kaasnevad. Ja tunded sellises suhtes on üleliigsed. Tunnetega kaoks ära see mängulisus ja vabadus.

no meil ka suhet üle 5 aasta. ja see lause ei tähenda sugugi mingeid uuel tasandil nõudmisi ja muutusi.

Kurat, naise asi ei ole iial esimesena armastust avaldada.
Naine peab ära ootama, kuni MEES ütleb: ma armastan sind.
Nii toimides te ei peaks selliseid lolle topicuid algatamagi, et kuidas mehed suhtuvad.

Armukesepidamise mõte on see, et mees saab teda oma lõbuks "panna" ja ei teki naise suhtes mingeid kohustusi. Ei emotsionaalseid ega materiaalseid. Kui nüüd armuke armastust avaldab, siis on jama majas, mehel tekib hirm, et nüüd armuke eeldab temalt ka ei tea mida...ja sageli siis mees lasebki jalga.

Miks need 3 sõna nii raskelt üle huulte tulevad ja ometigi on nad nii ilusad nii kirjapildis kui kuulduna.Kas kardame midagi käest anda mida enam tagasi ei saa.Neid 3 sõna ei tohiks küll võtta kui millegi lubadusena vaid nad su himge praegune seisund.

"Ma armastan sind" kõlab sõltuvalt kontekstist väääägagi erinevalt. Mulle meeldib, kui öeldakse ja ise ütlen ka... aga seda väga erineva mõttega kindlatele inimestele. Oma kaasale puhta armastamise mõttega, nagu on. Samas oma mõnele väga-väga heale naistuttavale (ja nemad ka mulle)hoopis teise mõtte-tooniga. Teen mina Talle või teine mulle mõne sõbraväärse heateo, ikka öeldakse, "ma lausa armastan sind vms". See on küll kerge huumori varjundiga aga hoopis vaat et suurima sõpruse väljendus, kus ei ole sees "midagi sellist", rääkimata seksuaalsusest seksi suhtes või kooselust. Ja tegelikult ütlevad seda isegi mehed meestele, seda eriti tugeva huumorivarjundiga: tuleb ikak hea sõber õlledega ja ma JUST mõtlesin õllele, ütledki "mul oligi jube janu, ma armastan lausa sind", nööbid pudeli lahti ja vähemalt minu parimad sõbrad ei hakka imelikult mõtlema:D

Aga nüüd armuke: kui seda öelda parajalt intiimses õhkkonnas ja nii, nagu seda abikaasad teineteisele ütlevad, ongi kohe jama lahti. Täiesti arusaadav, et meespool korraks mõttesse jääb ja suhtlemist piirab. Ta peabki nüüd selgusele jõudma, kumb "ma armastan Sind", kas abikaasa või armukese öeldu, on see õige ja kummaga ta tahab armastada.

"iani). kuid tema on nüüd mitu päeva vait olnud. kas ehmatasin ta ära? kuidas mehed suhtuvad lausesse "Ma armastan sind!""

muidugi mees ehmatas ära, sa tahad hakata pressima armukesest ta abikaasa positsioonile

lugesin ja leidsin enda imestuseks, et ma vist polegi ainuke segaduses naine, kellele tema mees seda öelnud ei ole. Kui ma noorem olin, ma ei tahtnudki, et mõni kutt mulle seda kuumusest õhkuva häälega kõrva hingeldaks, ometi neid oli :)
Minu mees ütles, et olen talle väga kallis ja siis tema lihtsalt abiellus minuga. Nüüd hakkan meenutama, et ta ei öelnud mulle seda kolme kaunist sõna kunagi otse, ikka kuidagi vihjamisi kuskil mõne nalja sees. Veel kummalisem on aga see, et talle endale tuli meelde, et mina talle küll nii ütlesin umbes 25 aastat tagasi.
minu mees tuli lihtsalt kaval näoga minu juurde ja küsis- kas sa ikka armastad mind ...

No mina ütlesin küll oma mehele esimesena, ju mul siis kehvemad närvid, kui tal. ;) Aga loomulikult teadsin ma selleks ajaks, et tema mind ka armastab. Nii et pole see alati sugugi nii, et kui naine noka lahti teeb, siis mees jalga laseb. Muide, naised käituvad sama lollilt, kui mehed, kaovad lihtsalt ära, kardavad tundeid jne. Pole me nii hullult erinevad midagi, kõik ikka konkreetsetes indiviidides kinni.

me leppisime kokku, et armuda ei tohi ja armastusest ei räägi. kõik muud teemad on lubatud:)

Minu kallike isegi helistab mulle suvalisel ajal,et lihtsalt,spontaalselt õelda mulle kalli,armastan sind..päev muutub kohe paremaks ühe mehe jaoks ja ma tean et tunne siiras!olen seda kuulnud a 1000 korda aga ikkagi armas oma naise suust seda kuulda..

kuidas ise suhtukisd, kui ühel päeval täiesti ootamatult keegi mees avaldab sulle armastust?

Kui seda kallike ütleb, siis ikka hästi suhtun. Hea tunde tekitab.

täiesti jama. seda pole enamus meestele üldse tarvis.