Kas teil on kogemusi psühhoterroristidega, s.t. inimestega, kes püüavad teie meeleolu ja enesehinnangut alla kiskuda.
Missuguseid võtteid te kasutate nendega toime tulemiseks?

No minu elukaaslane on selline. Millised võtted? Kõige hullem, kui kodunt väljas mõtlen kõiksugu skeeme välja, kuidas asju pakin, aga koju minnes satun jälle vanadele rööbastele ja lasen ennast alandada.
Öeldakse, et armastus teeb pimedaks....eks elu näitab, võtan ennast kunagi kätte kui väga ära viskab.

Olen ise kena, sale 25-aastane naine, blond (!) ning haritud, tema näeb minus vaid nõudepesijat ja köögikatat....paraku.

Soovitan suhelda rõõmsameelsete inimestega, jätta teiste alandajad omaette pomisema....kui üksi jäävad, siis hakkavad mõtlema.

kas oled sellisesse armunud?
sest kui oled, siis oled eriti haavatav ning tegelikult teine isik ei pruugigi olla terrorist vaid lihtsalt su vastu ükskõikne...või seda mängida... või lihtsalt nö karm mees... armununa võimendad kõiki tundeid üle.

aga kui keegi isik tõesti sihilikult terroriseerib sind- ära lase ennast häirida. ignoreeri sellist inimest.
põhiline on mitte minna kaasa provokatsiooniga, muidu oled terroristile eriti kerge saak.

kui sellist armastad, siis püüa oma armastusest võitu saada ning jäta ta maha - asi läheb ajaga progresseeruvas joones..
kui on tegemist töökaaslasega, siis ole nii neutraalne ja osavõtmatu kui vähegi võid, kujuta vestluses teie vahele voolavat koske, terasseina vms. eraldavat ning ära mingil juhul mine isiklikuks! sellised inimesed ammutavad sinu negatiivsest suhtumisest endale positiivset energiat.

Lido: see südame kõvaks tegemine polegi nii kerge kui arvata on. Ükskõikse inimese verbaalne võimekus on niivõrd terane, et lõppkokkuvõttes keeratakse kõik sinu vastu tagasi ja hakka veel, vaat et, andekski paluma asjade eest, mida pole teinud.
Olen proovinud küll ja küll asjad pakkida ja minema minna, ju siis on armastus veel nii tugev ja lootus, et ta muutub, pesitseb veel hinges.

Ah et mis võtteid kasutada?
Noh, kõigepealt tuleks hästi järgi mõelda, kas üldse on vaja võidelda. Ja siis tuleks järgi mõelda, kas asjad, mida sinu arust tehakse sinu alandamiseks, on tegelikult ka selleks tehtud.
Minu kodune psühhoterrorist teeb kogu jama põhiliselt sellepärast, et talle tundub, et tema suurt ego ei ole piisavalt hinnatud ning ta tunneb ennast paremini teisi inimesi halvustades. Kui miski tekst käib minu kohta, pole hullu, sest ma tean ju ise väga hästi, et ma ei ole karvane ega suleline vms. SIIT REEGEL NUMBER ÜKS: ÄRA LASE ENDAS KUNAGI TEKKIDA MINGIT MÕTTEIVA, ET VÄHIMGI OSA SELLEST JUTUST VÕIKS ÕIGE OLLA. Hullem on, kui halvustav tekst käib kaasliikleja, tänaval kõndija või muidu võõra kohta. siis aitab demonstratiivne kiirpilk kodaniku teatud kehaosale ning kommentaar pikkuse kohta.Noh, küsid, et kas läks pikemaks ja millal maani hakkab ulatuma.
REEGEL NUMBER KAKS: ÄRA HAKKA VAIDLEMA JA ENNAST ÕIGUSTAMA.
Võtteid: lähed koju poest läbi minemata suht hilja ja küsid, mis täna süüa on? Ja siis teatad, et me ju leppisime kokku, etsina teed täna süüa...
Võtad telekava ja raporteerid käskivas kõneviisis, millisel kanalil sind huvitavad saated on.
Üks olulisemaid asju on kasutada käske jagavat kõneviisi: sina teed seda, sina teed teist jne.

Aga tegelikult: lase sealt jalga ja ruttu. Maailm on täis toredaid inimesi.

Psühhoterroristidest tuleb eemale hoida. Asjad kokku ja kohe plagama!!! See pole mingi nali. Kähku, kähku minema seni kui sust veel midagi alles on. Nad ei muutu kunagi ja lõpuks muutub sinu enda "võtan end kokku ja lähen" - "seekord annan andeks, järsku siiski muutub" sisevõitlustest väsinud mina kõige vastu apaatseks. Siis võib juba hilja olla.

Cat!
kui ikka veel loodad ja usud ta meelemuutusse, siis ehk ongi veel lootust?! aasta-paariga peaks aga asi selge olema, kui siis ka veel ootad ja loodad, siis...embakumba, kas oled masohhist või/ja oma saatust väärt.

aga mis siis teha kui psühhoterrorist on isa või ema?

Ohjah, üksi ei taha olla ja seda ma kahtlemata oleksin kui ära kõnniksin.....tegelikult ju peakski olema, avastama uuesti ennast ja oma soove, aga harjumuse kuradike on sisse pugenud ja ei taha välja kolida.....kui oleks mõni toetav sõber, kes tuleks ja ütleks, et nii, nüüd pakime asjad kokku, ma viin Sind vanemate juurde tagasi kuni endale uue elukoha leiad.

Samas - mul ema samasugune (ja vaata et veel hullemgi!) psühhoterrorist, ilmselt olen harjunud, et nii peab ja teisiti ei ole võimalik.

Ainus hästi toimiv võte on eemale hoida. Kui see ei ole võimalik on asi keerulisem kuid mitte lootusetu. Lahendused sõltuvad konkreetsetest asjaoludest

Aru ma ei saa, kuidas ei lähe üle see armastus naistel, kes kurdavad, et elavad terroristiga (olgu siis vaimse või füüsilise)! Kas see tõesti tundeid ei tapa!?

Minake: keegi hingearst on kunagi öelnud, et alandamine ja vägivald tõmbavad naisi rohkem ligi ning hoiavad tugevamini kinni kui armastus ja hoolimine.

Vaata, seda on raske seletada: minu elukaaslane ütleb, et andmiserõõm on kõige suurem rõõm, kahju ainult, et tema seda mitte sugugi ei tunne.
Süü jääb alati mulle - kuidas ma saan olla nii egoistlik, et nõuan oma tunnete eest vastu naeratust, puudutust või ilusat sõna...see ei ole ju turuplats.....ja nii ma jäängi iga kord tema kõrvale, kõige hullem, aina halvemini ennast tunnen, aina rohkem süüdi.....aina väärtusetuma ja tühisemana...

kindlasti tuleb oma terroriseerijaga rahhulikult nelja silma all raakida, et moned asjad tema kaitumises ei meeldi sulle ja mojuvad alandavalt.Koige hullemad on vaikivad kannatajad, kuna ''mittepahad" terroristid ei pruugi siis yldse taibata,et midagi ei ole OK ja"kurjad"(kes alandavad meelega)satuvad siis eriti hoogu.
Peale moningast motlemisaega on 2 voimalust:
1)terroriseerija saab aru, et midagi on valesti(teil voib olla agedaid mottevahetusi, ara talle selle kaigus midagi solvavat ytle, valjenda vaid omi tundeid ja motteid!!!Anna ka omalt poolt jargi ja andesta, kui see tundub moistlik!!!) ja vahemalt pyyab sind edaspidi mitte alandada. Sellise inimesega on motet suhteid jatkata
2)ta naerab sulle nakku, tembeldab mokuks, ei tee su juttu kuulmagi voi lihtsalt lootusetult ei jaga, mis sa ometi virised.Kui on naha, et yldse paremaks ei lahe, siis parem valdi selliseid inimesi.Jama, kui pead sellisega koos olema koolis voi tool.Minu kogemused naitavad, et viisakas enda eest seismine votab kiusajal vahemalt pool hoogu maha.Sa naitad,et ei ole kellelegi porandalapp.
Kui juhtud vahel vaga endast valja minema, siis ytle neile a la see oli normaalne et ma sellise asja peale korraks endast valja laksin, aga et teie ylbate, on jalk!!!Sa ei pea habi tundma, nemad peavad!

Ei usu, et nn terrorist oma kombeid muudab. Olen kindel, et ta saab aru, mis teeb ja teeb seda tegelikult teadlikult: ehk on tal olnud probleeme lapsepõlvekodus või koolis enesehinnanguga (on saanud tunda alandamist vms). Aga loota, et ta ühel päeval heaks muutub... - ei usu. Sellisele oleks oleks vaja võrdset vastast, aga see on vastasele kindlasti väga närvesööv.

Kallis, Cat!
Palun, palun pane ajad kokku! Kirjutasid, et sul ema samasugune. asi selles ongi, et need terroristid leiavad endale ohvriks sellise inimese, kelle eneseusk ja enesehinnang on alla keskmise ja kõikuv. Sa pead endas selle jõu leidma. Sa pead ennast üles leidma! Ma olen 100% kindel, et tegelikult oled sa kõvasti üle keskmise, lihtsalt sinu kõikuv enesehinnang pärineb lapsepõlvest. kui sa sellest üle ei saa, siis sa jäädki terroriste ligi tõmbama. nad haistavad seda nagu koerad hirmu.
PS Terrosristiga võitlusesse asudes või teda demonstratiivselt ignoreerides võib ta varsti ka vägivaldseks osutuda. Nad vastikud väikesed, limase hingega inimesed ja ei suuda taluda seda kui sa peaks üleöö tema ainsa rõõmu rikkuma.

Minul elutseb see tegelane tööl.
Nii või teisiti on jalga lasta raske.
Paistab, et tema puhul on tegemist niisuguse variandiga, kes reageerib oma ego haavamisele.
Minu "viga" on see, et olen oma käitumisega andnud tal võimaluse seda nii tõlgendada.

Nüüd võib kergendatult ohata:)
Töökohta on ju alati võimalik vahetada.

Ei või siin midagi kohe ohata.
Töökoha vahetamine pole sugugi nii kerge.

Täpsemalt minu "veast".
Sellel variandil on kombeks kolmandaid osapooli halvustada. Teeb ta seda suhteliselt vaimukalt, kas siis inimest matkides, tema kohta lõbusaid, aga naeruvääristava alatooniga lugusid rääkides.
Mina tegin tema kohta samuti nalja, otse, tegelikult heatahtlikult, aga näe, riivas.

Äratundmises on ka probleem. Mina ei tundnud kohe ära, ei osanud kõiki märke lugeda.
Veel on probleem psühhoterroristi aktiviseerimises. Kõiki nad ju ei terroriseeri.

To algaja võitleja:
Sa ära reageeri tema lugude peale. sul ei ole üldse eriti ohtliku terroristiga tegemist.
Kui ta teiste üle nalja heidab siis ära naera/naerata vaid proovi talle selgeks teha, et see on kohatu ja ebaviisakas.

Cat
Sa kardad üksi jääda? Kardad, et ei leia kedagi, kellesse uskuda, kellega koos naerda ja nutta, teineteise eest hoolitseda? Tundub, et sul on hoopis tegu madala enesehinnanguga, milleni arvatavalt on aidanud tublisti kaasa sinu praegune psühhoterrorist. Ennekõike pead saama võitu sellest madalast enesehinnangust ja teadvustama, et üksi on sul mingi aeg parem olla, kui terve ja oma ainuke elu kellegi komplekside nahka ajada.

Aastaid olin abielus psühhoterroristiga. Enne abielu igati tore mees. Aga see terroroisa tuleb nii tasa-targu ja aina kasvab ja sellega harjud ning loodad ikka et läheb paremaks. Tühi lootus. Kas eneseusalduse puudumisesv või kes teab mis kompleksist meeldib talleöelda halvasti, sinu eneseväärikust igati solvata, alandada, omada maksimaalset kontrolli sinu üle. Rääkida ei saa - süüdi kõiges oled sina, kõik su sõnad väänatakse su enda vastu. Mina lõpuks leidsin jõu ja lahutasin. Tasapisi taastan nüüd oma mina ja usku enesesse.

No kui tegemist on kolleegiga, siis on asi pisut lihtsam. Hea eeldus oleks ka see, kui teised kolleegid oleks sinuga ühel nõul, siis pole sa päris üksi. Käsitle seda inimest kui haiget ja kui kuidagi seegi aitab, siis kujuta teda ennast (kui hakkab jälle pihta) ette koomilistes ja alandavates situatsioonides, kui sel juhul ise naerma hakkad, siis on sinul lõbus ja las tema arvab mida iganes. Naudi tema etteastet tema näoväänutuste ja moonutatud häälega, pea teda heaks näitlejaks (ütlegi talle seda!) ja , et SA ISE KA EI OSKA ENNAST NII HÄSTI JÄRGI TEHA, KUI TEMA TEEB! Põhimõtteliselt kui keegi, kellega peaksid sul töised suhted olema, isiklikuks muutub, siis pole tema eetika ja taktitundega (võib olla ka mõistusega) kõik korras. Optimismi!

No kui tegemist on kolleegiga, siis on asi pisut lihtsam. Hea eeldus oleks ka see, kui teised kolleegid oleks sinuga ühel nõul, siis pole sa päris üksi. Käsitle seda inimest kui haiget ja kui kuidagi seegi aitab, siis kujuta teda ennast (kui hakkab jälle pihta) ette koomilistes ja alandavates situatsioonides, kui sel juhul ise naerma hakkad, siis on sinul lõbus ja las tema arvab mida iganes. Naudi tema etteastet tema näoväänutuste ja moonutatud häälega, pea teda heaks näitlejaks (ütlegi talle seda!) ja , et SA ISE KA EI OSKA ENNAST NII HÄSTI JÄRGI TEHA, KUI TEMA TEEB! Põhimõtteliselt kui keegi, kellega peaksid sul töised suhted olema, isiklikuks muutub, siis pole tema eetika ja taktitundega (võib olla ka mõistusega) kõik korras. Optimismi!

Vabandan, eelmine kommentaar läks ekslikult topelt.
Mul on muidu pisut teistsugune kogemus, tegemist on otsese (nais)ülemusega, kellel on raskusi olukordade rahumeelse lahendamisega. Tema on ainus, kes mingi (tihti suht tähtsusetu) vea pärast lausa turja kargab ja verbaalselt tükkideks kisub, aga kuna käsitlen teda närvilise inimesena, siis suudan seda kergelt ja hinge võtmata taluda, sest seda viimast tuleb siiski teha - otsene ülemus ju! Pealegi, eksimine on nii inimlik.

Ja veel lõpetuseks: ole ise psühhoterroristile psühhoterrorist!
Näiteks sihilikult ja silmnähtavalt süüdimatu näoga kommenteeri kaasa, et tal on ikka väga õigus ja küll ta ikka on tark ja tore inimene ja vat hirmus kahju, et sa ise nii väärt persoon ei ole jne.jne. Huh, sai nüüd hingelt ära :) Selliste oma meetoditega olen siiani kõik tühikargajad paika pannud :)

Kasutan psühhoterroriga võitlemiseks peaasjalikult "eksitamismeetodit". Lasen teisel oma pika jutu ära rääkida ja siis ütlen leebelt naeratades vastu, näiteks et "sa oled kõigest ülikond" või "koerad on targemad kui kassid" või "ega sa ei tea, mitu varvast hanedel on?". Esimesed korrad vaatas ta mind kui hullu. Lõpetas terrori. Mida oligi vaja saavutada.

Selliseid psühhoterroriste (mis sõna!!!!) võib pidada ka vampiirideks. Nad saavad rahuldust ja jõudu teiste alandamisest. Samade meetoditega neile vastu astuda küll ei saa. Selline käitumine annab neile ainult jõudu juurde, sest vastuhakkajat hakatakse võtma kui vastast. Selline teisi alandav inimene ei pruugi oma käitumist isegi jälgida, temale tundub hoopis, et teeb nalja.
to sandra : koerad ei haista hirmu (lihtsalt lugesin ühest sinu siinolevast kirjutisest).

Kõrvale teemast. Pille, haistavad küll. Õigemini haistavad nad vastavat minimaalset muutust minimaalse higierituse lõhnas. St nad haistavad hirmuhigi, mida võib olla imevähe.

to Tova
Kas sul koer on? Siis jälgi teda paremini. Kas koerad vastastikku õelutsedes higistava? Koerad jälgivad igat mikroliigutust nii teiste koerte kui ka inimeste juures. Ka teadus on minu poolel, higist on asi kaugel.
Vabandan ka teema tõstataja ees!!!! :)