Ajendatuna tänasest situatsioonist ühes Tallinna kesklinna kohvikus. Istun ja söön lōunasööki. Kōrvallauas istub sümpaatse olekuga mees. Vargsi piidleb mu poole ja nii mitmeid kordi. Lahkudes vaatab tagasi. Ja kohe pikalt vaatab. On meievaheline silmside, kuid sōnu ei ole ega tule. Ja vōiks täitsa kindlalt arvata, et tegemist ei olnud mitte millegi muu kui vastastikuse äkksümpaatia tunnetusega.
..ja see on lihtsalt üks näide paljudest kordadest paljudes muudes situatsioonides.
Iseennast ma tunnen. Aga on küsimus meestele. Mis on see, mis takistab kontaktiloomist sümpaatse võõraga? Eeldusel, et eksisteerib sisimas soov leida enda kōrvale kaaslane. Ja eriti, kui kōikidest delfidest väljaspool on see ju niipalju lihtsam, siis kui pilgud on juba kohtunud?