Mina olen ka , eriti viimasel ajala mõelnud, et ma ei taha olla sellest tähtkujust, millest olen.
Liiga palju mõtlen, analüüsin, olen liiga armukade, klammerduv vahest ka kangekaelne ja kipun tagasitegema just tegudega, mitte ei väljenda end sõnadega. Tihtilugu on nii, et kui keegi mulle midagi teeb, siis teen tagasi ja mitmekordselt, sellise põhimõttega, et võtku teadmiseks, et minuga nii ei käituta - isegi pisiasjades, mis mulle korda lähevad.
Teisest küljest on mul ka häid omadusi, mis vastavad just minu tähtkujule, näiteks et olen hea ema, meeste silmis ligitõmbav, kui mõtlema hakkan, siis minu elus pole olnud lõppkokkuvõttes mitte ühtegi asja, mida oleksin soovinud, aga millest oleksin ilma jäänud.
Veel ei meeldi mulle see, et kõik asjad on minu silmis nö 2 otsaga. Kui tahaksin olla vihane ja kedagi vihata, siis see on vaid hetkeline, hiljem kui järgi mõtlen, siis leian ikka põhjuse, miks inimene nii käitus ja tahana andeks anda.
Kuid vahetevahel tuleks just kasuks see, et ma näeksin asju vaid ühe nurga alt.
Emotsioonid vahetuvad kiiresti ja sellest olen ka absoluutselt väsinud! Sõna otseses mõttes vahetuvad tujud mitu korda päevas, hommikul võin olla õnnelik, lõunaks kurb ja õhtuks taas õnnelik.
Samas positiivne on see, et kui keegi mu nö pikali lööb, siis tõusen kiiresti jalule.
Sõpru on vähe, sest ma ei lase kedagi ligi ja väga tihti arvatakse, et olen ülbe, et mulle ei kõlba teistega suhelda. Kuid see ei ole nii.
Sõpradevalik on raske, sest vähesed on nö minu silmis sellisel kuldsel keskteel.
Seega kipun külge haakima just neid, kes on minust viletsamad, siis lõpuks mulle ei meeldi ja tekib tunne, mis luuserid mind ümbritsevad.
Või siis vastupidi väga tugeva iseloomuga inimesi, kuid siis tekib jällegi endal kehv tunne, et mis nõrguke mina siis olen (mitte et ma mingi äpu oleksin).
Seega on vähe sõpru, keda usaldan ja kes on just keskmised.
Oijahh...
Parem oleksin kaksik, otsekohene, seltskondlik, rohkem vaba hing.