Minu mees oskab aegajalt nii pahasti öelda, et jube kohe, kusjuures ei kasuta mingeid räigeid sõnu.
Vägivalda on mitmesugust on füüsilist ja psüühilist. Ta nagu püüdis harrastada midagi keelesügamise moodi asja. Hoiatasin teda mitmeid kordi, et lõpetagu. Ei saanud aru.
Noh juhtuski siis abielu esimesel aastal selline lugu, et tegime kodus remontti ja tema jälle teritas itsitades oma keelt. Ma hoiatasin teda , et asi ei lõppe talle hästi. Ei saanud aru. Vihapurse oli täiesti silme ees mustaks tegev. Võtsin esimese ettejuhtuva eseme ja viskasin teda. Tagant järele mõtlen, et oli hea, et sammu edasi astus.
Ese millega viskasin oli nimelt haamer ja seisin ise trepil seda visates. Kui ta poleks edasi astunud oleks saanud otse meelekohta.
Loomulikult ehmatasin ise ka ära, ma pole ennem seda kellegile kallale läinud. Heh aga mees ehmatas ka ära ja rohkem oma keelt minu kallal ei teritanud ka.
Mitu aastat hiljem sain mingi hüsteeria hoo koduriiu käigus ja ütlesin ikka oma suu korralikult puhtaks, ise nutsin ja röökisin. Siis sain esimest korda oma mehelt vastu vahtimist, lahtise käega ja isegi mitte eriti kõvasti aga psüühiliselt oli see väga alandav ja siis tuli raev. Tõmbasin tagasi nii mis plaksus ja ütlesin, et olgu viimane kord kui mind puudub.
OLI VIIMANE KORD.
Pole iial enam mind puutunud, on olnud väga hea mees igas mõttes. Oleme koos elanud 17 aastat.
Niisiis kooselu alguses pannakse mitmed asjad paikka ja kooselu ei alga ka mitte ilma viperusteta. Hakkavad ju koos elama erinevad inimesed.
Nii, et jah ...ma arvan, et kui lööb teise korra siis tee omad järeldused. Esimene võis tõesti olla ....viimane.