kiisumiisu, nõus! konkreetse juhtumi puhul oli mees orb ja rasket elu näinud, hea ja kuldsete kätega, kuid viinaveaga. vägivald ilmnes, kui ei suutnud enam taluda pealesunnitud seksi öötundidel, mil baarist tuldi. ja ma ei süüdista seda meest! aga ka ennast mitte - enam ei süüdista! kuid algul justnimelt tundsin ennast süüdi, sest järgmisel päeval, mu sinikaid nähes, oli ta nii löödud, õnnetu, et mõtlesin, miks ometi ei võiks ma seda kõike hambad ristis ära kannatada... ta ju olemuselt nii hea. kuid sellised lumepallis kipuvad kasvama ja lõpuks süüdistas temagi mind (frigiidsuses ja et see teda vägivallale viibki)
jah, ei maksa väga sõna võtta teiste inimeste elude konkreetsete põhjuste-tagajärgede kohta, kuid mis puudutab vägivalda, siis sellele pole tõepoolest ühtki õigustust, niipalju olen teada saanud ja sestap ei pea lugu kellestki, kes vägivalda õigustavad. see, et vägivallatseja on ise millegi ohver - alati! ja vajab hoopis ise abi, see on siililegi selge, kuid iial pole selles süüdi tema teine pool, tõesti, mitte iial! ei, mitte oma enda loost ei suutnud ma ise seda järeldust teha - hoopis tükk aega hiljem, nö taastusravil, suheldes paljude inimestega (nii meeste kui naistega), kel vägivallaga kogemusi - kõige erinevamaid. ja selle tulemusena ma paratamatult tunnen nüüd ära vägivallasoodumusega inimtüüpe. aga üks läbivaid probleeme nende puhul oli ka see, et naisel on vägivaldsest suhtest enamasti väga raske lahkuda.
enne toda elukogemust olin kõige lühidamalt kokku võttes malbe ja ütlemata kaastundlik neiuke, pärast noid vahepealseid aastaid aga kasvasin tugevaks naiseks - et kokkuvõttes, kõik, mis me teele sattub, on vaid väljakutse, et võimaldada meil areneda ;)