Just being curios..
Minuga juhtus tänu mu vanematele see õnnetus et sünnipäevaks kukkus kaksiku-vähi üleminek, kuupäevaliselt nn ametlikult olen kaksik siiski...aga tundun olevat väga palju vähi moodi..kord olen üks siis teine..on see siis kaksiku muutlikus või vähi tujud ?
Topelt annus emotsioone, otsustusvõimetus ajab mu hulluks ehk see analüüsimine..ma ei teagi on see kaksik või vähk..juu siis mõlemad..ehk olengi kaksik aga teine pool on vähk xD
Üldiselt ei usuta et ma kaksik olen, liiga unistav "avalikult" Pere ja lähedaste keskel olen hoopis teistsugune, avatud ja kohati hüperaktiivne.
Nt õde on ka kaksik..ema kommentaar meie kasvatamisel oli "hull ja tagurpidi hull" ehk siis pesueht kaksik ja siis veel "tagurpidi" kaksik
Ennast iseloomustaksin vist liiga pika nimekirjaga ja mitte mingi kiidulaul vaid lihtsal ei oskaks ära otsustada..CV kirjutamine, iseloomu kirjeldamine on täielik õudusunenägu, muidugi oskaksin täieliku ulme sinna kokku kirjutada aga tahan alati aus olla ja siin siis jälle juhtub et tuju muutub ja...ohh#¤%&
Suur segadus suhetes.. Ei ole armukade, klammerduv küll aga vastukajaks on olnud et pole päris psyhho ka, mõistlik. Liiga tundlik ja emotsionaalne. Tahan olla see printsess keda hoitakse ja nn vastutasuks olen alati olemas. Siis küll kaon 4tuule poole kui saan põhjentamatult haiget. Pean ennast kohusetundlikuks ja ootan vastu sama.
Mees ütles et olen nagu kameeleon aga katkine s.t et pult millest tuju-kanaleid vahetada saab rikkis. Fantaasia pidi olema sellega mängida natuke:P
Mees on 100% jäär ja kui siis teha see pealiskaudne sodiaagipõhine arvustus siis paremat ei eksisteeri :D
Korra uurisin uudishimust et kas talle minu tujud pinda ei käi, vastuseks sain et armastab ja pealegi pidi olema "extremely fun" ehk teisisõnu vist igav pole. On küll palju vaidlusi kuid need ei püsi tülina üle 1minuti sest kumbki ei suuda naeru tagasi hoida.
Aga kui tulen melanhoolne nututuju siis absoluutselt igakord suudab ta mu mõne minutiga sellest välja tuua. Need mõned korrad kus mure on olnud tõsine, siis oleks justkui müür minu ümber mis on maailma turvalisem paik.
Jäi meelde mitu korda mainitud ülbus.. Mehed ei julge läheneda ja tõsi ta on et esimene reakstioon on ka põgenemine , mäletan et see meeste algatus oli tihti nii katastroofiline.. Ei talu suure agressiivsusega peale lendamist ja niisama pikalt lähedal hõljumine muutis mu ebakindlaks.
Njah, kuidas siis juhtus et nn üliagressiivne jäär abikaasaks sattus xD Aga see oligi nii koomiline ja naljakas, loomulikult pistsin jooksu tema täpselt minu kõrval suurte imestavate silmadega "kuhu ME siis läheme ka :D ?" Siiralt ja positiivselt. Kõik oli lihtsalt nii õige kui õige olema peab ja on seda 5a jooksmas :)
Natuke nooremana oli tõepoolest raske tujusi taluda kui nüüdseks 20ndate keskpaigaks olen õppinud asja huumoriga võtma ja kui on vaja viktooria-koske mängida siis saab see ka tehtud ja life goes on :)
Mis ma üldse öelda tahtsin oli et usun et see üliemotsionaalsus minus on need vähisodiaagi mõjud ja tegelikult peab ju tunnistama et parem kui tundetu .
Eespool mainitud mediteerimine ja õppimine asju rahulikult võtma ja hingamine aitavad alati :)