Olgugi et olin provokaator ja sajakordselt süüdi...siiski on minujaoks piir kust üle ei astuta-see on kätega rääkimine.mees kellega olen üle aasta koos olnud lõi mind lahtise käega vastu põske.1korra....suht tugevalt....
Ma ei oska olukorda ega omi tundeid eriti seletada,aga miski on nagu nüüd minujaoks mäda.Kuigi mees palus hiljem pisar silmis andeks,lubas et enne tapab enda ära kui veel mulle haiget teeb...ta mul väga hea mees tegelikult olnud..ja aina paremaks on läinud..aina rohkem on mind hoidma hakanud,alates sellest kui kokku saime....Ja nüüd siis selline asi.....
Iseloomult ta tihtipeale suht korralik ja tasakaalukas,ei lähe närvi ruttu.Aga kui läheb,siis ei suuda end kontrollida(paar korda enne on ka seda juhtund,aga siis ta on taldrikuid vms lõhkund-mind pole puutund)
oh..mu kiri lähkes liiga pikaks kui hakaksin siin kõike seletama..ja loomulikult on mu küsimus suht mõtetu kuna te keegi ju ei tunne mind ega mu meest-kuid siiski....kui tõenäoline on et ta enam mind ei löö?Sooviksin et jagaksite kogemusi nii halbu kui häid...
Olen väga õnnetu...andestasin küll talle,kuna mul hakkas tast lihtsalt kahju(ta oli veel õnnetum ja tõesti südamest kahetses)..kuid tunnen siiski et nagu usaldus oleks natsa mõranenud.Kuidas tunda turvatunnet mehega kes sulle ise haiget teeb...kõik pole nii nagu enne,mu hinges...muidugi on sellest vaid paar päeva möödas ja meie suhtes ikka väike kurbusenoot ja pinge....ma nii soovin et seeda poleks juhtunud!!!!

tead, aga mõtle sellele, et naised täitsa tihti löövad oma mehi, ma olen nt sõbrantsidelt kuulnud ja nad ei kahetse mitte..
ma arvan, etkui mees lubas ikka tõesti südamest ja muidu hea on, siis ei löö ta enam, lootust on.. eks ise tunned ka ära, kas lubas südamest või mitte, mõtle ka sellele, mida ta varem teinud on..

oota järgmist korda.kui juhtub,jääbki lööma.olen ise löönud.esimene kooselu luhtus,ei suutnud ennast talitseda.nüüd pole seda enam juhtunud ja tean,et tuleb hoiduda esimesest korrast.see on nagu narkots.

peale esimest korda tuleb raudselt teine ja siis juba üsna kähku ka kolmas kord:( Kahju, kuid paraku nii see on, mind päästis nendest tohlakatest lõpuks see, et andsin ise vastu ja üsna tõsiselt...Aga siis läks kurivaim vaimsele terrorile üle, mille vastu mina enam võidelda ei osanud ja sinna me suur ja kirglik armastus läks...

anna talle võimalus. Kui veel lööb, tee suhtele lõpp. Ja ära provotseeri!

Ju siis pole naine ennast korralikult kodus üleval pidanud, sa ikka kuula mehe sõna siis on ka pereelu korras

ma just ise mõtlengi et ...on ju olnud juhuseid et esimene jääb ka viimaseks(löömine,petmine)...kuid kui tuleb juba teine,siis võib juba suht kindel olla et nii jääbki...
ega jah...püüan mitte provotseerida,kuid,tihti ei suuda ka mina end kontrollida..ja siis ma muudku inisen ja õiendan ja solvan nii et väha pole..ja siis ei suuda tema end kontrollida....

aga igaljuhul tänan nii lahkete vatsute eest...olin kindel et kukutakse sõimama ja inetusi ütlema....aga ei,tänan!:)

kõike head sulle. hoinme pöialt.

mina läheksin oma kogemustega kohe peale esimest löömist. ükskõik kui kõvasti nutaks või vabandaks. lihtsalt paneksin kõrvad kinni ja läheks. muide, minu väga vägivaldne(ja täiskarsklasest) isa hakkas väga kergesti nutma. pisarad tulid tal kergemini kui 4 aastasel.

aga muidugi, võib ju olla,et see jääb viimaseks korraks. oota ära. samas...inimene ei tohiks siiski ükskõik millise provotseerimise peale teist lüüa. mina arvan nii. mingu kasvõi teise tuppa või löögu vastu seina. ma ei annaks sulle väga lootust. aga ega miski pole võimatu.

mulle meenub, muide, üks kummastav lugu.mulle jutustas selle üks mu kunagisi noormehi, kellel oli ühekäeline vanaisa. vanaisa olla oma noore naise peale kangesti vihastanud ja teda löönud. naine oli alles löömisest shokis, kui tuli juba uus ja hullem. mees läks õue, võttis puulõhkumise kirve ja lõi oma käe maha. et sellist kätt pole talle vaja. tundub justkui oleks hull, eks. aga olevat olnud hiljem terve elu väga rahulik ja mõõdukas mees.ja naisega olid väga hästi elanud.
iseenesest oli tal ka mingit mäslevamat verd soontes kui tavalisel eestlasel.

Oleks tore, kui see löömine viimaseks jääks, aga kahtlane igastahes on.Minu isa andis emale tümakaid ja iga kord kahetses pisar silmas. Sellele aga löppu ei tulnud ja meie lapsed vaatasime seda pealt, kui kisa töstsime ema kaitseks, saime ka ise.Önneks juhtus tal apsakas kuraazi täis peaga ja läks kinni ja ema sai lahutada.Mönel lihtsalt on kerge käsi kui vastaseks nörgem. Mina olen suutnud nii elada, et ei mina ega minu mees kätega ei rääkinud.

Provotseerimine ei puutu üldse asjasse. Minu mees lõi mind kah üks kord üle 10 aasta tagasi. Rohkem pole juhtunud, kuigi sõnasõdu on olnud üsna räigeid.

KUS ON POLITSEINIK, MA KÜSIN? AHHH!?

Esimese korra andestaksin. Ei pruugu enam teistkordselt sind lüüa, minu mees ei ole seda peale esimest korda enam teinud. Ta otseselt ei löönud mind vaid tõukas. Kuigi ma olen teda ise ka jubedalt provotseerinud, ei ole seda enam kordunud.
Ära ise ka tüli algata. Mul on sõbranna, kes sai mehelt aeg-ajalt peksa. Ma ei õigusta mitte kunagi peksmist, aga ta ise tunnistas, et ta karjus ja läks mehele kallale senikaua kui mees teda lõi.

Kui mees korra löönud, lööb edaspidi ja nii Sind kui kedagi teist naist kellega koos elab. Minu juhus selline. Kolme aasta jooksul löödi 2 korda nii, et ei saanud mitu nädalat toast välja minna. Mõlemal korral ütles, et enam ei tee. Esimene kord oli ikka väga ehmatanud, teine kord juba leidis, et tema polegi midagi erilist teinud. Läksin traumapunkti, siis kartis, sest sellest teatatakse politseile, mina siis pidin seletama, et läksin meeste kaklusele vahele. Ütles, et pole kedagi nii varem löönud. Hiljem tuli välja, et oli enne nägusid segi peksnud ja peale mind, kuulsin, et järgmine elukaaslane ei saanud õigel ajal ametiasutusse minna oma asju vormistama, sest pidi toas oma nägu varjama. Kui hiljem selle mehega mingi pärast juhtusin kokku saama, tõmblesin juba siis kui ta kätt liigutas. Kes lööb korra, läööb ka hiljem. Ja kui võimalik, uuri kas on varem kedagi löönud.

jah vat nyyd on enesehaletsus, kurbusenoot ja puha...a ise palusid mehelt andeks, kui sajakordne syydlane ja provokaator? et ei taha sellele enam tähelepanu juhtida, kui äkki hakkab veel mõtlema, millise nõiaga koos elab?
tee ise oma järeldused, kas võib veel lyya ja mispuhul teeb seda, kui siis...
*loomulikult pole see löömise õigustuseks mõeldud...a krt, mingi provokaatori turvatunde tekitamiseks poleks kyll nõus end kulutama...

njah...kui tõukamist ka lugeda on ta mind umbes kolm korda nii kõvasti tõukand et ma maha paiskun...
Kuidas ma saan tüli mitte algatada?Enda arust ma ei algata ju kunagi:)....ikka on mingi põhjus mis lahkelisid toob.See miks need lahkhelid on ja miks me rahulikult neid ajada ei saa on ikka mõlema süü.Tülid lihtsalt tulevad aegajalt...sihilikult ma neid muidugi ei algata....
Aga jah....kui ma nüüd siin loen..siis...paisatab asi rohkem kui kahtlane.Mul on paanika...Aga...ma ju olen armunud ja arvan et armastan.Me tahame last...ja ta on nii hoolitsev ja hea.Samas...olen ma nüüd paanikas.Ma ei taha saada naiseks keda aegajalt klobitakse.Et kui mul midagi solvavat öelda on,mida eagajalt ikka igalühel on..siis pean kõik endasse hoidma hirmus et saan peksa....see tulevikuväljavaade mind küll ei innusta.

Aga arvasin ise samuti nagu mõned siinsed inimesedki...ootan teise korra ära..kui see tuleb-olgu see otsustamine mulle siis kerge!!!(ja loen nüüd tõukamised kah sisse)

to alu
ära siis palun kuluta.säästad nii ennast kui mind.

Kaklused, tülid, provotseerimine, löömingud... Loomad olete või, inimesed lahendavad asju sõnadega. Abielus 13 aastat, pole kordagi pidanud tülitsema nii, et häält tõstetaks ja inimväärikus kaoks. Kõik on võimalik lahti rääkida, analüüsida ja mingi kompromiss leida. Foorumit jälgides pean vist oma perekonnaelu paraku haruldaseks ja õnnelikuks juhuseks pidama.

oi, mia. ole sa nii armunud kui tahes,aga last ära küll planeeri sellise mehega!!!!!!!! ära, palun, oma lapsele sellist elu vali. palun ära vali. ma olen ise kasvanud peres, kus isa ema peksis. kui lapsed tavaliselt ootavad nädalavahetusi, siis meie vihkasime, sest siis oli isa koguaeg kodus ja tüli tõusis mittemillestki. ema näiteks oli hommikul ärgates ülbe näoga:(

hea küll, on löönud ühe korra. aga löömisele eelnesid mitmed tõukamised.saan ma õigesti aru?
miakene, kui sa asjasse süvened, saad isegi aru,et asi ju läheb tõusujoones. mitte ei usu,et selle mehe juures midagi paraneb. vastupidi, mida rohkem sa "tema omaks" saad, seda julgemaks ta läheb. ära loo peret selle mehega. tee süda kõvaks ja vali endale rahulik elu.

kui inimene ei suuda ennast närvi miees kontrollida, nagu esimesest kirjast lugesin, ei saa sellise inimese hoolde jätta väikelast, ta võib karjuva imiku pimeda vihaga lausa maha lüüa! Mis kasu on sul mehest, kellest sul pole abi lapse kasvatamisel. Lisaks hakkad loomulikult isa saama kolki, kahtluseta. ÄRA selle mehega peret loo!!!!!!

Tead, kullake, kui lõi lööb veel see 99,99 prossu kindel, kas kavatsed seda juba taluda see Su oma asi. Järgminekord ei tule nii pea tavaliselt aga iga korraga tavaliselt vahemaad lühenevad.. . Võin siin kohal peksvatest sry :) löövatest meestest tuua mitu näidet, aga jutt läheks pikaks. Iva selles kui kord lõi,kuigi kahetseb (et ei kontrollinud piisavalt ennast), mis karanteerib, et järgmine kord seda suudab, seda enam , et vastu ta korralikku obadust ei saanud,muidugi siis oleks olnud võimalus ,et asi oleks läinud päris ülekäte... .
Kui on agressivne mees ja ärritub siis pole temalt ,midagi head oodata, sry, et sind kurvastan aga see on kurb tõsiasi

Esimesel aastal lõi korra,kaks,vahepeal mitu-mitu aastat mitte.See aasta on jälle üka tohlakas saadud.Oleme mõlemad väga tundlikud ja temperamentsed-vihastavad inimesed.Kõike ei saaaaaaaaaa sõ-na-de-ga rääkida.Ja oleme siiski teineteisele täiesti loodud.Väga armastav mees võib kergemini väga endast välja minna kui selline mõistuse-sõpruse kaaslane.Ise ära andesta,oota millal andestus ise tuleb.

Minu lugu on järgmine. Abiellusin suht hilja - ennem seda polnud elus kellelegi kätega kallale läinud. Meie abielus olen tülide algataja enam-jaolt mina, kui aga nägelemiseks läheb suudab mees mind jätkuvalt endast nii välja viia, et ma ei suuda end kontrollida, ja nii lähevad sõnad kähmluseks üle. Mina lasen alati esimesena käed käiku. Ilmselt on vahe ka niisama rüselemisel ja lahtise käega näkku löömisel - viimast pole me kumbgi teinud. Aja jooksul olen aru saanud, et ka mu mees, kes abielu algul sai alati sõnadega hakkama, ei pea nüüdseks käte kasutamist enam eriliseks tabuks. Ise olen talle seda õpetanud. Ja veel, kuigi olema aegajalt kättpidi koos, ei peagi ma seda eriti hulluks suhtlemisviisiks, vast sellepärast, et keegi pole oluliselt haiget saanud.
Aga mis Miat puudutab - hakka mõtlema, mis Sinu provotseerimise esile kutsub, millega Sa rahul pole. Ma ei arva küll, et Su mees on nüüd mingi jube koletis, isegi kui ta on vägivaldsemaks muutunud. Ilmselt on see ka talle endale probleemiks. Pole vaja koha suhet lõhkuma hakata, püüdge koos abi saada. Vast räägi talle rahulikult mida tunned ja kui ta sinu turvatundest hoolib, on ta vast ka nõustamisega nõus, sealt võib abi saada küll. Tegelikult usun, et asja tegelik põhjus võib just Sinus endas olla. Kui Sulle aga psühhologid ei istu, siis üks vanem proua soovitas kunagi - kui mees teda teist korda lõi, võttis panni ja lajatas nii et aitas. Peale seda elati koos pikk elu, ilma, et mees oleks iial kätt tõstnud.

Minu mees oskab aegajalt nii pahasti öelda, et jube kohe, kusjuures ei kasuta mingeid räigeid sõnu.
Vägivalda on mitmesugust on füüsilist ja psüühilist. Ta nagu püüdis harrastada midagi keelesügamise moodi asja. Hoiatasin teda mitmeid kordi, et lõpetagu. Ei saanud aru.

Noh juhtuski siis abielu esimesel aastal selline lugu, et tegime kodus remontti ja tema jälle teritas itsitades oma keelt. Ma hoiatasin teda , et asi ei lõppe talle hästi. Ei saanud aru. Vihapurse oli täiesti silme ees mustaks tegev. Võtsin esimese ettejuhtuva eseme ja viskasin teda. Tagant järele mõtlen, et oli hea, et sammu edasi astus.
Ese millega viskasin oli nimelt haamer ja seisin ise trepil seda visates. Kui ta poleks edasi astunud oleks saanud otse meelekohta.

Loomulikult ehmatasin ise ka ära, ma pole ennem seda kellegile kallale läinud. Heh aga mees ehmatas ka ära ja rohkem oma keelt minu kallal ei teritanud ka.

Mitu aastat hiljem sain mingi hüsteeria hoo koduriiu käigus ja ütlesin ikka oma suu korralikult puhtaks, ise nutsin ja röökisin. Siis sain esimest korda oma mehelt vastu vahtimist, lahtise käega ja isegi mitte eriti kõvasti aga psüühiliselt oli see väga alandav ja siis tuli raev. Tõmbasin tagasi nii mis plaksus ja ütlesin, et olgu viimane kord kui mind puudub.

OLI VIIMANE KORD.
Pole iial enam mind puutunud, on olnud väga hea mees igas mõttes. Oleme koos elanud 17 aastat.
Niisiis kooselu alguses pannakse mitmed asjad paikka ja kooselu ei alga ka mitte ilma viperusteta. Hakkavad ju koos elama erinevad inimesed.

Nii, et jah ...ma arvan, et kui lööb teise korra siis tee omad järeldused. Esimene võis tõesti olla ....viimane.

kindlasti lööb veel, jube kui on lapsed, kannan seda ema-isa tülisid kaasas kogu elu (olen 65), löödi täna ja homme kallistati, kingiti kingitusi, raha voolas jube .... sain samasuguse mehe, ainult et esimese löömiseni, läksin kohe lahku, järgmist naist kolkis ta kogu aeg (ise oli kõrgharidusega) teine naine tõõi talle pesukausi ka voodisse, et saaks voodis silmi pesta, aga tappa sai ikka, kui olime 3o aastat lahus olnud (mina õnneliku uues abielus) siis ta tuli minu käest andeks paluma....? naerukoht , ka see teine naine tegi 25 aasta pärast sääred LÜüa ei tohi, kannatada ei tohi kohe kindlasti

Mis tähendab-ei saaaaa sõnadega rääkida. Mis on asi, mis ajendab teisele inimesele füüsiliselt kallale minema. Keegi võrdles siin selliseid loomadega, nii et ongi kaks koera ühe kondi kallal ja jagada ei oska või?

mina vastu lüüa ei julge...ta on nii vihane et kardan et siis hakkab hoopis peksma,tapab ära veel.
psüholoogide vastu pole mul midagi,ent kas neist kasu oleks?Mis mul neile öelda on?Arvan et ta läheks ka nõustaja juurde,kui ma paluksin...ent,mai tea tõesti mis abi saab nõustaja anda...

Ma olen lihtsalt eluaeg selline olnud,et ütlen vahel halvasti,kui ma millegagi rahul pole..olen suht terava keelega.Tema seda aga ei ole....seekord kui ma ausalt ütlen,oli mul virisemiseks,norimiseks(no pahameeleks siis) põhjust küll.Ma ei taha kõike täpselt rääkida kuidas ja mis oli....aga ma isegi ei karjund ta peale ega midagi.

ja ma ei leiaet ma eriline tülinorija olen..aga vahel ikka tekib erimeelsusi ja öeldakse teravusi.Mina oskan eriti hästi teravusi öelda ja temale lähevad need eriti hästi hinge...kogu moos...rohkem pole vaja....

See kõik oli selgituseks.....aga pole oluline mis või kuidas oli..lihtsalt tahtsin erinevaid lugusid kuulda ja seda ma sain..Tänan!Ma mõtlen selle kõige üle paar päeva nüüd....

Mina sinu asemel oleksin juba siis asjad pakkinud, kui ta esimest korda tõukas nii, et pikali kukkusid. Löömine on täiesti tabu. Mis kuradi mees see on, kes ei suuda enda tundeid talitseda.
Nagu ma aru saan, oled sa temaga koos olnud natuke üle aasta, see ei ole tegelikult piisav aeg inimese tundma õppimiseks. Esialgu üritatakse näida ikka paremana, kui tegelikult ollakse. Samas süveneb mehel "omanditunne" ja ta leiab üha enam põhjuseid tõukamiseks ja löömiseks. Esialgu vabandab peale seda pisarsilmil, hiljem ei vaevu sedagi tegema.

Ega naist ei tohi vihaga lüüa. Kui ka tegi/ütles midagi, mille peale vihastasid, siis oota rahune enne maha ja siis vaata mis saab. Rahulikult ja lausa "akadeemiliselt" antud keretäis mõjub hoopis paremini.

Ja lahtise käega vastu põske löömise kohta ma ütleks, et see sobib siis, kui naine on selline nipsakas. See mõjub ehk vast alandavalt, aga tõsine kasvatusvahend see ei ole. Naisele tema koha kättenäitamiseks sobib küll nii lüüa.

14 000 naist tapetavat Venemaal ühe aasta jooksul kodutülide? tõttu.