tööasjad viivad mind Tartusse alles kuu lõpupoole.

ja sellega on ilus lugu lõppenud, enne kui alatagi jõudis,?

Yxikmehe fenomeni ma tean, kuid hoidku selle eest kui mulle midagi koju kätte tuuakse,

Tundub nii, sest ma pole elus kuulnud mehest, kes sedalaadi lepingu sõlmimisega kuu aega ootaks.

Kui on väärt leping, tasub oodata,

mis punktid selles lepingus sinu jaoks kindlasti olema peaksid, ilma milleta leping ei jõustuks?

Head uut aastat teilegi, single ja hülgehall kuub!
Minu uus aasta algas kurvalt - sõbra ja lemmiku lahkumisega igaveseks.:(

väga kurb kuulda, maailmaparandaja. õnnetus?

Õnnetuse tagajärg.


Keegi on selle valusalt ja ilusalt sõnastanud:



Kuhu lähevad kassid
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringi
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva.
Karjane kaitseb neid külma eest
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.

Südamlik kaastunne,
Lepingust - vähenõudlik olen, sestap mingeid erilisi soove ega tingimusi ei esita, piisab Lepingupoole imepisikesest tükikesest emotsionaalsest soojusest, edasine juba puhas improvisatsioon, elu on lihtsalt näidanud, et mis kaob, see kaob, mis jääb, see jääb,

väga kriipivad värsid. tahaks uskuda et just nii ongi.
emotsionaalne soojus ei tähenda teise Lepingupoole lõpmatu kaeblemise kuulamist oma abikaasa üle?

Ausalt öeldes, on targematki teha, kui oma raske elu üle kaebelda, ja siseringi teemad üldiselt väljapoole avaldamisele ei kuulu, mina Sulle küsimusi ei esita ja ära Sina mulle ka küsimusi esita..

ajate asjad nohisedes ära ja lähete jälle laiali, ei mingeid küsimusi, irw.

me ei ole teineteiselt siiani küsinud isegi vanust ega kohustuslikke numberid, sellest võib järeldada, et küsimustega ei liialda eriti kumbki meist.:)

Tõsi jah, ju siis unustasin - mis teha, vanus annab tunda,

konnikuubikud on veel alles?

kui sa liiga vana ei ole?

Kui vana on vana ? 42 on vana ?

single ja hülgehall kuub

see teema ja teie postitused tõid mulle meelde kaks filmilugu, väga erinevad, aga mingis mõttes sarnased.
elust nagu ta oma tuhandepalgelisuses on.



Üks vanapaar, kellel kuldpulmad möödas, veetis rõõmsaid nädalaid mingil kaunil rannikul suvemajas. Kahekesi. Mees torises peaaegu pidevalt väga tühistel põhjustel ja ka ilma vähimagi põhjuseta. Naine näis olevat sellega harjunud, pidas täiesti loomulikuks, ei vaielnud vastu, üksnes muheles omaette. Nad olid nagu klaveriduo, üks ei saanud teiseta hakkama. Kõik nende elamine ja olemine toimis väga sõbralikult, ka torisemine kõlas rõõmsalt. Aeg-ajalt tiris mees naise justkui äraleppimiseks tantsima, ise laulis lustlikult. Tore oli jälgida tema koogiküpsetamist katse-eksituse meetodil. Ei tahtnud päris hästi õnnestuda, aga koju saabunud naine oli tulemuse üle väga õnnelik ja üllatunud. Vaidlustes jäi näiliselt mehe sõna maksma, tegelikult arenesid asjad nii nagu elus enamasti. Mees tahab tuppa pilttapeeti, naine ei taha. Naisele meeldib senine valge sein, sest vanaemalt päritud vaip sobib sinna nii hästi. Siiski käiakse koos poes ja pika seletamise järel ostetakse kirev lilletapeet mehe maitse järgi ära. Aegaviitva jagelemise saatel saab lõpuks tapeet ka seina. Aga päeval, kui mees sõidab linna juuksurisse, tuleb naisele sõbranna justkui juhuslikult külla. Kahe vanadaami otsus on kiire ja tegutsemine veel kiirem, nad võtavad pintslid kätte ja värvivad värskelt seina pandud tapeedi valgeks. Sein saab selliseks nagu enne oli. Mees tuleb koju, näeb. Hetkeks on väga jahmunud, silmanähtavalt ka pahane. Aga ei mingit pröökamist ega põhjani solvumist nagu võinuks arvata. Päev hiljem tulevad lapsed oma peredega, neile räägitakse juhtum põhjalikult ära, ja seda naeru ja nalja, mis siis ühises söögilauas kommentaarideks kõlab, seda võiks kogu filmi juhtmõtteks pidada. Kõige lõbusam selle juures on vanapaar ise.
Vaat nii mõistev, optimistlik ja vanadust austav lugu. Väga kosutav vaatemäng. Nauditav. Peab oskama olla õnnelik. Peab tahtma. Nii lihtne ongi. Kas on?


Teine film on hingeraputav, endasse vaatama sundiv, kurb. Ei kao niisama lihtsalt meelest. Peategelasteks abielupaar, keskealised inimesed, kellel palju ühist selja taga, aga mõndagi ilusat võiks veel ees olla. Naine saab arstilt teada, et ta on ohtlikult haige, paranemislootust peaaegu pole. Sellele viimasele järeldusele tuleb naine ise, kuigi arst lohutab, et kuni sümptomid pole raskelt avaldunud, võiks ta aega kasutada reisimiseks ja muuks meeldivaks tegevuseks.
Naine läheb koju ega räägi oma seisundist kellelegi. Neil on kolm täiskasvanud last, kes kõik elavad eemal ja omaette. Mõningate läbirääkimiste järel saab naine oma paikset ja rahulikku elu pooldava mehe nõusse sõita Berliini lapsi külastama ja üldse korraks pealinna vaatama.
Nii sünnibki. Alguses on kohtumisrõõm. Kuid mõne päeva pärast hakkavad tütar ja poeg vaikselt omavahel jagama, kumma juures vanemad peaksid peatuma. Neil kummalgi pole eriti aega linna näidata ega muul viisil vanemate külaskäiku sisustada neil on endil pere ja lapsed ja muidugi töö. Nii nad sosistavad ja isegi tülitsevad natuke. Kolmas laps, poeg, elab Tokyos. Ääriveeri võetakse jutuks, kas isa ja ema ei tahaks Jaapanisse külla sõita, nad pole ju seal kunagi käinud. Vanapaar taipab, et nad on tüliks, kuid ei näita taipamist välja. Ühel õhtul teevad nad kahekesi otsuse kavatsetust varem koju tagasi sõita. Hommikul on naine surnud.
Kõik saavad korraga kõigest aru. Nad on ju head inimesed, nad kahetsevad oma ütlemisi ja mittemõistmist. Ka Tokyo poeg jõuab matustele. Kõigil on südamest kahju, nende lein on suur ja siiras.
Aga varsti seisavad lapsed silmitsi uue probleemiga. Mida teha üksi jäänud isaga? Murest murtud vana mees ei oska tõesti endaga midagi peale hakata, tema jaoks justkui ei ole enam maailmas kohta. Ja jälle hakkavad Berliini lapsed sosistama: mida teha? Kelle juured isa peaks minema? Sedapuhku lahendab asja isa ise, ta teatab Jaapanisse pojale, et tuleb, ostab pileti ja lendab Tokyosse.
Tal on meeles, kuidas tema naine unistas reisist Jaapanisse ja just sel ajal kui seal kirsid õitsevad. Ta ei küsinud, kas poeg tema tulekut soovib. Kuid poeg on tal vastas ja viib oma koju, avaldab kohtumisrõõmu. Isa näeb kohe ära, et poeg pole miljonär, tema koduke kõrghoones on väga kitsas. Poeg ruttab varahommikul tööle ja tuleb väga hilja koju. Isa jääb päevadeks üksi. Poeg on kimbatuses. Ta näeb, et isa on palju asju kaasa võtnud, muu hulgas ka ema riideid justkui mälestuseks. Ja kõik oma raha. Miks küll? Kas ta tahab alatiseks Jaapanisse hiigelsuurde võõrasse linna jääda?
Kurb vana mees tajub tohutut üksildust, üksijäetust. Ta teab, et keegi ei saa teda aidata. Nii ta siis väljub hommikuti hiigelmajast, uitab hiigellinna võõrastel tänavatel võhivõõraste inimeste hulgas, kelle keelt ta ei mõista, paaril korral eksib ka ära ja saab pojalt pahandada.
Kord näeb ta oma uitamistel ühes aias valgeks võõbatud näoga kaunis kimonos tüdrukut, kes seal üksinda omaette tantsib. See tundub nii imelik, vana mees läheb korduvalt sinna lähedale ja vaatab. Tüdruk märkab peagi, nad saavad inglise keeles komistamisi jutu peale. Selgub, et tüdrukul on ema hiljuti surnud, ta tantsib emale ja justkui vestleb sel viisil lahkunuga.
Vana mees saab sellisest hingeseisundist korrapealt aru. Nende vahele sugeneb sõprus. Ka usaldus. Tüdruk on vaene, ta elab telgis. Ta ei ole õnnetu, ta tantsib. Ja kirsid löövad õitsema, kogu linn on neist rõõmsalt valge. Vana mees tahab seda võõrast last, kaheksateistkümneaastast jaapani tüdrukut aidata, korraldab talle hotellis elamise. Poeg saab teada ja pahandab. Päev pärast seda kui mees on ära näinud ka jaapanlaste uhkuse, vulkaani Fudžijama lumise mütsi, ta sureb.
Ja jälle kordub hilinenud mõistmine ja kahetsus. Mehe oma lapsed tajuvad, et kõige paremini tundis ja mõistis nende isa too võhivõõras jaapani tüdruk. Ainult tollel oli võõra inimese jaoks aega, too kuulas ära võõra mure, jagas võõrast leina.
Kõik selles filmis on ju head inimesed, nad püüavad olla arusaajad, on abivalmid, muretsevad. Kuid midagi jääb puudu. Kellelgi neist ei ole aega, nagu nad ise arvavad. Ja nad elavad üksteisest mööda.

Iga kaotus on vaid selleks, et uus saaks asemele tulla, seetõttu tuleb leppida teadmisega,et miski pole igavene,

... pigem võtke omaks elutõed mida see lahkunu meile oma kohaloleku ja tegemistega õpetas.
Et miks need teed ristusid..
mahajääjad peaks õppima olnust...

Kui ma Tartusse tulen, näiteks homme, kas hülgehall kuub soovib mulle näidata, mis teil seal head on?

mina!!!

Heal meelel ja miks mitte,kuid esiteks on mul pooleli läbirääkimised lepingupartneriga ja enne lõplikku otsust ei ole just kena kõrvalepõikeid teha, teiseks pole Tartu mu püsielupaik, viibin seal vaid aeg-ajalt, seetõttu oleks mõni krapsakam meestudeng minust pädevam linna tutvustama (kuigi ka mulle endale see linn meeldib, miskit salapära siin leidub, aegade ja põlvkondade silmside), kolmandaks on mul homme plaanis minna metsa tegema..seega ei mängi välja,

Ei soovi tudengit, aga sinu meelekindlus teeb sulle au:)

Hülgehall kuub Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Iga kaotus on vaid selleks, et uus saaks asemele t
> ulla, seetõttu tuleb leppida teadmisega,et miski p
> ole igavene,


kui nii ütled, pole elus küll vist veel kedagi armastanud ega kaotanud.

Eksid, olen viimaste aastate jooksul paljustki ilma jäänud (s.h. ka iseendast) seega tean, miski pole igavene, hetk on ainus, mida annab veel venitada, kuid mitte kaua,

kuis minuga on?

maailmaparandaja Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> single ja hülgehall kuub
>
> see teema ja teie
> postitused tõid mulle meelde kaks filmilugu, väga
> erinevad, aga mingis mõttes sarnased.
> elust na
> gu ta oma tuhandepalgelisuses on.
>
>
>
> Ü
> ks vanapaar, kellel kuldpulmad möödas, veetis rõõm
> said nädalaid mingil kaunil rannikul suvemajas. Ka
> hekesi. Mees torises peaaegu pidevalt väga tühiste
> l põhjustel ja ka ilma vähimagi põhjuseta. Naine n
> äis olevat sellega harjunud, pidas täiesti loomuli
> kuks, ei vaielnud vastu, üksnes muheles omaette. N
> ad olid nagu klaveriduo, üks ei saanud teiseta hak
> kama. Kõik nende elamine ja olemine toimis väga sõ
> bralikult, ka torisemine kõlas rõõmsalt. Aeg-ajalt
> tiris mees naise justkui äraleppimiseks tantsima,
> ise laulis lustlikult. Tore oli jälgida tema koog
> iküpsetamist katse-eksituse meetodil. Ei tahtnud p
> äris hästi õnnestuda, aga koju saabunud naine oli
> tulemuse üle väga õnnelik ja üllatunud. Vaidlustes
> jäi näiliselt mehe sõna maksma, tegelikult arenes
> id asjad nii nagu elus enamasti. Mees tahab tuppa
> pilttapeeti, naine ei taha. Naisele meeldib senine
> valge sein, sest vanaemalt päritud vaip sobib sin
> na nii hästi. Siiski käiakse koos poes ja pika sel
> etamise järel ostetakse kirev lilletapeet mehe mai
> tse järgi ära. Aegaviitva jagelemise saatel saab l
> õpuks tapeet ka seina. Aga päeval, kui mees sõidab
> linna juuksurisse, tuleb naisele sõbranna justku
> i juhuslikult külla. Kahe vanadaami otsus on kiire
> ja tegutsemine veel kiirem, nad võtavad pintslid
> kätte ja värvivad värskelt seina pandud tapeedi va
> lgeks. Sein saab selliseks nagu enne oli. Mees tul
> eb koju, näeb. Hetkeks on väga jahmunud, silmanäht
> avalt ka pahane. Aga ei mingit pröökamist ega põhj
> ani solvumist nagu võinuks arvata. Päev hiljem tu
> levad lapsed oma peredega, neile räägitakse juhtum
> põhjalikult ära, ja seda naeru ja nalja, mis siis
> ühises söögilauas kommentaarideks kõlab, seda või
> ks kogu filmi juhtmõtteks pidada. Kõige lõbusam se
> lle juures on vanapaar ise.
> Vaat nii mõistev, o
> ptimistlik ja vanadust austav lugu. Väga kosutav v
> aatemäng. Nauditav. Peab oskama olla õnnelik. Peab
> tahtma. Nii lihtne ongi. Kas on?
>
>
> Teine
> film on hingeraputav, endasse vaatama sundiv, kur
> b. Ei kao niisama lihtsalt meelest. Peategelasteks
> abielupaar, keskealised inimesed, kellel palju üh
> ist selja taga, aga mõndagi ilusat võiks veel ees
> olla. Naine saab arstilt teada, et ta on ohtlikult
> haige, paranemislootust peaaegu pole. Sellele vii
> masele järeldusele tuleb naine ise, kuigi arst loh
> utab, et kuni sümptomid pole raskelt avaldunud, võ
> iks ta aega kasutada reisimiseks ja muuks meeldiva
> ks tegevuseks.
> Naine läheb koju ega räägi oma
> seisundist kellelegi. Neil on kolm täiskasvanud la
> st, kes kõik elavad eemal ja omaette. Mõningate lä
> birääkimiste järel saab naine oma paikset ja rahul
> ikku elu pooldava mehe nõusse sõita Berliini lapsi
> külastama ja üldse korraks pealinna vaatama.
>
> Nii sünnibki. Alguses on kohtumisrõõm. Kuid mõne p
> äeva pärast hakkavad tütar ja poeg vaikselt omavah
> el jagama, kumma juures vanemad peaksid peatuma. N
> eil kummalgi pole eriti aega linna näidata ega muu
> l viisil vanemate külaskäiku sisustada neil on end
> il pere ja lapsed ja muidugi töö. Nii nad sosistav
> ad ja isegi tülitsevad natuke. Kolmas laps, poeg,
> elab Tokyos. Ääriveeri võetakse jutuks, kas isa ja
> ema ei tahaks Jaapanisse külla sõita, nad pole ju
> seal kunagi käinud. Vanapaar taipab, et nad on tü
> liks, kuid ei näita taipamist välja. Ühel õhtul te
> evad nad kahekesi otsuse kavatsetust varem koju ta
> gasi sõita. Hommikul on naine surnud.
> Kõik saav
> ad korraga kõigest aru. Nad on ju head inimesed, n
> ad kahetsevad oma ütlemisi ja mittemõistmist. Ka T
> okyo poeg jõuab matustele. Kõigil on südamest kahj
> u, nende lein on suur ja siiras.
> Aga varsti sei
> savad lapsed silmitsi uue probleemiga. Mida teha ü
> ksi jäänud isaga? Murest murtud vana mees ei oska
> tõesti endaga midagi peale hakata, tema jaoks just
> kui ei ole enam maailmas kohta. Ja jälle hakkavad
> Berliini lapsed sosistama: mida teha? Kelle juured
> isa peaks minema? Sedapuhku lahendab asja isa ise
> , ta teatab Jaapanisse pojale, et tuleb, ostab pil
> eti ja lendab Tokyosse.
> Tal on meeles, kuidas t
> ema naine unistas reisist Jaapanisse ja just sel a
> jal kui seal kirsid õitsevad. Ta ei küsinud, kas p
> oeg tema tulekut soovib. Kuid poeg on tal vastas j
> a viib oma koju, avaldab kohtumisrõõmu. Isa näeb k
> ohe ära, et poeg pole miljonär, tema koduke kõrgho
> ones on väga kitsas. Poeg ruttab varahommikul tööl
> e ja tuleb väga hilja koju. Isa jääb päevadeks üks
> i. Poeg on kimbatuses. Ta näeb, et isa on palju as
> ju kaasa võtnud, muu hulgas ka ema riideid justkui
> mälestuseks. Ja kõik oma raha. Miks küll? Kas ta
> tahab alatiseks Jaapanisse hiigelsuurde võõrasse l
> inna jääda?
> Kurb vana mees tajub tohutut üksild
> ust, üksijäetust. Ta teab, et keegi ei saa teda ai
> data. Nii ta siis väljub hommikuti hiigelmajast, u
> itab hiigellinna võõrastel tänavatel võhivõõraste
> inimeste hulgas, kelle keelt ta ei mõista, paaril
> korral eksib ka ära ja saab pojalt pahandada.
> K
> ord näeb ta oma uitamistel ühes aias valgeks võõba
> tud näoga kaunis kimonos tüdrukut, kes seal üksind
> a omaette tantsib. See tundub nii imelik, vana mee
> s läheb korduvalt sinna lähedale ja vaatab. Tüdruk
> märkab peagi, nad saavad inglise keeles komistami
> si jutu peale. Selgub, et tüdrukul on ema hiljuti
> surnud, ta tantsib emale ja justkui vestleb sel vi
> isil lahkunuga.
> Vana mees saab sellisest hinge
> seisundist korrapealt aru. Nende vahele sugeneb sõ
> prus. Ka usaldus. Tüdruk on vaene, ta elab telgis.
> Ta ei ole õnnetu, ta tantsib. Ja kirsid löövad õi
> tsema, kogu linn on neist rõõmsalt valge. Vana mee
> s tahab seda võõrast last, kaheksateistkümneaastas
> t jaapani tüdrukut aidata, korraldab talle hotelli
> s elamise. Poeg saab teada ja pahandab. Päev päras
> t seda kui mees on ära näinud ka jaapanlaste uhkus
> e, vulkaani Fudžijama lumise mütsi, ta sureb.
> J
> a jälle kordub hilinenud mõistmine ja kahetsus. Me
> he oma lapsed tajuvad, et kõige paremini tundis ja
> mõistis nende isa too võhivõõras jaapani tüdruk.
> Ainult tollel oli võõra inimese jaoks aega, too ku
> ulas ära võõra mure, jagas võõrast leina.
> Kõik
> selles filmis on ju head inimesed, nad püüavad oll
> a arusaajad, on abivalmid, muretsevad. Kuid midagi
> jääb puudu. Kellelgi neist ei ole aega, nagu nad
> ise arvavad. Ja nad elavad üksteisest mööda.


maailmaparandaja, need erinevaid mõtteid tekitavad lood meeldisid mulle. nende lugude kaudu saab aimu ka sinust endast.:)
ei nõustu hülgehalliga, kelle arvamusest kumab läbi, et kõik, mis me elus on,juhtub nagu väljaspool meid. iseenda kaotamine tähendab põhja joomist?

Osa meist ja elust on saatuse poolt ette määratud, millega paratamatult kokku pead puutuma, oma valik kuidas sellest ettemääratusest mööda või läbi minna,
Iseenda kaotamine ei tähenda joomist, lihtsalt mingi osa endast tuleb maha jätta et edasi minna, peale kaotust

Miks sa hülgemoll tulid uue nimega / That fat cat/

Jälle sama ühe ja sama lolli jutuga siia(((
Tead, mine õige emmi...