olen 24-aastane noor üksikema. enne last ei teadnud ma, mida elult tahan, ei tajunud vastutust ega "õigeid" eluväärtusi. sain lapse ja muutusin palju paremaks ja tolerantsemaks ja kannatlikumaks. laps andis juurde väga palju küpsust. lisaks muutusin seksialtimaks (naudin seda palju rohkem kui enne, saan rohkem ja tugevamaid orgasme, olen ka saledam kui enne rasedust ja üldse palju-palju naiselikum - kuid see on teine teema, ma pole juba kuid kellegiga olnud, ja see on piisavalt raske minu jaoks - nuux :(). mehega läks nihu, tegelikult juba lapse ootamise ajal olid suhted halvad, ja lahku läksime lapse 9-kuuseks saades.
ma olen väga hea ema - jumaldan on inglikest ja tema mind, andsin talle üle aasta rinda, olen temaga kodus, arendan ja õpetan teda, võtan teda igale poole kaasa, ei jäta ööpäevadeks vanavanemate-võõraste tädide hoolde, tema peale karjumisest rääkimata. aga...

ühesõnaga: olen ilus, olen seksikas, olen haritud, saan materiaalselt endaga hakkama, olen üksik, olen korralik, olen väga hea ema, olen hea kokk, olen lõbus kaaslane seltskonnas, olen mõistev sõber...jah, mul on palju austajaid. aga keegi ei taha minuga midagi tõsisemat luua, sest mu on laps...vaadake, kui naine on hea ema, siis ei ole tal alati võimalik leida mehe jaoks aega, laps (pooleteise aastane) vajab veel niipalju tähelepanu, et kolmekesi koos olles jääb mees paratamatult kõrvale...lisaks peab mees koos elama hakates leppima väga paljude elunähtustega, mis lapsega koos paratamatult kaasas käivad: alates sellest, et hommikul peab kohustuslikus korras teletupse vaatama ja elamises liikudes võib põrandal vedelevate mänguasjade keskel jalaluu murda, kuni selleni, et näiteks ei saa seksida millal tahes ja kus tahes, ei saa minna kuhu iganes millal aga pähe tuleb...igal sammul peab lapsega arvestama. just nimelt sellepärast, et ma olen hea ema, arvan ma, et lapse heaolu on eskohal. kui lapse bioloogilisele isale oleks see kõik loomulik, siis teine mees peab seda tülikaks ja last segajaks.

loomulikult unistan ma õnnelikust pereelust, kaaslasest, kellega igal pool käia ja kõike teha, rõõme-muresid jagada, unistan, et saaksin sünnitada oma tütrekesele õe või venna, kellega tal oleks koos kasvada. unistan, et mul oleks keegi, peale lapse muidugi, kellele pühapäeviti pannkooke teha, keda suudlustega üles äratada, keda armastada. samas, väärtustan ennast nii palju, et ei vaja enda kõrvale mingit luuserit ega memmekat, vaid tugevat, tarka meest. paraku on sellistel meestel naiste seas võimalik valida, ja valitakse naine ilma lapseta.

tahan olla armastatud ja armastada, parimat tunnet pole maailmas olemas. samas, mul on tunne, et kuna ma armastan oma last, siis tuleb mul sellest suu puhtaks pühkida, vähemalt seni, kuni laps iseseisvaks saab.

Ei olenõus. Kõik mehed ei vaata lastetuid naisi. ei pole nõus selle väitega, arvan pigem et sul lihtsalt ei ole vedanud.

Õnn on üldse elus selline asi.. et kõiki ta ei taha :(

See oli nii ilus lugeda, et ma kohe ei tea......:)))

Kuidas ma ise talitaks...et ku iikka naine on nii noor ja kena ja ....ja pisike laps...millegipärast tekiks mul mulje, et jah - sel noorel emal ei oleks minu jaoks aega jah...mitte et sellest mu tunne kehvem oleks, vaid noor ema tahab lapsega rohkem tegeleda. Et mina segaks neid. Ja et ei ole ju sobiv ja....vat siin segaks mind küll igasugu mõted. Ja pealegi on ju suht haruldane see, et pisikese lapse ema on üksik ja et ta võib polla huvitatud uuest suhtest.

Ju Sul Noore Inglikese Ema on siiski keegi, kes silma on torganud...aga leia sobiv hetk ja julgsta teda, ja räägidki sobival hetkel, et mida sa ihkad ja tahad ja....noh keera ta sõrme ümber ja võta ta ära...ni et ta isegi sest aru ei saa:)

Kallis sõber.
Kõigepealt: oled õnnelik inimene. Vaata enese ümber ja näed, kui palju on maailmas muret, haigusi, inetust (nii füüsilist kui vaimset), surma, lastetust, invaliididest lapsi...jne...
Sinul on inglike kodus ja peeglist vaatab vastu noor ilus inimene...Kui paljud tahaksid olla sinu asemel!!!
Nüüd mehest ja lapsest. Mina abiellusin uuesti, kui mul oli eelmisest abielust 2 (!) last. Ja kõik oleme õnnelikud. Sa pead rahunema ja praegu ehk selle tulevase (kasu)isa pärast mitte nii palju muretsema. Usu mind - see kõik tuleb, aga OMAL AJAL. See oma aeg võib saabuda siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Ja veel - see aeg tuleb siis, kui laps on veidi suurem ja kõige raskem aeg on selles suhtes möödas. Mitte siis, kui ta on iseseisev, vaid siis, kui pole enam seda pidevat lapse kantseldamist ja kakalappide-pissipottidega jooksmist...Siis, kui ta käib lasteaias või läheb kooli.Ühesõnaga - kui tita-inglist on saanud laps-ingel.
Mitte mingil juhul ei ole ma arvamusel, et lapsega naise elu on läbi lapse sünni hetkest. Kui naine on NAINE, siis on kõik kombes.
Kõike ilusat sulle ja sinu inglikesele! Tuleb kevad ja aeg hakata ostma liivakastilelusid!!!

to Felix: sa oled nii armas :)
aga kahjuks panid sa oma oletusega mööda: mul tõesti ei ole mitte kedagi. Ja kes korra peale lahutust oli, põgenes kohe, kui nägi, kui palju ma lapsega tegelen ja kui palju tähelepanu ja hoolt ta vajab. Ta tahtis mind, jah, aga ta ei kavatsenudki mu lapsega suhtlema hakata. Mõtles, et ehk mängib üksinda õhtud läbi teises toas...

kui on mees, kes sind tõeliselt armastab, siis ta ka mõistab ja laps ei ole takistuseks... tark mees vast ei vali naist lapse või selle puudumise järgi... seega need targad, kes sinu kasuks otsustanud pole, siis täna jumalat, et nad nyyd kadunud on - nad ei ole sind väärt!
aga siin tekib ka kysimus, et kui tark sina oled... kui sa jäägitult kogu tähelepanu lapsele annad, siis ei ole yleyldse võimalik, et mingid tunded kellegi sinu vastu tekiksid, sest kõik selline vajab AEGA! ja alati on võimalus aega leida, kui ainult tahtmist on. aga ma loodan, et sul on seda tahtmist ja ma loodan, et kõik lõppeb nii nagu sa unistanud oled :)

tore on, et need mehed ära kaovad, kes last sinu tähelepanu püüdmisel konkurendiks peavad. jääb ainult üle loota, et ühel päeval satub su teele mees, kes lapsele armukade ei ole, teda nagu oma armastada suudab ja kellega te ka ühise lapse saate.

võib-olla sobiks sulle mees, kes on oma naisest lahutanud ja kelle laps on naise kasvatada jäänud. siis täidaks oma lapsest eemaloleku tühiku sinu laps. võib-olla selline mees tolereeriks, et laps saab sinu ajast suurema osa?

arvan, et sinu prioriteedid on õigesti paigas. väike laps vajab sind rohkem kui täiskasvanud mees. probl on jah ainult selles, et end naisena tunda vajad sina head meest...

Kui ma oleksin mees ja seda kirja loeksin, siis samamoodi kardaksin sinuga tõsisemat suhet luua. Olen nõus, et laps on kõige tähtsam, aga seda ei pea sa sellisel kombel kogu aeg rõhutama. Suhtes mehega ei saa mees olla selgelt teisejärguline vaid vähemalt tundma samuti väga tähtsana. Miskipärast tuleb mulle üsna elavalt meelde üks tuttav perekond, kus sama seis, aga kõige tähtsamast sai lõpuks ärahellitatud jonnipurikas, kes mitte kellegagi arvestada ei tahtnud. Mees jooksis sealt ka õige ruttu minema. Sa rõhutad, et oled väga hea ema, aga armastust pead sa küll sellisel juhul jagada oskama, et keegi ennast teisejärgulisena ei tunneks. Ma ei saa väita, et sa seda ei tee, aga su kirja lugedes tundub küll, et sa hirmutad oma lapsega mehed lihtsalt ära.

lapsega või ilma - tõelise armastuse leidmine võtab aega.
oled alles nii vähe aega üksi olnud, pühendu praegu lapsele, küll see armastus ka tuleb kord.

to kil:
ajaga on nagu on, tegelikult lõpetan ülikooli lapse kõrvalt veel lisaks. Fakt on see, et näiteks öösiti ei saa ma ära olla, ehk erandina paar korda kuus, aga kõik peod-üritused kipuvad just öösiti aset leidma...laupäeval-pühapäeval päeval, kui mul just aega oleks, kipuvad inimesed lihtsalt magama, kuni pimeduse saabudes ronitakse jälle nagu mutid välja...

Kui ma mõnele austajale, kellega oleme juba mõned korrad koos kusagil käinud, ja kes pahandab, et mul aega vähe, pakun, et võtame siis lapse ka kaasa - ta on mul tõesti ingel, rahulik ja rõõmsameelne - no ma ei hakka ta nägu kirjeldama :(

Sa ütlesid, et naine jääb naiseks ka peale lapse sündimist. Vot siin ma mõtlesin järgi ja leidsingi, mis mind kõige rohkem vaevab: ma olen küll ema, aga ei tunne, et mind tunnustataks naisena. Pigem tajun igal pool (just meeste) suhtumist: sa oled küll naine, aga kahjuks ema...

...mmm... mulle näib, et sa ise eeldad, et selliseid mehi pole...noh ja kui inime juba midagi eeldab, siis hakkab ta ka ise selles suunas käituma ka ja...
et laps on prioriteet... kallis inime, see on normaalsete inimeste puhul ikka nii:-) aint et kui kõik keerlebki (ja ma ei mõtle ainult ajaliselt) lapse ümber, siis kujuta ise palun ette, kuidas see võimalik mees ennast tunneb...

mihna arvasin kah enne et ei ole võimalik leida endale meest kui laps juba olemas ja üsna väike veel.
Tegelikus kujunes hoopis teistsuguseks. Ma ei jõudnud veel oma üksinduse nautimisest ära tüdineda kui lapse uus "isa" olemas oli. Ja ta on märksa parem isana kui bioloogiline isa kunagi olnud on. Point vähemalt minu jaoks on selles, et ma ei otsinud mingit suhet- pigem vastupidi.
Ole rahulik ja naudi oma lapse kasvamist- küll see keegi tuleb su ellu ise. Muidugi sa oled veel natuke noor selleks, et rahulikult oodata.

Õige, voldik. Ja veel - psühholoogid teavad rääkida, et mees, kes
naise last omaks ei võta, ei võta lõplikult omaks ka naist ja teisalt, mehena, tean kui raske on omaks võtta kallima last eelmisest suhtest, eriti kui endal on kah kuskil lapsed ringi jooksmas. Seega - loe voldiku jutt veelkord läbi ja püüa oma
armastust jagada lapse ja kallima vahel.

On normaalne, et laps on kõige tähtsam..eriti olukorras kui naine on haavatavana (lapsega ema on mu arusaamist mööda haavatavam olevus) maha jäetud...kuhugi peab oma meelerahu saavutamiseks klammerduma. Küllap vajab harjumist seegi, et titest eemalduda..ja midagi pole teha - mees kah ju omamoodi poisike..et vajab kah sutsu tähelepanu..oskad seda anda? Või kuutad aint ette...Sa pole enam ju see, kes enne tite sündi.

Kuule Ingli Ema (või mis sa olid...võta norm nimi, onju) ei ole ma armas ühti..olen keegi võõras mees, nii et ära meelita mind ühti.
Kui pole kedagi...siis vaata ikkagi ringi...ja vaata sutsu vaneate meeste seas. Omavanuste nolkide hulgast Sa asjalikku meest ei leia...isaks peab minu arusaamist mööda saama...see ei käi sedasi, et suts ja valmis, ja 24-sed mehed võivad olla pealtvaadates justkui mehed aga kas ka kohe plaksuga isad...võib mõni erand siiski olla kah.

tegelikult tahtsin ka veel seda lisada, et oled õnnelik, et saad majanduslikult hakkama last üksi kasvatades ega pea kehvas suhtes edasi elama majanduslikku kitsikust kartes. see on suur asi!
aga selge on ka see, et parem oleks ka lapsel meesterahva kuju oma elus näha. äkki muidu tõesti hellitad lapse liiga ära ja kui ükskord leiad mehe, kellega end siduda ning siis on laps nii armukade, et peletab kõik mehekandidaadid su kõrvalt minema, arvates, et emme peab jäägitult talle kuuluma. aga seda on ilmselt liiga vara ette karta?

Lapsega naisel on väärtushinnangud õigesti paigas. Võtku siit eeskuju naised, kes otsivad (või leiavad) musttuhat põhjust, miks ei ole võimalik sünnitada. Seda pihtimust oli väga ilus lugeda, arvan, et on õige kogu tähelepanu praegu lapsele pühendada. Küllap tuleb ka see õige... varem või veidikene hiljem... Ärgu see mure emarõõme varjutagu.

to Voldik:
sul võib olla õigus. Et ma rõhutan seda lapse tähtsust liialt. See johtub ehk enesekaitseks: ma olen ehk liiga palju kuulanud loenguid ntx lapse väärkohtlemisest, laste õigustest, tean statistikat: on näiteks fakt, et 2/3 naistest ei hoia uuesti abielludes mitte oma lapse, vaid mehe poole. See suur arv vapustab mindki, aga see on tõestatud info. Ma nagu püüan kohe alguses selgeks teha, et ma ei ole selline! Ja et kui mees tahab mind, siis ta peab aktsepteerima ka minu last.
Kipun ehk oma lapsest ka liiga palju rääkima: minu jaoks see ei ole palju aga lapseta võõra inimese jaoks kahtlemata.

aga selle kohta, et ma hellitan oma lapse ära: seda ei juhtu kahtlemata, olen pedagoog, veidi ka psühholoog, tean kõiki ohtusid. ja ega mul ei olegi võimalust teda eriti hellitada, kui see võimalikuks osutub (nimelt ei saa alla 3 aastaste laste puhul ärahellitamisest eriti rääkida): ta läheb kohe lasteaeda, nagu kõikide inimeste lapsed, kes peavad ise omale elatist teenima. Ei ole ta mul kodus ka A ja O, õpetan teda arvestama ka lähikondsete vajadustega nagu tema enda omadegagi. Ja ei ole mitte kõik talle lubatud. Aga ma kuskil enne ütlesin ka, et ta on mul ingel ;)

...jeesuke, ma olen ka veidi psühholoog, aga ei saa küll väita, et ohtusid teades ise neid alati vältida oskan/tahan...
...ja veel... mu meelest ei tasu last ja meest vaadata konkurentsis teineteisega... kummalgi ikka oma roll su elus, kas pole?!

Laps on tähtis, väga tähtis- olen täitsa nõus. Kuid neid "väga"-sid on teisigi. Ja mees kuulub samuti väga tähtsate hulka- juhul, kui Sa teda armastad. Seades ühe ja ainukese väga tähtsa alati esiplaanile, pole lootustki, et ka teisi väga tähtsaid kõrvele tekib- mitte pikemaks ajaks vähemasti.
Kuid küllap adud seda isegi, kui see õige ilmub- siis ei teki seda küsimustki, et kas ta võtab lapse omaks ja aktsepteerib lapsele kulutatud aega jne., siis on kõik iseenesest tasakaalus:)

Kui laps on alles kolme aastane, siis on loomulikult vägagi vähe võimalust oma sümpaatiaga kuhugi välja lõbutsema minna ja talle (tema arust) piisavalt tähelepanu pühendada. Ei saa ju jätta kolme aastast õhtuks või ööseks koju ja lennata. Mis puutub siia ärahellitamine???? Kolme aastane nõuab just täpselt nii palju tähelepanu ja pühendumist, kui siin jutuks oli. Need on KOHUSTUSED, mitte hellitamine. Ja tõsi ta on, et paljud vallalised mehed sellest aru ei pruugi saada. Pealegi ei saa seda neilt ka nõuda.
Ja veel... lapse vanud ei määra suurt midagi. Läheb lasteaeda? Ja mis siis? Kõnnid talle sinna vastu, õhtul pead temaga endiselt tegelema. Läheb kooli... siis hakkad veel lisaks aitama teda õppetükkides, vahel on ta haige, siis on tal mingi üritus koolis jne. Ja enamus vabu mehi tõesti ei malda oodata neid väheseid hetki, mida lapse kõrvalt näpata saad. Miks nad peaksidki? Maailm vabu ja ilusaid piigasid täis, keda ei seo sellised kohustused ja kes võivad kõige täiega mehele pühenduda. Eks hiljem ole aega siis neil ka koos lapsevanemate rõõme nautida ja neid asju mõistma õppida.
Ma ei taha nüüd öelda, et väikese lapsega naisel puudub mingisugunegi võimalus armastust leida, aga... paraku.

Mulle tundub Su jutt natuke üle forsseerituna. Võta ometi asja vähe rahulikumalt-nii lapse kasvatamist, kui mehe (sõbra) leidmist. On jäänud enne Sind naisi üksikuks (ja mitme lapsega) ning leidnud omale sobiva kaaslase ja ilmselt juhtub seda ka peale Sind. Kui inimene hakkab midagi liiga tahtma, siis pingutab ta tavaliselt sellega lihtsalt üle. Mulle tundub, et Sa üritad hoopis endale tõestada, et kui Sa iga sekund lapsele kättesaadav ei ole, siis on hea ema olemine kuidagi küsimärgi alla seatud.
Laste kõrvalt saab vägagi hästi(mul omal on 3 last) leida aega ka kõige muu jaoks. Lastega arvestamine on ju tore ja igati tervitatav ja normaalne ja tähtis, aga... ega Sa ei saa ennast siis 24 aastaselt maha matta. On ju loomulik, et lapsi hoiavad aeg-ajalt vanavanemad (tavaliselt nad seda ka väga tahavad), saab alati kokku leppida sõbrannadega, et natuke ka enda jaoks aega leida. Ja sellest mõnest õhtust ( loomulikult ei pea ma silmas igaõhtult pidupidamist) ei juhtu küll ühelegi lapsele midagi halba, pigem mõjub see emale hästi ja selle kaudu on ka laps õnnelikum.

Lohutuseks - juba siis, kui veel sünnitanud pole, kuid oled abielus, vaadatakse pilguga "ah, see on ema". Ning kui oled lapsega kodus ning Sul on mees ja tegelikult on kõik hästi, siis ei näe Sinus keegi, kallis mees kaasa arvatud, enam naist, vaid "ema". Ja kulub vastikult palju aega, enne kui "emas" jälle naist ja kaaslast hakatakse nägema.
Ja veel lohutuseks, et minu väga head tuttavat, äärmiselt toredat meest, on naiseks võtnud just üksikema ning mingeid probleeme võõra lapse omaks pidamisega emotsionaalselt intelligentsetel meesterahvastel ma pole täheldanud.
Nii et siis, kui Sa endas eelisjärjekorras naist ja teises järjekorras ema näed, hakkavad ka mehed Sinus jälle naist nägema. Mis muide üldsegi ei tähenda, et Sa siis enam hea ema ei oleks.

Aastaid tagasi, kui peale puhkust esimest korda lapseootel-kleidiga tööle läksin, tuli vastu töökaaslane (nooremapoolne mees), endal silmad säramas ja hüüdis mulle: küll sind on hea vaadata, kõik naised peaksid selles seisundis olema - silm lausa puhkab peal.

kuule, inglikese emme!

sinu lugu lugedes tekkis mônus äratundmine: see on minu omaga üpris sarnane. äkki meilid mulle elevant@lahendus.net
kasvôi anonüümselt oleks mônus vestelda. ootan väga!

Tegelikult pole erilist vahet, kas sa saad suheldud/ei saa suheldud naise-mehe moodi ma lapse isaga või mõne võõra mehega. Paljudes peredes lähevad mehed oma lapse ja naise kõrvalt ära mujale armastust otsima, sest oma naisel väikse lapse kõrvalt ei jätku mehe jaoks enam aega. Või ei oska tõesti mees oma naist enam ihaldusväärsena näha, nagu õnnelik märkis.
Ja mis fakt; 2/3 uuesti abiellunutest hoiab mehe mitte lapse poole? See ongi normaalne, loe piiblit! Sinu juttu lugedes ma väidan, et sa poleks ka oma lapse isaga elatud saanud.

Mina tean ka muinasjuttu pajatada, kuidas üks 23-aastane kena, intelligentne, hooliv ja edukas noor mees endale mitu aastat vanema rüblikust pojaga toreda naise võttis ja ei kavatsegi teda mingite nooremate lastetute tibide pärast maha jätta. Poiss, muuseas, peab kõnealust meest oma täiemõõduliseks isaks ning vastupidi. Elavad õnnelikult tänini. Ära nii väga muretse!

Ei saa aru. Kui inimene nii armastab oma last ja on talle nii pühendunud, siis ei jää ju meeste jaoks üldse aega. Ja see mänguasjadest uleastumine jne. Tube peab ju ka koristama vahel, mitte, et mees peab sellega harjuma.

mai, sul pole vist mingeid kogemusi lastega, kui eeldad, et on võimalik tube niimoodi koristada, et mingil hetkel pole põrandal mänguasju. See on võimalik ainult siis, kui laps + kõik mänguasjad on mingises "aias". Enamus lapsi seal aga istuda ei taha ja nii ongi kõik emad fakti ees - et põrand asju täis ja seda saab puhtaks max 5 minutiks, kui sedagi.
Sest lastele meeldib kohe eriliselt, et kõik asjad on nende käe-jala ulatuses laiali ja veel rohkem neid sinna tagasi loopida, kui ema juhtub ära koristama :-)
Nii see on ja lõpeb ainult lapse kasvades.

Ilus oli seda kõike lugeda,et oled nii kena,haritud,toimetulev ja armastav ema, KUID su kirjast võis lugeda ka põhjuse,miks sul raske meest leida: sa oled enda maailma liiga lapse-keskseks suunanud,laps tundubki olevat ainus prioriteet,armastust tundub jaguvat ainult lapse jaoks-mida sa siis tahad õieti saada?Su ellu ei mahugi ju ühtki meest ja minagi ei tahaks selle mehe rollis olla,keda tähelegi ei pandaks,sest nr. 1 on seal peres ju LAPS.

Naine,oska oma tähelepanu ja armastust paremini jaotada,võrdselt nii oma lapse kui mehe jaoks,rõhuta vähem seda emaksolemist ja usu,see lihtsustab küll tõsisemate suhete loomist meestega.
Hetkel tunneb iga sind kohanud mees,et tal poleks lihtsalt ruumi su elus.

ühe inglikese emme,

Kurb, aga Su lugu on suures osas ilmselt tõsi. Kui soovid võid mulle kirjutada aadressil bzt@hot.ee Olen mees, 25.a. ja kirjutaks Sulle sellest, et kõik mehed ei mõtle nii ja ehk ka aitaks Sind mõtetega kuidas meestega antud olukorras käituda.

Ja jõudu Sulle!