Muud probleemi ei olnudki, kui et kuidagi kaks erinevat nägu oli. Kahjuks alustas ilusast näost ja lõpetas pahupoolsega, aga õnneks toimus see lühikese aja jooksul ja üsna suhte alguses. Muidu intelligentne ja kirglik mees, sobisime nendelt külgedelt hästi.
Aga selles, et ta pisiasjust närvi läks ja halvasti ütles, olin süüdi mina :) Kõik, kellega olen suhelnud, alati imetlevad, kui rahulikuks ma suudan jääda ja raskustest huumoriga üle saan, ka tema mainis seda.
Sellegipoolest ei vaja enda kõrvale närveldavat kaaslast, tahan ikka rahulikku ja sallivat meest. Kaksikmees küll vabandas ilusti, aga milleks mulle tagantjärele vabandused, kui tegemata või ütlemata saaks jätta? Tuleks oma närvikava korda saada ehk?
Kahju, algus oli küllaltki paljutõotav.