No OK. Leiad selle õige. Ei, ta ei ole perfektne. Ta on lihtsalt komplektis kõigist teistest nii peajagu üle, et sa ei oleks iialgi arvanud, et see üldse võimalik on. Isegi need asjad tema juures, mis kõigi teiste arust võivad olla puudused, on sinu jaoks voorused. Sa saad aru, et läheksid tema järel ükstapuha kuhu ja te oleksite koos õnnelikud.
Saate kokku ja kõik on ilus hoolimata sellest, et mingi osa ümbritsevast maailmast ei võta su õnnelikkust vastu. Kadedus ilmselt.
Ja siis, kui on möödas vaevalt aasta, saad äkki aru, et see ei jää nii... Elu ei ole muinasjutt, ümbritseva kadedus on tugevam ja sa ei leia endas enam jõudu sellega võidelda. Unistus saab otsa.
Sa oled ikka valmis minema läbi tule vee ja vasktorude, aga saad aru, et sellest ei ole kasu, kui kadedus on alles ning sinu võimuses ei ole kadedust muuta. Sa tead jätkuvalt, et see suhe toimiks aga lahenduse võti ei ole sinus.
Ei, sa ei sure ära. Sellestki ei oleks kasu. Sa lähed eluga edasi. Kõik justkui toimiks, aga värvid ei ole enam endised. Nad ei ole tingimata tuhmimad kui enne temaga kohtumist, aga nad on teistsugused. Kõik need inimesed, kes oleks ennem su silma särama pannud ei tee seda enam, kuna nad ei küüni ligilähedalegi sellele, mida sa kogenud oled.
Ja nii sa lähedki oma eluga edasi lootes ainult sellele, et ükskord kaob maailmast kogu kadedus, hoolimatus ja kurjus, samal ajal lisades väikese egoistliku ääremärkuse, et tegelikult sulle piisaks ka sellest, kui kaoks see konkreetne osa, mille otsa just teie komistasite.