Hh, ma ise küll arvasin, et täpsuse huvides nimetan asju nende õigete nimedega. Kaklemiseks pole tõesti alati vaja rusikatega vehkida, saab ka kuidagi tsiviliseeritumalt, aga oma seisukohtade kaitsmist kakluseks nimetada :DD
Me pole poisikesed. Võib-olla olen ehk rohkem ilu ja harmoonia otsija kui mõni teine siin, aga vormi taha ei tohi sisu kaduma minna, ilutsemine ilutsemise pärast ei kõlba ka kuhugi.

ja veel, kiisumiisu viimane kirjutis nende noogutamiste kohta nõusoleku märgiks sobib ka mulle. Ma olen kalalikult laisk kuju, ei viitsi nii pikalt kirjutada kui tema.

a,

no nüüd sa ajad mind suisa naerma:DD


kuid kui mõnd ta valusat kohta puudutada, muutub just selliseks meheks, kes tõenäoliselt ka virutaks.

--------

kas sul on eesmärk siin delfis kellegi valusaid kohti puudutada?
igalühel on oma eraelu ja seda me siin lahkame ei pea ega tohigi. ma vastupidi, kui näen, et keegi pisut rohkem paljastab, ei osata tema haiget kohta, sest tegelikult ei tea ma sellest midagi ja keegi pole palunud mind seda lahkama.

a,

...et niimoodi teenitaksegi ketukaid..puudutatakse valusaid kohti..

Autor: kiisumiisu
Aeg: 12-28-07 05:21

ja jutale...

sa lähed väga otse isiklikuks. kuna sa ei tea must sittagi, siis sinu järeldusel pole mingit kaalu. sa võid ise uskuda oma järeldust, aga mulle see korda ei lähe, sest tõenäoliselt lõpetan mina oma elu armastava perekonna keskel, sina aga oled nii "häbematut otsekohene", et tõenäoliselt lõpetad üksinda.


tavaliselt ma nii otsekohene pole, aga ise norisid.
---------------------------------------------------
See küll nüüd otsekohesus ei old...lp, kiisumiisu...:)))

kiisumiisu, nõus! konkreetse juhtumi puhul oli mees orb ja rasket elu näinud, hea ja kuldsete kätega, kuid viinaveaga. vägivald ilmnes, kui ei suutnud enam taluda pealesunnitud seksi öötundidel, mil baarist tuldi. ja ma ei süüdista seda meest! aga ka ennast mitte - enam ei süüdista! kuid algul justnimelt tundsin ennast süüdi, sest järgmisel päeval, mu sinikaid nähes, oli ta nii löödud, õnnetu, et mõtlesin, miks ometi ei võiks ma seda kõike hambad ristis ära kannatada... ta ju olemuselt nii hea. kuid sellised lumepallis kipuvad kasvama ja lõpuks süüdistas temagi mind (frigiidsuses ja et see teda vägivallale viibki)
jah, ei maksa väga sõna võtta teiste inimeste elude konkreetsete põhjuste-tagajärgede kohta, kuid mis puudutab vägivalda, siis sellele pole tõepoolest ühtki õigustust, niipalju olen teada saanud ja sestap ei pea lugu kellestki, kes vägivalda õigustavad. see, et vägivallatseja on ise millegi ohver - alati! ja vajab hoopis ise abi, see on siililegi selge, kuid iial pole selles süüdi tema teine pool, tõesti, mitte iial! ei, mitte oma enda loost ei suutnud ma ise seda järeldust teha - hoopis tükk aega hiljem, nö taastusravil, suheldes paljude inimestega (nii meeste kui naistega), kel vägivallaga kogemusi - kõige erinevamaid. ja selle tulemusena ma paratamatult tunnen nüüd ära vägivallasoodumusega inimtüüpe. aga üks läbivaid probleeme nende puhul oli ka see, et naisel on vägivaldsest suhtest enamasti väga raske lahkuda.
enne toda elukogemust olin kõige lühidamalt kokku võttes malbe ja ütlemata kaastundlik neiuke, pärast noid vahepealseid aastaid aga kasvasin tugevaks naiseks - et kokkuvõttes, kõik, mis me teele sattub, on vaid väljakutse, et võimaldada meil areneda ;)

kiisumiisu
Vaada, see mõistmise jutt ei puudutanud konkreetselt sind ja mitte ka meie vestlusi delfis, vaid oli palju laialdasem.
Asi on selles, et me kõik või peaaegu kõik teame igatsuguseid tarkusi ja õpetusi, aga tavaliselt ei tule nad õigel ajal meelde.
Kasvõi see: Ära püüa muuta maailma, vaid ennast.
Naistekas on mitmed seda mõtet tsiteerinud ja enamasti sellele vastu ei vaielda, aga.. no kipub ununema, kui vaja oleks.

Sa kirjutasid oma vastuses kodanik a-le mõtted, millega ma täielikult nõus olen ja veelgi enam- ei peaks olema psühholoogid mitte ainult naised, vaid ka mehed.. kuid paljud ongi, nagu on ka paljud naised..
Vastuolud ja konfliktid on konkreetsete inimeste vahel, mitte pole tegemist sugudekonfliktiga, nagu selle teema alguses kõlas..

Kuid olgu, viimase 60 tunni jooksul olen ma maganud 6 tundi ja tunnen, et mõte hakkab kinni jooksma ja seegi komm paistab mu enda jaoks kudagi hüplev olevat.
Oki, õhtul vaatan ta üle.

a,

tean neid vägivalla tagamaid väga hästi ja täpselt sõna-sõnalt seda juttu.
a la vägivallale pole õigustust ja vägivallatseja on ka ise ohver.
loomulikult, vägivallatseja vajab ise abi, kahjuks pole noortel naistel veel niipalju mõistust, et oma meest ja ühtlasi ka ennast aidata.
paljudel vägivallatsejatel on olnud karm lapsepõlv ja nad ei oska ise sellest välja tulla, ega ka ennast aidata kasvada.
tark naine aitab mehe sellest üle, mittetark aga jõuab lahutuseni, kui pole häid nõuandjaid.
kuna olen selle kõigega väga lahedalt kokku puutuned, siis nüüd tean, kuidas sellist inimest aidata, sest reeglina on tal endal ka pärast süümekad ja ta tegelikult ei taha selline olla, aga ei oska endaga midagi ette võtta, et see lõpeks.

Kiisumiisu, ei tea, kas just tark ja teadlik naine, aga kindlasti andestav ja tugev. Nõrk naine on lahenduste hetkeks tavaliselt juba nii mahatambitud ja tema enesehinnang purustatud, et vaevalt ta suudab mõelda veel mehe aitamisele.

Ei, kodanik a, kui vaimsusest rääkida, siis oled sa taandarenenud. Vaimne inime peaks ikka teadma, et vihkamine näitab hoopis nõrkust. Aga sinu vihkamine paistab igast su sõnavõtust välja.

Sa võid ju vaimustuses njuueidžist olla, aga ära unusta ka vanemate vaimsete õpetustega ennast kurssi viia- näiteks kristliku andestamise või budistliku kuldse kesktee õpetusega.. Sa ei pruugi neid järgida, aga neid tundes ei kirjutaks sa vähemalt selliseid ennastõigustavaid rumalusi.

no just. aga 25 aastane tüdruk, kel ka väike laps, nt, ei saagi olla esiteks nii tark, et suuta aidata oma meest üle probleemidest, mis võivad ulatuda tema sugupõlvede taha ja 2 tegelikult taoliste, enamasti põlvest põlve kantud probleemide lahendamisel, neist jagu saamiseks ei tohi tegelikult keegi abi otsida oma partnerilt - see on teisele esiteks liigne vastutusekoorem ja teiseks ei saa inimese komplekse lahendada keegi peale inimese enda. paarisuhtes on suuremaid vigu, mida teha saab, loota, et nt olles millegipoolest õnnetu, siis, et kui ometi leian õige kaaslase, siis kõik mu probleemid kaovad - ei kao. sestap hea klapi esmaseks tingimuseks ei saa seada: "tema peab mind mõistma, võtma mind sellisena nagu olen", vaid pigem : "selleks, et suhtesse minna, pean olema endaga rahujalal ja suutma tahta mõista teda, keda ma veel ei tunne ja tolereerida ka endast erinevat - huviga ja rõõmuga"

cocci
Mees läks kõrtsi, riputas kaabu nagisse ja kirjutas juurde: See kaabu kuulub poksijale.
Kui ta ära hakkas minema, siis kaabut enam polnud ja nagis rippus silt: Selle kaabu võttis maratonikooksja.

***

Inimesed on erinevad, nende jõud ja oskused on erinevad ja kui inime tark on, siis ta oskab muuta tugevuseks ka oma nõrkuse.

***

Karu, vares ja jänes lendavad lennukiga. Äkki viskab vares oma klaasitäie mahla karule näkku. Karu vaatab imestunult varesele otsa, raputab turja ja uriseb. Jänes mõtleb, et küll on vahva vares ja, et peaks ka karu mahlaga viskama, metsas kogu aeg kiusab. Ja viskabki jänes karu mahlaga. Karu tõuseb vihaselt püsti, ning viskab jänese ja varese lennukist välja. Jänes ja vares kukuvad.
Vares küsib jäneselt:
Kas sa lennata oskad?"
"Ei oska."
"Mis sa siis läksid lennukis tüli norima!"

Hh, tavaliselt need naised ei hiilga just kummagagi ja siis oleks neil vaja kedagi, kes aitaks näha, mõista, otsida endas üles väärikuseriismed ja tugevuse.
Tarkusest-tugevusest saab rääkida rohkem, kui inimene on eneses rahu leidnud, aga sellises pere on määrav mingi muu tunne, kui kaks terviklikku inimest.

a,

ei ole päris nõus ei sinuga, ega psühholoogidega siin, et probleemid ulatuvad sugupõlvede taha, et see kui poisil polnud näiteks isa või isa peksis teda, siis see ongi süüdi tema halvas iseloomus. pigem on probleem selles, et sellele poisile pole kodunt kaasa antud õigeid väärtushinnanguid. neid kahte asja ei paneks mina ühte patta vaid eraldaks.
kui isa oli jõhkard, siis oli emal võimalus anda lapsele siiski õiged väärtushinnangud ellu kaasa ja kui laps oli orb, siis oli lastekodul see võimalus. kui see võimalus aga kasutamata jäeti, siis seda pean mina põhjuseks, mitte teiste käitumist vaid käitumata jätmist.
ja seda puudujääki peaks nüüd siis naine täitma. kui aga ei oska, siis kahjuks lähab asi aia taha.

ja jällegi jätsin asja teise poole ütlemata:)

on ka selliseid kurva lapsepõlvega inimesi, kes ise suudavad endaga tööd teha ja omad kompleksid ületada:)

ainult ISE saabki endaga tööd teha ja oma kompleksid ületada, seda ei saa jääda ootama ei abikaasalt ega ühiskonnalt ja sealjuures pole vahet, kes või mis on nende komplekside taga - süüdlast ei sa otsida (a la ok isa oli vägivaldne, kuid ema ei teinud oma tööd - emal olid omad põhjused, miks ta ei saanud, võibolla) - kellegi süüdi mõistmine on suurim rumalus ja tegelikult vastutuse veeretamine endalt, et ise endaga tegeleda.

Autor: kiisumiisu
Aeg: 12-28-07 16:30

a,

...et niimoodi teenitaksegi ketukaid..puudutatakse valusaid kohti..

a see on üks levinud klishee ja sesmõttes tõsi, et nii toimubki, kuid kui võtta seda justkui parastamise või soovitusena mitte kellegi valusat kohta puutuda, siis jääks reaalselt 2 võimalust selle õnnestumiseks:
kas viia end eelnevalt kurssi kõigi võimalike inimeste võimalike valusate kohtadega ning jätta need puutumata või, kui see pole teostatav (ilmselgelt), siis kasutada inimestega suhtlemisel igaksjuhuks vaid sidesõnu, äärmisel juhul rääkida ilmast, kuid elada pidevas hirmus, et issand-issand, ega see või teine või nüüd ometigi seda või toda puudutada.

a,

aga see on ju seesama, et miks ma ei või oma mehega rääkida sellest millest tahan ja ajal mille ise valin...

mitte elada pidevas hirmus, aga teist arvestades...mina näen seda nii.
ela ise ja lase ka teisel elada:)

pmst peaks inimene tõesti saama rääkida seda, millest tunneb vajadust rääkida ja just siis, kui tunneb, et seda teha soovib. sobimatu aja või teema vältimiseks on inimesel ikka oma sisemine eetika ja tunnetus - kel see puudub, seda ei saa käskude-keeldudega targemaks teha, küllap elu ise õpetab ;) aga vastupidi, kui ollakse väsinud mingist teemast või peetakse mõnd aega jutustamiseks sobimatuks, siis saab seda alati teisele öelda, ei pea eeldama, et su kaasa on mõtetelugeja. seda nimetan mina suhtlemiseks ja vastatstikuseks arvestamiseks

ja lõppudelõpuks, kui on kooselus tegemist ühe sõnaohtra tüübiga ja teisega, kes jutustamist ei armasta, no siis ju tegu sobimatusega ja maksab sõpradena lahku minna, elada ise ja lasta ka teisel edasi elada, selle asemel, et hakata nuputama reegleid, kuidas peaks...

a,

jah, sul on suures osas õigus, aga mulle tundub, et teoorias:)
loomulikult saab teine alati öelda, et täna ei sobi, ärme praegu sellest räägi. aga kui palju on naisi, kes sellise vastuse peale lähevad hoopis närvi, ning tüli ongi lahti. kui sellise vastuse peale jutt edasi lükatakse ilma igasuguse kommentaarita, on hea, kui aga järgneb mingi sapine kommentaar, siis...

a,

jälle seesama jutt...kas tahad kos elada või mitte:)

kui see sõnaohter tüüp annab aru enda sõnaohtrusest ja sellest, et see kaaslasele närvidele käib, siis ometi on ju võimalik end pisutki taltsutada?


huvitav küll...sinu näited on väga sarnased minu poolt kogetule, peaaegu üksühele. olen seda kõike kuulnud ühelt oma tuttavalt, kes sarnase jamaga kimpus. muidu suurepärane inimene, aga mehega ei klapi, erinevad lihtsalt ja tarkust napib, et hakkama saada...

muidugi on hea, kui on võimalik end kas taltsutada väiksemale kontaktivajadusele või siis pingutada, leidmaks rohkem hetki, mil olla valmis kuulama-rääkima. aga sedasorti vastastikune vastutulek peaks siiski olema loomulik - justkui koos kasvamine. sest kooselu mõtte on ju, et keegi ei pea oma vajadusi alla suruma. siin tekkib veel küsimus, kus vajadused lõppevad ja algavad kompleksid vm sedasorti kiiksud, millega tõepoolest vaid inimene ise saab tööd teha. kuid seda meelt olen küll, et meie ühiskond ootab nois asjus naisterahvalt kordades rohkem ohvrimeelsust ja suhtub meeste vajadustesse (vaikuse, rahu, vahelduse järele) kordades mõistvamalt isegi siis, kui nende taga polegi muud kui vaid mugavus. ja selline stereotüüpne kallutatus viib tegelikult paarisuhtes inimesi konfliktideni, kui hakatakse toetuma ajaloole või üldistele mõttemallidele.

a oma sõbrale võiksid soovitada raamatut "hinge rännakud". seda kannatab väga hästi lugeda kasvõi kui ulmekat, kuid ometi paneb maistele probleemidele inimsuhetes vaatama ootamatult uudse nurga alt. kui suhtepudar kaelas, siis on misiganes kõirvalt vaatamise oskus jube kasulik :)

a,

novot, ei ole sina ka selline nagu algul lasid välja paista:)

kas on siin tegemist naiste nüansirohkusega ja meeste sirgjoonelisusega?:))

:DD hh suhtes mul tõesti isiklik antipaatia. tglt üeldakse ju, et inime ei peaks end laskma juhtida sümpaatia ja antipaatia jõududel vaid arendama eneses empaatiat. a ma ju ka vaid inimene :D siiski, too sõnasõda ei kõiguta mind kuidagi (ei solva ega pane ka võidurõõmutsema) a mõningaid oma olulisi põhimõttelisi asju ei saa alati ütlemata jätta. hh, ga meil ühiseks jooneks on terav keel (kuigi loodan, et neis teravusis siiski erineme);)

a,

üks mõte tuli veel...ei saa küll panna kellelegi teisele vastutust enda halva iseloomu pärast, aga...vanematel lasub vastutus kasvatada oma lastest head inimesed. ja ikkagi ma nimetaksin seda vanemate tegemata tööks, kui laps on kompleksides ja oma inimväärtustelt madalal tasemel...

a,

ma ei tea, kas oled siin uus või uue nimega:)
oled lugenud hh-d vähe või palju?
mulle oli alguses ka hämmastav...mees, kes viitsib rääkida pikalt:)
tegelikult hindan seda, sest tavaliselt seda ei kohta. meestel on napisõnaline seisukoht ja seletama ei vaevuta...niigi siililegi selge:DD
tihti see napisõnaline seisukoht saab veel napima väljaütlemise, ning mis mõistmisest siis saab rääkida..
selline matchomehe suhtumine aga ei passi mulle absoluutselt.
sellepärast hindan hh-d kõrgelt:)

muideks, jõulude aegu sai aasta täis, mil siin loen-kirjutan:)

Jälle tuleb mul kiisumiisu hinnangutega hh-le nõustuda :)

palju räägib ta tõesti :D aga et millest räägib, see mulle vastuvõetamatu - see viis, kuidas end argumenteerib ja inimestele vastab... aga ei soovi seda ka kommenteerida mitte. mu jaoks on seda ta juttu ka kvantiteedilt isegi liiga palju. napisõnaliste meestega olen isegi kimpus olnud, eriti nooremana, ja matcholik killuviskamine ei passi ka minule, a no näitena, ekm eilsest õhtust siinasamas teemas oli igati bra :) sisu ja hulk mu jaoks nt igati tasakaalus ja piisav. see on meeldiv tõesti, kui meesterahvas huvitub vahest ka vestlemisest ja tõsiselt võtab ka inimsuhete teemat.

kiisumiisu

Pikk jutt ei ole üldjuhul isiklik jutt...esitatakse võõraid seisukohti.
Napisõnaline väljendab sulle isiklikke seisukohti, mis võivad sulle tunduda väga võõrana ja igavana...seepärast sa neid ei hinda. A... teinekord võib ühes sõnas olla rohkem tarkust, kui mittemidagiütlevas...pikas jutus.
Loomulik on see, et üksik hüüd ei kaja karja sees..