Mina ei taha lapsi. Mulle ei meeldinud omale laps olla; ja (kahjuks) mulle ei meeldi üldse eriti lapsed.
Ja ma kardan meeletult sünnitamist. Ma lihtsalt ei suuda selles mitte midagi head ega ilusat näha. Pigem on see üks kõige kohutavamaid asju, mida ma suudan omale ette kujutada. Umbes, nagu sadistliku hullumeelse kätte sattumine, kes sind muudkui piinab ja piinab... Enamiku arvates oleks see muidugi kohutav kogemus. Aga see, kus naine peab sünnitusel tundide viisi valudes piinlema, on muidugi väga tore ja loomulik... Rääkimata muudest aspektidest raseduse ja sünnituse juures, mis on samamoodi vähemalt äärmiselt ebameeldivad ja ebaväärikad (et mitte öelda rohkemat).
Samas on päris kurb mõtelda, et tulevikus, kui ma olen vana, ei ole minu elus üldse mitte kedagi. Kedagi, kelle jaoks elada või kelle külaskäike oodata. Kedagi, kes tunneks huvi, mis ma teen või kuidas mul läheb. Ja kas ma üldse veel elus olen.
Paljud mehed võtavad sõna teemal, kui mõttetud on lastetud naised - aga mis nendel viga rääkida, sest nende kogemus lapsevanemaks saamisel on määratult rohkem meeldivad! Usun, et kui ma oleksin mees, siis ma vaataksin sellele teemale küll hoopis teise pilguga.