Mul oli tegelikult sama mõte... Läksime lahku pärast 15-aastast kooselu, mina tulin ära, aga mees andis põhjuse. Esimene aasta üksi olla oli väga ränk, seda enam, et ilmnesid mitmed uued asjaolud, mida lahku minnes veel ei teadnudki, mis aga kinnitasid mulle mu äratuleku õigsust. Mõned korrad oleme saanud ka rääkida ja asju arutada. Mõned korrad oleme ka niisama kokku juhtunud. Aga alati olen mina see, kes küsib: kuidas sul läheb? - ja siis räägimegi tema elust ja tööst. Minu elust ja tööst kas räägin ise omal algatusel või ei räägigi, vahet pole, teda ei tundu huvitavat. Siis mõtlen, et mida ma ometi tahaks, teda ju ei huvitanud mina, minu elu ja töö juba pikka aega enne meie lahkuminekutki, sõbrannad võtsid endale kõik ta ihu- ja hingejõu. Miks peaks ta siis nüüdki minu vastu huvi tundma, seda enam, et mina olin ju see "paha" ja jätsin ta maha n.ö. Esimesel lahusoldud aastavahetusel ja minu sünnipäeval ei tulnud isegi moblamessi, rääkimata muust. Sel aastal siis ikka head uut aastat sooviti, näis, mis sünnipäeval saab... Mina pidasin teda meeles nii sõbrapäeval kui tema sünnipäeval ja sel jõulul. Mul on tunne, et - ma ei saa ju inimest, kellega olen 15 aastat elu jaganud, krõpsti lihtsalt oma elust välja lükata... Ma ei pretendeeri enam millelegi, ei taha uuesti alustada ega isegi vanu asju soiutada - ja ma olen seda ka talle öelnud, et minu jaoks on asi selge ja sirge nüüdseks. Aga tahaks, et inimene, keda väga senini armastan, kuigi ta mulle väga haiget tegi, inimene, kellega koos pikka aega olen seotud olnud nii ihu kui hingega - et see inimene vahel tuleks või helistaks ja lihtsalt küsiks : kuidas sul läheb...
Jõudu, liss, päikest silmisse ja südamesse!