Minu asi ei ole teistele öelda, kuidas nad oma elu elama peaks.
Olin ise kord abielus ja leidsin teise. jätsin oma mehe ja alustasin kooselu teisega. Praeguseni olen õnnelik ja rahul oma valikuga. Meil ei olnud abikaasaga lapsi ja sellevõrra oli ka lahutus kergem. Aga kerge ta ei olnud.
Sellepärast soovitan Sul siiski oma naisega sellest rääkida. Mitte ümbernurga, ega vihjates vaid otse ja halastamatult.
See probleem ei lahene enne, kui te sellest rääkinud ei ole.
Ma ei usu et su naine ise otsa lahti teeb, arvestades seda, et ta sind muidu kõiges kiidab. see kiitmine on üks südametunnistuse leevendaja. tegin seda isegi oma mehega. Mida rohkem teda petsin, seda rohkem talle ülistussõnu jagasin. Arvan siiski, et Su naine armastab Sind, ag tema armuke on mingi asendusaine millelegi puuduvale teie kooselus. Meie puhul oli see, et võisin oma meest võtta kõiges iseenesest mõistetavalt. Ta oli jäägitult truu nii hinges kui tegudes. Ei julgend iial öelda ühtegi halvustavat asja. Ise ta väitis, et tal polnudki millegi üle rahulolematust avaldada. see oli ääretult ebahuvitav. Liiga malbe ei tasu olla. Pärast küll arvad, et miks küll Sinu vastu lekohtune ollakse. Aga kui koduis pole kübetki põnevust, siis minnakse seda kuskilt mujalt otsima.
Mu ainus soovitus on: saada lapsed kodust ja võta oma naine ette. Räägi rahulikult, et tead kõigest ja siis juba arenevad asjad ise. see on metsikult raske, aga kui Sa seda ei tee, siis ei muuda ta iial oma harjumusi.
Õnn kaasa.