olen 24-aastane noor üksikema. enne last ei teadnud ma, mida elult tahan, ei tajunud vastutust ega "õigeid" eluväärtusi. sain lapse ja muutusin palju paremaks ja tolerantsemaks ja kannatlikumaks. laps andis juurde väga palju küpsust. lisaks muutusin seksialtimaks (naudin seda palju rohkem kui enne, saan rohkem ja tugevamaid orgasme, olen ka saledam kui enne rasedust ja üldse palju-palju naiselikum - kuid see on teine teema, ma pole juba kuid kellegiga olnud, ja see on piisavalt raske minu jaoks - nuux :(). mehega läks nihu, tegelikult juba lapse ootamise ajal olid suhted halvad, ja lahku läksime lapse 9-kuuseks saades.
ma olen väga hea ema - jumaldan on inglikest ja tema mind, andsin talle üle aasta rinda, olen temaga kodus, arendan ja õpetan teda, võtan teda igale poole kaasa, ei jäta ööpäevadeks vanavanemate-võõraste tädide hoolde, tema peale karjumisest rääkimata. aga...
ühesõnaga: olen ilus, olen seksikas, olen haritud, saan materiaalselt endaga hakkama, olen üksik, olen korralik, olen väga hea ema, olen hea kokk, olen lõbus kaaslane seltskonnas, olen mõistev sõber...jah, mul on palju austajaid. aga keegi ei taha minuga midagi tõsisemat luua, sest mu on laps...vaadake, kui naine on hea ema, siis ei ole tal alati võimalik leida mehe jaoks aega, laps (pooleteise aastane) vajab veel niipalju tähelepanu, et kolmekesi koos olles jääb mees paratamatult kõrvale...lisaks peab mees koos elama hakates leppima väga paljude elunähtustega, mis lapsega koos paratamatult kaasas käivad: alates sellest, et hommikul peab kohustuslikus korras teletupse vaatama ja elamises liikudes võib põrandal vedelevate mänguasjade keskel jalaluu murda, kuni selleni, et näiteks ei saa seksida millal tahes ja kus tahes, ei saa minna kuhu iganes millal aga pähe tuleb...igal sammul peab lapsega arvestama. just nimelt sellepärast, et ma olen hea ema, arvan ma, et lapse heaolu on eskohal. kui lapse bioloogilisele isale oleks see kõik loomulik, siis teine mees peab seda tülikaks ja last segajaks.
loomulikult unistan ma õnnelikust pereelust, kaaslasest, kellega igal pool käia ja kõike teha, rõõme-muresid jagada, unistan, et saaksin sünnitada oma tütrekesele õe või venna, kellega tal oleks koos kasvada. unistan, et mul oleks keegi, peale lapse muidugi, kellele pühapäeviti pannkooke teha, keda suudlustega üles äratada, keda armastada. samas, väärtustan ennast nii palju, et ei vaja enda kõrvale mingit luuserit ega memmekat, vaid tugevat, tarka meest. paraku on sellistel meestel naiste seas võimalik valida, ja valitakse naine ilma lapseta.
tahan olla armastatud ja armastada, parimat tunnet pole maailmas olemas. samas, mul on tunne, et kuna ma armastan oma last, siis tuleb mul sellest suu puhtaks pühkida, vähemalt seni, kuni laps iseseisvaks saab.