Minu jaoks on armukadedus ikkagi pigem ebakindlusega kui omandiinstinktiga seotud. Armumise faasis ollakse ju ikka pisut ebakindel...et kas ma ikka meeldin talle...appi, ma pole tast kaks päeva midagi kuulnud, äkki ma ei meeldigi talle enam jne. Ja siis võib küll sees kihvatada, kui kellegile teisele pisut rohkem tähelepanu pööratakse. Ja no see, kuidas seda armukadedust välja näidatakse on ka ju omaette ooper. Mina näiteks ei salli draamatsemist ja tühjast tüli üleskiskumist. Samuti on elukogemus näidanud, et alati pole asjad nii nagu nad näivad ja eeldamine on saatanast. Seega ma püüan armukadedust tundes pigem distantseeruda ja mõistlik olla. Teisest küljest on jälle tunded(ka armukadedus on ju tunne) see valdkond, milles ma olen totaalne introvert. Ja elangi sissepoole ja pigem tihungi vaikselt kuskil nurgataga oma südamevalu ära, ise rääkima hakata on väga keeruline.
Aga see üle vindi armukadedus on väga ebameeldiv...kui sa tead, et su meili- ja facebooki kontol pidevalt tuhlatakse, igat su sammu kahtlustatakse ja ometigi pole absoluutselt mitte mingit alust kahtlusteks kunagi andnudki, lihtalt inimese enda ebakindlus ja vaimne ebastabiilsus. Selline asi pole normaalne.

eelmisega 200% nõus.

Imelik, kui ollakse armukade juba armumisefaasis. Olla armunud ja kihvatada? Raisata see ilus tunne oma ego karjete kuulamiseks?
Ühe hinnangul on draamatiseerimine ja tühjast tüli kiskumine, teisele võib olla sama asi eluliselt oluline mure. Järjekordne ego sõnum- mina arvan ja nii on. Ei pruugi olla.
Täiuslik naine, olla tunnetes nurgas tihkuja hoides oma suu kinni, kuniks karikas pilgeni täis ja enam pole kompromisse võimalik teha. Taibukas on rääkida, kui on soov suhet hoida. Hoolimata keerukusest.
Miks anda oma kontode paroolid kellegile teisele? Provotseerimaks tuhlamist?
Aluse kahtlustamiseks otsustab kahtlustaja, mitte kahtlustatav. Oletan, et tegemist on mitterääkimisest tulenevate probleemidega.

...lähen peegli ette tagasi...

miks sa seal peegli ees kogu aeg käid?

Küsi kohalikelt kõiketeadjatelt :)

Oma eelmises suhtes olles olin meeletult armukade fuuria. Nähtavat põhjust ega fakte petmisest ei olnud. Käisin isegi psühholoogi juures rääkimas oma probleemist, kuigi abi ei saanud. Õnneks sai see suhe läbi.

Praeguses suhtes on minu armukadedus kadunud nagu vits vette. Oleme väga õnnelikud ja 2 aasta jooksul pole ma kordagi tundnud armukadedust.

Armukadedus=vale suhe, kust tuleb jalga lasta

armukadedus saab tulla armastuse pealt, kui ei ole armastust, siis on täiesti ükskõik. Muidugi mitte segamini ajada nõudmist teisele armukadedusega :) ehk siis, et sul ei tohi olla kedagi peale minu, ei tähenda armukadedust vaid teise allutamist normile.

Sõna `armu-kadedus` iseenesest defineerib, et see on seotud armuga, kas armumise või armastusega.
Küsimus ongi vaid selles, millal see tunne kõike hävitvaks koletiseks muutub.