sry, et vahele segan, kuid ei paista just, et lexuse mark oleks vähem täis tehtud nende poolt, kes tahavad bmw ja mersu kummardajatest veel erilisemad olla.

samblakull ei ole mina, kuigi tundub, nagu oleks mina
ja hiireke ei ole sina, kuigi tundub, nagu oleks sina
aga kui mina ei ole mina
ja sina ei ole sina
kas siis tema on tema
ja kes siis üldse on kes

Olen pidanud BMW-sid, aga mingil põhjusel hakkas Lexus meeldima :) Mis ma tast niiväga kummardan, aga keskeas on väga hea aparaat kulgemiseks punktist A punkti B. Muidugi ma ei ole kõige viimast X5 omanud (delfi teema on X6, icc), aga eelmine mudel mul on olnud. Erilise kummardajad on Aston Martini sõbrad (mina ei leidnud esimese hooga isegi käsipidurit üles). Inglaslike kiiksudega autodel on kindlasti oma võlu, aga mingil põhjusel on see "japontšik" mulle nüüd juba kolmeks aastaks kätte jäänud. Tehnika on korralik, mürasummutus ideaalne ja muusikasüsteemi kohta ainsat halba sõna ei ütle. Keskmine "Toyota", ütleme siis, et Avensis, mitte Camry:D Minu südametunnistus on puhas, jätan planeeti ka lastele oma hübriidenergiaga ;) Alu suudab kindlasti selle "Enigma" lahti häkkida.

Kallis karuott, mu väike mõmmik Ott
magab nurgas norinal justkui nott.

Kuule, sõber Ott, mu väike karuott,
ära ole selline unekott.

Ei tohi toolil tukkuda,
võid maha potsti kukkuda.

Minu juurde, minu juurde vantsi sa,
hakkame kahekesi tantsima.

Kallis karuott, mu väike mõmmik Ott,
ära ole selline unekott.

Mina olen Ott ja sina oled Ott,
kahekesi astuvad Ott ja Ott.

Toas meie ringi sammume
ja tümpa – tümpa tammume.

Pärast tantsu meie karuotiga
näksime küpsiseid kompotiga.

Mina olen Ott ja sina oled Ott,
kahekesi astuvad Ott ja Ott.

no sidisamablakulli vana venelane magab ka kunsthambad kummutil, eks sid siis küpsiste söömise kõrval teeb vallutusi delfikas mooridele, kes ka nime vahetanud ja süütukese identiteeti loovad.

irw seda vanade meeste ja naiste fantaasia ja reaalsuse segiajamist.

Lexuse puhul on siis võimalik is300h, tootmisaasta al.2013 ja hind 23000. Pole paha. Sellega võib nn nagu esimest armastust veel otsima minna kyll:)

Alu, kui ma oleksin Baker Streetil (220 vist oli see aadress), siis ma võtaks Su oma büroosse tööle. Kõik andmed klapivad :)

Pole vahet, mis marki või kas on punane, peaasi, et mehe auto on naise omast suurem, kallim ja turvalisem. Sama kehtib ka mehe enda kohta, siis on soorollid kenasti paigas, st seelik naise seljas ja püksid mehe jalas.

Mina armastan hõbedast värvi autosid, siis ei pea kogu aeg pesulavahet hõõruma. Sellele vaidleks vastu, et mehe auto peab olema turvalisema, pigem oma musile ju ikkagi tahaks turvalisema sõiduki soetada. Mees ise peaks olema ikkagi selline, kes vajadusel suudab oma kallimat ka füüsiliselt kaitsta. Igasuguseid olukordi võib juhtuda elus :) Ma olen väga rahumeelne tüüp, aga mõned korrad on tulnud enese ja naisterahva eest seista. Ükski normaalne mees ei lase oma naist võõral käperdada. Kõike muud, aga mitte seda :)

Hiireke teab täpselt, kuidas mehele õiged sõnad suhu panna:D
Muidugi ostab õige mees oma kallimale turvalise auto ja (kindasti mitte punase) ning see juba tagab, et keegi su naist käprdama ei pääse kui ise kaitsmas pole.

Algas harilik argipäevaelu. Olnud tormi järel tundus Vargamäel nii vaikne. Polnud nagu kellelgi siin muud huvi ega muret kui aga kodus loomade talitamine, tubade toimetus, vokkide vuristamine, lõngade haspeldamine ja kerimine ning kangaste kudumine, ikka ühest poolööst teise poolööni.
Ainukeseks vahelduseks oli kirikuskäimine. Nüüd sõidavad Andres ja Mari sootuks vaikselt, nagu istuksid nad saanis, seljad vastakuti. Tõeliselt ei lähegi nad kiriku pärast, vaid surnuaia ja selle taguse pärast, sest ühes puhkab ju Krõõt ja teises Juss. Kirik on kõrvaline asi, muidu moepärast rääkida, sest Andres pole kunagi suur kiriku sõber olnud ja Mari võõrdus temast Jussi matuste pärast.
Nõnda siis ajab Andres hobuse surnuaia väravasse ja paneb talle seal heinavõrgu ette. Ise lähevad nad Mariga, kuni üks astub väravast sisse ja teine pöördub aiaäärt mööda kaugemale puude alla. Lumi on sügav, Mari sumab põlvini sees, aga sellest po1e midagi, sest ta pani endale kahed villased sukad kodus jalga.
Kulub tükk aega, siis tulevad mõlemad jälle saani juurde tagasi, Andres võtab hobusel heinavõrgu eest, nad istuvad peale ja sõidavad kodu poole tagasi, sõna lausumata, nagu nad olid tulnudki. Peaaegu kunagi ei peatu Vargamäe Andres nüüd kõrtsi juures ega astu sinna sisse.
Juba enne liikus Vargamäel vähe inimesi, aga nüüd liigub veel vähem, eriti talvel, kui teed käivad silmalt üle soode ja rabade. Oli tundmus, nagu hoiduksid kõik meelega Vargamäest eemale. Tuli vahetevahel mõni sitsikaupmees oma kelgu või kandamiga ja kaltsukaupmees kausikoormaga.
Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. Ometi julges Pearu ühel õhtul Eesperesse sisse astuda, muidugi purjus peaga, nagu ikka niisuguseil korril. Suure müraga ronis ta uksest kambrisse. Oli õhtune aeg ja Eesperes olid kõik kodus.
«Tere kua, kallis nuabrimees!» hüüdis Pearu Andresele. «Sina ei tule ega tule mind vuatama, mina tulin siis sind. Kuda sa elad ja oled kua? Põle sind millalgi näind. Kõrtsis sa änam ei käi, surnuajale põle minul asja, seal suaks sinuga kokku. Ootasin, et kutsud mu kua Jussi maha viima, aga ei ühti, laulsid ja lugesid ilma oma nuabrimeheta.»
«Ega mina matuksele–kutsuja olnd, kutsuja istub seal,» ütles Andres Marile näidates.
«Tõsi jah, ega sina, kallis nuabrimees,» oli ka Pearu nüüd nõus. Ja Mari poole pöördudes hüüdis ta: «Tere kua, Mari! Alati on sul nii rõõmus nägu ja aeva laulujaal suus, kuula ja imesta. Aga nüüd oled ära lõppend, põle sul änam ossi ega tussi. Kõik Jussi pärast. Veart mees oli see va sauna–Juss, ei mina teda laida. Ja minu kallis nuabrimees – me riidleme küll kahekesi, aga ma armastan teda –, nojah, kallis nuabrimees, tema ei jäta, tema ei jäta kunagi, olgu see köster, kirikuõpetaja või mina, Oru Pearu. Sellepärast ma armastangi teda, et ta ei jäta. Mangu köstrit, mangu õpetajat, ei tule teised, ligundid, kirikumeeski põleks tulnd, kus nüüd seda, aga näe, Andres tõmbab raamatu taskust ja laseb laulu lahti. Vänge mees, veart mees! Ma tulin temaga leppima. Olen küll pisut purjus, aga sest põle ühti, nuabrimeeste asi, muidu ei julge, ei ole südant ega kuraasi, sellepärast. Sina, sauna–Mari, oled nüüd jälle nagu pere–Mari, lehmamullikagi tõid peresse. Jah, nõnda'p see sinugi elu käib. Oli sul mees ja kõik, tegi sulle lehmalaudagi, elasid saunas, aga mis on inimese elu – nagu rohi vikati ees. On veel lapsed sul, omad lapsed ja pere lapsed, üks, kaks, kolm (Pearu luges sõrmedel) ... viis, kuus last, sinul endal kaks ja Krõõdal neli, kokku kuus. Jah, oli see Eespere perenaine üks veart inimene, ainult nõrga verega, suri ära, ei pidand Vargamäel vastu. Aga minu eit peab, tema peab küll ... Nojah, suri ära õnnis perenaisuke, sinu hoida jättis oma tütred ja poja. Sellest suab Vargamäel peremees, kange peremees suab. Aga kahju on kadund perenaisest. Sinust on kua kahju, sauna–Mari. Sest vuata, kui ma mõtlen, et ma seekord Andresele kõrtsis nõnda ütlesin, ja et siis Juss – Essuke aidaku teda taevariiki! – nojah, et Juss ... Ma ei Sua muidu, kui pühin silmi, lähen tahakambri ja pühin seal (Pearu pühkiski silmi, sest seal olid pisarad) ning ütlen siis oma eidele, oma lambasihvrele, et Eespere Andres, see mu kallis nuabrimees, on ikka täismees, virutas mu siis kõrtsis põrandale, kaks korda virutas, sest miks ma puutusin sind ja Jussi, kallis Mari. Aga kui mu kõrvu puutus, et Andres, see kallis nuaber – kange vanamees on ta, hästi kange – Jussi haual on lugend ja laulnd – Hundipalu Tiit kiitis –, siis nutsin ma suure jaalega Hundipalu Tiidu kaelas ja ütlesin temale, et oh miks ei kutsutud mind Jussi hauale lugema ja laulma. Kas mina ei ole veart mees? Sest kui ei kögise köster ega õgise õpetaja, siis teeb Oru Pearu oma toru lahti ja laseb kuulda, nii et Jusski hauas kuuleb ... Ja veart mees on see minu nuabrimees, sellepärast tulin temaga leppima. Sinuga, Mari, lepin kua, et ma kõrtsis nõnda ütlesin... Rahu olgu Jussi põrmule surnuaia taga! Kui lumi ära sulab, lähen tema hauda vuatama. Sina ise, Mari, võtad mu käest kinni ja viid mu sinna, käsikäes lähme Jussi vuatama, ja sinu kõrval tahan talle issameie ära lugeda, sest «oh inimene usinast, sa vuata vara, hilja». Anna mulle oma väike käsi, Mari ... »
«Ära puutu!» hüüdis Mari, kui Pearu temale läheneda tahtis. «Räägi suuga, mitte kätega.»
Nõnda pidigi Pearu ainult sõnadega leppima, Mari talle kätt ei andnud. Aga seda ei pannud Pearu mikski, rääkis edasi, kuigi ükski õieti aru ei saanud, millest. Ikka uuesti ja uuesti pöördus ta leppimise ja andeksandmise juurde tagasi. Leppis kõigiga mitu korda. Leppis lastegagi. Aga kui ta väikese Andrese juurde jõudis, ütles ta:
«Noh, sina Vargamäe noor peremees, kudas siis sinu käbarad käivad? Kas sinust kua nii kange vanaanees suab kui sinu isa, minu kallis nuabrimees? Aga tead: veart mees on sinu isa, kasva sina kua nii veart meheks, sina räbalake, sina sitaratas. Minu Joosep kasvab kua veart meheks ja siis on Vargamäel kaks veart peremeest, kanged nagu isadki, mina ja Andres, kaevate kahasse kruavi ja käite kohut. Ema ei ole sul, vaesekesel, võerast rinda pidid imema, nagu mahajäetud põrsas ute all. Veart ema oli sul ja hele jaal. Kui suureks saad, siis reagin sulle kõik, kes oli sinu veart ema ja kes olen mina, sinu nuabrimees, Oru Pearu ... »
Pearu meel läks uuesti härdaks ja silmad hakkasid tal vett jooksma. Et laps karjuma pistis, siis pöördus Pearu Andrese poole ja pidas temale pika kõne leppimisest ja andeksandmisest, mida see nagu sääse pirisemist kuulas, ilma et vaevaks oleks võtnud sõnagi vastata. Nõnda hakkas Pearu jumalaga jätma, sattus aga uuesti kõnelusse ja selle järel algas uus jumalagajätmine ning käeandmine. Veel ukselt ja ukse eest väljastki tuli ta tagasi, et midagi öelda, mida ta enda arvates oli unustanud.
«Pearul on vist Jussi hing südame peal,» ütles Mari pärast Andresele, kui teisi polnud kuulamas.
«Kes teda teab, mis temal südame peal on,» arvas Andres.
«Aga silmad jooksid teisel nii vett, kui ta rääkis.»
«Purjus pea,» lausus Andres.
«Ei tea, kas ainult purjus pea,» kahtles Mari. «Hale süda teisel ikka ka.»
«Viin teeb haledaks, kurjaks ja haledaks. Eks sa vaadand, silmad teisel kui ussisilmad ja kõrvad kui metsloomal. Katsu midagi öelda või teha, torkab sind teinekord nagu naaskliga. Küllap olid tal täna omad asjad, miks ta tuli, ei muidu. Mitte Jussi ega Krõõda pärast!»
«Ei tea.»
«Mis seal teada,» vastas Andres. «Tuli muidugi meid kahekesi vaatama, kuidas elame ja oleme, kas hakkab midagi silma.»
Selle kohta ei öelnud Mari midagi.
Natukese aja pärast jätkas Andres:
«Tuli vaatama, kuis asjad meie vahel on. Nägid, kuis ta silmadega minu poole vilksis vaadata, kui ta sinule käsitsi kallale tikkus. See oli kõik sellepärast. Tahtis näha, mis mina teen.»
Mari süda lõi värisema, sest ta teadis, et peremees räägib asjust, mis temale hirmu peale ajavad. Kui ometi oleks võinud eluotsani sauna–Mariks jääda, kes täidab Vargamäel perenaise kohuseid! Mari tahaks seda teha nurisemata, kas või palgata, ainult kui ta võiks oma lapsed kaelakandjaiks kasvatada. Rohkem Mari ei soovi.
Aga Andres soovib rohkem. Tema tahab Vargamäele perenaist ja iseendale naist, sest tema tahab veel lapsi. Tema tahab veel palju lapsi, tahab poegi ja tütreid, kes peavad Vargamäe selleks tegema, milleks tema ta on mõelnud ja mõttes määranud.
«Kõik ju ootavad,» rääkis Andres natukese aja pärast edasi, «et mis meie nüüd teeme, sest Jussi põle änam ja minul on perenaist tarvis ... Et kas hakkame viimaks õpetaja juurde minema või. Sest ega siis ükski usu, et me niisama teineteise kõrval siin elame. Kõik arvavad, et meie juba enne Jussi surma teisiti olime, sellepärast see kõik ongi.»
«Ega nad siis ometi arva, et nii ruttu peale Krõõda ja Jussi surma ... » kohmas Mari.
«Kes sellest hoolib,» vastas Andres. «Kel siin ilmas aega surnutega rehkendada. Surnud elavad omaette, meie omaette.»
Mari ei vastanud, peremees ei jätkanud. Liiga värske oli haudadel alles muld, liiga värsked südames haavadki. Vaevalt oli Andrese jalg üsna terveks saanud. Oodati kevadet.
Kevad tuligi, aga siis algasid uued hädad ja uued mured, nii et Andresel perenaise küsimus üsna näis ununevat. Kevadel hakkasid kemplemised Pearuga. See oli, küll talvel leppimas käinud, aga seda polnud rohkemaks tarvis kui ainult armulauale minemiseks kirikusse. Juba esmaspäeva hommikul pärast kirikuskäimist mõtles mees teisi mõtteid, mõtles mehiseid mõtteid: kuidas üleaedse krundile vett paisutada, soosilla kõrvale auke kaevata, põlluteele kive veeretada, piiril aedu lõhkuda, põllupeenraid üles künda, naabri karjapoissi kimbutada, tema sulasega riielda või ükskõik missugust vingerpussi mängida, et üleaedset ärritada ja teda kohtukäimisele hukutada.
Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. Kord oli üks kaebaja, kord teine. Kel õigus, kel kõverus, võis vanajumal mõista, mitte maapealne kohus. Aga rukkilõikuse ajal juhtus ometi niisugune asi, et iga inimene tahes või tahtmata pidi mõistma: Pearu on oma üleaedse vastu kelmistüki teinud või vähemalt temale kahju sünnitanud. Kohus kahtles küll hulk aega, aga ka tema ühines viimaks harilikkude surelikkude arvamisega. Oli nimelt nõnda, et kui Andres ühel ööl keset rukkilõikust kustki voorist koju tuli, leidis ta Pearu, kes joobnult vankris magas, hobusega oma rukkist. Seda nähes ruttas Andres koju, äratas sulase ja tüdruku, laskis ka sauna–Madise alt üles kutsuda–ning nõnda neljakesi läksid nad Pearut vaatama. Võis ainuke arvamine olla: Pearu pidi olema meelega hobuse teelt kõrvale juhtinud ja temaga läbi odra sõitnud, et üleaedse küpsesse rukkisse pääseda, kus ta ei sasinud hobuse ja vankriga niipalju kasvavat rukist, kui lõhkus valmis hakke. Tunnistajate päralejõudmisel norutas hobune keset Eespere rukist, ohjad ratta ümber, kuna Pearu ise vankris õndsa und näis magavat.
Kui asi kõigile üsna selgeks oli tehtud, saatis Andres üleaedse eide järele, et las see ise toob oma vanamehe tema rukkist välja, näeb asja ometi oma silmaga, teab, kel õigus, kel ülekohus. Nõnda see sündiski: teisepere eit ise sõidutas oma vanameest läbi üleaedse rukki ja odra teele ning mööda teed koju, endal silmad vett täis, nagu oleks ta surnumatja. Katsus teine vanameest äratadagi, aga sel oli uni kui tina.
Lepitusest ja kahjutasust ei räägitud ei perenaisega ega hiljem ka Pearu endaga, sest üleaedsed ei rääkinud teineteisega üldse mujal kui kohtukulli ees või kõrtsileti ääres, nii–öelda avalikus paigas. Vargamäel võis vastastikku ainult sõimelda ja teineteist näägutada.
Nagu ikka, nõnda oli Pearul ka seekord oma mõjuv vabandus: ta olnud purjus, hobune läinud omapead, tema enda raskesti magades. Selle vabanduse võttis kohuski arvesse, sest joomine on ju ülemuse poolt mitte ainult lubatud, vaid ka seatud ja viin ise on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks. Seega ei võiks viinastunu uneski midagi kuriteolist olla.
Aga Andres tegi tunnistajate varal tõenäoliseks, et Pearu ei võinud siis magada, kui ta läbi odra tema rukkisse sõitis ja seal kuivad, eelmisel päeval tehtud hakkjalad maha ajas, vaid tema pidi siis tingimata ärkvel olema ja ise hobust ohjadest juhtima, kui tal kedagi teist kaasas polnud, kes seda võis teha, kuna ta hiljem ära läks ja Pearu sinnapaika jättis. Alles siis, kui hakid juba olid maha aetud, pidid olema ohjad ratta alla lastud, sest hobuse omapead minnes oleks see vististi ammu enne sündinud ja siis oleksid hakid jäänud maha ajamata ning raske kahju sündimata.
Mis aga puutub sellesse, et joomine on ülemuse, s.t. jumala asemikkude poolt lubatud ja seatud ning et viin on jumala armuand kurbadele rõõmustuseks, nagu auväärt kohus arvab, siis oli Andres sellega üsna nõus. Aga tema nõrga arusaamise järgi oli Pearu kallist jumala armuandi kurjasti tarvitanud – ligimese kahjuks. Sest mis sünniks, kui tema, Vargamäe Andres, ja ka kõik teised valla peremehed enese Pearu eeskujul purju jooksid ja siis vastastikku üksteise küpse rukki läbi sõidaksid ning hakkjalad maha ajaksid? Andrese arvates poleks seegi soovitav, kui igaüks oma rukkis purjus peaga nõnda sasiks ja oma hakkjalad nõnda purustaks, rääkimata võõra vara raiskamisest. See ei võiks enam kuidagi jumala armuanni ja tema armunõuga kokku käia.
Lõpuks kaldus ka auväärt kohus arvamisele, et üldine rukkisasimine purjus peaga, olgu omal või võõral põllul, ei võiks mitte jumala armunõu olla, sest kirjutatud on: kel on, sellele peab antama, ja rukkisasimine ning hakkide purustamine pole mitte andmine, vaid võtmine. Nõnda sai Pearu raskema karistuse, kui ta alguses oli kartnud. Muidugi Andrese arvates oli seegi vähe, nagu ta väheseks pidas oma kahjutasugi. Aga polnud parata, kohtukullile pidi alla heitma.
Pärast kohut läksid üleaedsed kõrtsi. Mis ühes ütlemata oli jäänud, sellest võis teises vabalt rääkida. Viinaklaasi juures sobis jutt üldse paremini kui kohtukulli ees, sest siis polnud vaja vastaspoolt kuulata, võis korraga karjuda, niipalju kui rinnust häält tuli. Nõnda oli asi mõlemale palju selgem, sest igaüks kuulis ainult ühte arvamist.
Üks asi oli ometi olemas, mille kohta Pearu oleks tahtnud oma vastase arvamist kuulda, nimelt: kuidas sattus tema küll läbi odra naabri rukkisse ja ajas seal tema hakid maha? Pearu ei suutnud kuidagi uskuda, et hobune ise nõnda oleks heast–paremast teelt kõrvale pöördunud ja mööda vilja läinud ümber kolama. Ta oli ju ennegi küllalt vankris maganud, aga hobune polnud kunagi muud teinud, kui mööda teeservi süües lõpuks koju läinud. üsna purju jäädes julges Pearu naabrimehelt minna seletust küsima, aga see vastas mitteteadmisega, sest tema leidnud ju ainult Pearu omast rukkist, see on kõik.
«Siis oled sina niisama rumal nagu minagi,» ütles Pearu, kuigi ta oma sõnu ise ei uskunud, sest tema arvates pidi Andres asjast rohkem teadma kui tema.
Andrest tabasid Pearu sõnad õigesse kohta: tema tahtis ikka Pearust targem olla. Sellepärast vastas ta üleaedsele:
«Kes siis oma tarkust teisele õpetab.»
Ise muigas kavalalt.
«Sa siis tead, kuda ma sinu rukkisse sain?» küsis Pearu.
«Tean või ei tea, sinu ninale ma seda ikkagi ei kirjuta,» vastas Andres iseteadvalt.
«Mis sa maksu tahad, kui ütled?» küsis Pearu. «Võta kümme rubla! ... Säh kakskümmend viis!»
«Pane juurde,» ütles Andres, «ega minu tarkus nii odav ole. »
«No kolmkümmend!» karjus Pearu.
Kõrtsmik laskus rinnuli letile. Kogu kõrts oli pinevil.
«Litsid mehed need Vargamäe omad,» ütles kõrtsmik ja laskis hammaste vahelt lirtsti üle leti põrandale, ärplejate jalge ette.
«No võta raha!» karjus Pearu.
«Hea küll,» ütles Andres viimaks, «kolmekümne eest ma ütlen. Aga sina ei tohi kellelegi edasi öelda, kohtulaua ees ka mitte.»
«Pea, pea!» hüüdis Pearu ja katsus joobnud peaga mõtelda. «Ei, sellega põle ma nõus,» ütles ta siis. «Sina võid minu rahaga teha, mis tahad, ja mina teen sinu sõnadega, mis tahan: lasen kas kiriku kantslist maha öelda või kiriku ukse ette paplisse lüüa, et kõik teaksid, mis sõnade eest Oru Pearu Mäe Andresele kolmkümmend rubla maksis.»
«Üks ta mats puhas!» hüüdis Andres nüüd. «Tee mis tahes, lase või lauluraamatusse üles panna.»
«Kas kuulete, mehed, ja sina, kõrtsmik, seal leti taga: Mäe Andres ütleb mulle siin kõrtsileti ees, kuda mina sain tema rukkisse, ja mina võin sellega teha, mis tahan.»
«Anna raha kõrtsmiku kätte, muidu pärast petad, sind põle uskuda,» ütles Andres.
Pearu andis raha ja kõrtsmik võttis selle vastu. Nõnda oli nüüd kõik korras, oodati ainult, millal Andres oma uudise ilmutab. Aga äkki astus see Pearu juurde, pani oma suu tema kõrva äärde, käe ette varjuks, et teised midagi ei kuuleks, ja sosistas nõnda midagi. Pearu polnud sugugi ette valmistatud, et ta nii ruttu Andrese saladuse teada saab. Aga niipea kui ta selle oli kuulnud, karjus ta:
«Sa pidid ju kõvasti, et kõik kuulevad!»
«Seda kaupa ei olnd,» vaidles Andres vastu. «Kõrtsileti ääres, kõigi ees, nõnda oli meie kaup ja nõnda mina tegingi. Kõik kuulsid meie kaupa.»
Tõusis üldine kisa ja kära. Kõik olid muidugi arvanud, et Andres pidi ütlema oma saladuse valjusti, nii et ka teised kõrtsilised kuuleksid, aga kõik mäletasid ka seda, et valjusti või salaja ütlemisest kauba sees juttu ei olnud. Tõusis küsimus: kuidas otsustada? Pearu nõudis kõrtsmikult raha tagasi, Andres keelas andmast, sest tema oli ju oma saladuse Pearule öelnud.
Kõrtsmik irvitas.
«Litsid mehed need Vargamäe omad,» kiskus ta läbi hammaste ja sülitas alla oma jalge vahele põrandale, sest teisel pool letti oli praegu niisugune liikumine, et sinna sülitada mingit võimalust ei olnud.
«Mina pidasin kaubast kinni,» seletas Andres. «Kui Pearu tahab, võin talle oma sõnu korratagi ja pangu ta nad siis lauluraamatusse, löögu paplisse või lasku õpetajat kantslist maha kuulutada. Aga seda ütlen ma sulle, Pearu, et kui sa oma sõnu tunnistajate suu läbi ei või kinnitada või kui sina mind avalikult laimama hakkad, siis annan su kohtusse, seda pea meeles.»
Kõrts möirgas.
«Pearu on sees!» hüüti mitmelt paalt.
Aga asi polnud veel otsustatud. Raha seisis alles kõrtsmiku käes. Pearu lubas kohtusse kaevata, kui see Andresele välja antaks.
«Ole ikka mees, Pearu,» rääkis kõrtsmik. «Kõrtsil kõrtsi õigus, kohtul kohtu õigus. Oled asja kõrtsis alustand, siis lõpeta ta leti ees, ära poe temaga kohtukulli ette. Kui muidu ei saa, las teised otsustavad, kuulake ise Andresega pealt. Ütleme nõnda, et kõrtsilett on kohtulaud ja mina sellel laual kulliks. Mehed, vaadake ise, kas mina kõlban kohtukulliks?»
«Kõlbad, kõrtsmik!» hüüdsid mehed naerdes.
Nõnda siis algas kohtumõistmine Vargamäe meeste riiuasja üle kõrtsileti ees, kus peal seisis kohtukullina kõrtsmik rõõtsakil. Aga juba asja–arutuse algul rääkis Andres oma kavalad sõnad, öeldes:
«Kõrtsmik ja kõrtsilised, mina seda Pearu raha ei tahagi, mul omalgi teda, niipalju kui kulub. Kui teie see kolmkümmend rubla minule peaks mõistma, siis jätan ma ta kõrtsmiku kätte ja tema andku selle raha eest igaühele, mis keegi soovib. Jooge ennast kas või käpuli maha, kui aga sellest rahast jätkub.»
Need sõnad tõid asjasse kohe selguse. Varsti mõistsid kõik ühes kõrtsmikuga, et Andres on kaubast kinni pidanud. Kui Pearu kaotas, siis polnud selles keegi muu süüdi kui tema ise: miks tegi ta nii halva kauba.
«Ka Pearu ise võib oma raha eest juua,» ütles Andres peale otsuse väljakuulutamist.
Vastuseks oli üldine hirnumine.
«Sinu sea mollile ma ei tule,» vastas Pearu ja tellis kõrtsmikult omal arvel. Aga sel polnud esiotsa aegagi tema tellimist täita, tal oli tähtsamat teha: kogu kõrtsile anda.
Kõik jõid rõõmu pärast, Pearu üksi aina kurvastuse ajel, sest nii õnnetut päeva polnud tal mil ega mil ajal olnud: ta kaotas kohtus ja sai kõrtsis teiste naeruks. Andres oli ta nii ühel kui ka teisel pool lihtsalt üle löönud. Pearu oli ikka arvestanud tema ausust ja tõearmastust, aga nüüd leidis ta korraga, et Andres on «krutskid» täis nagu temagi.
Seda pani Pearu oma üleaedsele väga pahaks. Tema arvates pidi mees ikka olema, mis ta on, aga mitte nõnda, et ükskord nii ja siis jälle naa. Oleks Andres algusest saadik krutskitega tulnud, siis oleks Pearu ennast teadnud hoida, aga tema usaldas Andrest ja nõnda sündis see, mis täna oli sündinud.
Pearu oli vihane ja muutus aina vihasemaks, nähes teiste joomist ja lõõpimist tema raha eest. Meeleldi oleks ta Andresele hammastega kas või ninaotsa kinni karanud. Teades aga tema jõudu, ei teinud ta esiotsa muud, kui näris teda sõnadega. Aga täna oli Andres nii häbemata heas meeleolus, et Pearu sõnad temasse üldse kinni ei hakanud, kõigest pääses ta rumala naljaga üle. Pearu katsus õnne küll Jussiga, küll Krõõdaga, aga mitte miski ei läinud Andresele südamesse. See ärritas Pearut ikka enam ja enam. Viimaks ei teadnud ta enam isegi, kuidas see juhtus, aga äkki leidis ta oma küüned Andrese habet kiskumas.
«Mehed, minge vahele!» käskis kõrtsmik
Aga enne kui käratsejaist ükski jaole sai, langesid Vargamäe mehed teiste ette porisele põrandale, Andres alla ja Pearu peale. Mõlemad karjusid – Andres jämedama, Pearu peenema häälega, mis peaaegu kiljumiseks muutus.
Kõrtsmik kargas leti tagant välja ja tahtis kantsikuga Pearule mõne tulise anda, et ta teise lahti laseks, aga parajal silmapilgul kargas keegi talle kätte kinni ja ütles:
«Kõrtsmik, kurat, ole mees, jäta soor, las nad ise!»
Kõrtsmik peatus ja nüüd mõistis ta asja: Andres karjus vist viguri pärast, ainult Pearul oli tõsi taga. Ta oli valu pärast vastase habemest juba lahti lasknud ja tahtis tõusta, aga ei saanud, sest Andres hoidis teda kustki hellast kohast kinni, nii et tal silmad pahempidi pähe läksid.
«Litsid mehed need Vargamäe omad,» irvitas kõrtsmik ja läks leti taha tagasi. «Põle niisukesi sindreid enne näind.»
Kui naabrid põrandal küllalt olid vehelnud ja karjunud, hakkasid teised hüüdma:
«Aitab küll! Tõuske üles, ega see kõrtsipõrand ainult teie päralt ole.»
Nõnda siis tõusidki Vargamäe mehed. Õigem, tõusis ainult Andres, kuna Pearut pidi aitama, nagu oleks ta äkki nii purju jäänud, et jalgu enam alla ei võta.
«Ära, saadan, tahtis teine tappa!» kirus Andres ja lisas juurde: «Habeme rikkus ära, näo kiskus veriseks.»
Tõepoolest oligi habemele liiga tehtud; tükid vedelesid põrandal, kust Andres nad üles korjas, et kohtule tõenduseks ette panna, sest nõnda ei tahtnud ta seda asja ometi jätta. Pealegi oli tal ka nägu mitmest kohast verine; seda nägid kõik.
Aga Pearul polnud viga midagi. Tema habeme karvad olid kõik alles ja nägu oli üsna terve. Niisugune pagana kange mees oli Oru Pearu: purjus peaga kisub teise läbi, nii et las aga olla. Keegi poleks seda uskunud, kui poleks oma silmaga näinud.
Ise istub teine seina ääres pingil ja tal on nägu, nagu ei tunneks ta oma võidust vähematki rõõmu. Otse selle vastu on tal tundmus, nagu oleks ta lausa surmasuust pääsenud. Ja kui Andres viimaks talle naljatades ütleb, et nüüd võiksid nad üheskoos koju sõita, on nad ju kahekesi kohtus käinud, kõrtsis kembelnud ja kiskunud, karjub Pearu talle vastu:
«Sinu, kuradiga, ma ei sõida, sina tapad mu tee peal ää!»
«Mis mina sust nirust tapan, sured isegi, kui õige aeg,» vastab Andres.
«Aga raha on veel järele, mis sellega?» küsib kõrtsmik.
«Jääb sinu kätte hoiule,» vastab Andres. «Kui Pearuga jälle kõrtsi tuleme, siis joome ise ja anname ka teistele.»
Nende sõnadega lahkub Andres kõrtsist.
«Ära tahtis teine, sunnik, mu vigaseks teha,» vandus Pearu toibudes ja esimest lonksu klaasist võttes. «Mis minu vaesest vanamoorist siis oleks suand.»
Joobnud hulk hirnus, nii et kõrtsi suurtuba kajas. Andres logistas üksipäini kodu poole sõita. Ta oli rohkem joonud, kui ta oli tahtnud, sest täna oli tal omasugune õnnepäev: ta oli võinud ometi kordki Pearule õieti kätte maksta. Sellepärast oli ta süda rahul ja meel rõõmus. Kui Pearu praegu oleks tema ette astunud ja leppides oma kätt pakkunud, siis oleks Andres vististi selle õiglase meelega vastu võtnud.

Samblakull to hiireke Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Tark õpib teiste, rumal oma vigadest. Ilmselt ma s
> iis kuulun sinna viimasesse kategooriasse. Pidasin
> end heaks psühholoogiks, aga armastus on teadupär
> ast pime ja oled nõus paljut ära kannatama. Kuni ü
> hel hetkel prõks nagu makaron katki lähed :)

See tark saaks Nobeli preemia, kes avastab selle prõksu on/off nupu. Küll ma vajutaks:))
Head ööd!

Head ööd ja ilusaid unenägusid :)

sujuvaid makarone!

19. Külateel
Lible [purjus]
[Laulab.] Ai torrikell, ai toorikell, ai torr-rada-tut-tat... rut-tada-runn-runntrikell. [Suhteliselt normaalselt.] Sina vana Julk-Jüri-punn, ma lasen su jõepõhja nagu kalkunitolka! [Laulab.] Ai toorikell...
Teele
Küll see Lible on üks hirmus inimene!
Arno
Kuidas ta hirmus on?
Teele
No mis ta joob ja kaaberdab ringi!
Lible [naerdes]
Näe, noh! Näh, terekest kah, Saare minias ja Saare noorperemees!
Arno
Tere!
Lible
Tere-tere, peremees. Köhh-höhh... sa pühadevahe, ma ütlen...
Arno [jookseb Liblele järele]
Lible!
Lible
Jah?
Arno
Miks sa jood?
Lible
Kui ei teaks, et... purju ei tee, siis ei läheks vist - köhh - tilkagi alla.
Arno
Jäta maha!
Lible
Mispärast?
Arno
Ei ole ju hea.
Lible
Köhh... jah. Ega ta just kiita ei ole. Hah! Hah! Hah! A' mis see inimene muud on kui üks massinavärk! Peab määrima, muidu läheb põlema! M-hh, mhh... Mhh-mjahh... Mjaa. - Saare noorperemees, ega... mina siin varsti enam kella ei löö.
Arno
Mispärast?
Lible
Ikka selle parve pärast! Mina olevat õpetaja kalkunitolkanite parve jõepõhja lasknud! Ptt!
Arno
Kas nad ei usu, et sina ei teinud?
Lible
Ei, no õpetaja usuks, aga kus see kurramuse Julk-Jüri, see käib ja kargab ühe jala pealt teise jala peale. Laseb nagu lõoke, et "Lible tegi, Lible tegi"... Ptt! Lahti tahab saada must.
Arno
Miks?
Lible
Ahh! - Sina, Arno, oled... väärt poiss. Ja ühte ma sulle ütlen - ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse. Aga valeta! Vaata, valeta! Mjah. Siis oled sa õige mees.
Arno
Imelik... kes selle parve siis põhja laskis?
Lible
Raiu või tükkideks - ei ole lasknud! Ei ole lasknud! [Laulab.] Kõik saksad sõitsid saaniga, eks ta ole nii, ja mina väikse kelguga...

Kuidas see jõepõhja kevade nüüd nii lühike sai? Pane ikka meeter ära, kopipasteerija. Aga hea teada ikkagi, et mõnel samuti töine laupäevaöö!

Siin foorumis peab ikka mõni psäiko segama normaalset suhtlust. Samas on tore, et neil samuti tegevust on. Vähemalt ei süsti ega röövi tänaval inimesi ja rahuldavad oma madalaid ihasid netis :D Kuigi "Kevade" vastu mul iseenest pole midagi, sest selliste vana kooli Eesti filmide najal olen üles kasvanud. Järgmiseks võiks mõni tola siia "Nipernaadist" midagi kopeerida :D Kuigi jah, töiseks seda tegevust nimetada vast ei saa :)

ikka imestama paneb kui sarnase möla tootjad siinsed vanad tohlkad on.

Ära jama, Samblakull! Nipernaadihoog käis siin kuskil paar nädalat tagasi üle, enam ei taha :)

samabakulil prioriteedid paigas? Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> ikka imestama paneb kui sarnase möla tootjad siins
> ed vanad tohlkad on.


Eks sa räägi enda eest, eelpuberteet!

Loodame, et ma ei kutsunud Nipernaadiga kurja välja :) Mis puudutab nüüd seda eelpuberteeti, siis natuke aega mängu nö varumängijate pingilt jälgides on tegemist isikuga, kes 1) väidetavalt on 36-aastane 2) 10-aastat õnnelikus abielus 3) vihkab patoloogiliselt Alut ja Sidi, rääkimata Punapeast 4) peab mingeid peeseksivastaseid jutlusi. Loomulikult mul on kahju inimesest ja õnneks on Alu ja Sid tolerantsed, aga kusagilt jookseb ikkagi piir. Skisofreenia minule teadaolevatel andmetel allub tänapäeval ambulatoorsele ravile eeldusel, et ravimeid korralikult võtta. Tegelikult väga kahju, et sellise meeldiva foorumi võtavad üle psühhoterroristid, kes kopeerivad, leimivad ja kopeerivad. Ent mis meil neist. Kahjuks pole siin võimalik nö privaattuppa minna :) Kui inimese kogu sõnavara on tasemel "mä", "vä" ja parasiitsõna "nagu", siis tekib küsimus, et miks oli üleüldse vaja koolis käia. Ma ei noki iga koma ja suurtähe kallal, olen isegi hakanud aastatega juba veidi vigu tegema :)

Samblakull, sa oled optimist ma vaatan... Minu arust on neid siin vähemalt kolm!

kuna sa oled sidi tegemistega hästi kursis, ma ikka kaldun arvama, et sul nagu sama veri sees.

mis sul nagu sidi huvi siis oleks? ja alu ja punapea? su isklikud mmotiivid nende järgi nuhkida?

aga proriteedid paigas,samblakull, kellega sa seda pärakasexi siis teed?

siinsetest vanameestest on ju päraksexi pooldajad ja tarbijad Sid ja seesama amblakull. muid nagu ei tea.
kas te teete seda siis omavahel vä?

Mõnes mõttes kannab anaalseks tänapäeval rolli, mis oli seksil üldiselt, kui esimene kord oli pulmaööl. Suhet alustades ei saa partnerid tavaliselt väita, et on neitsid, ent enamasti ei ole nad katsetanud anaalmänge. Heteromehi painavad võimalikud homoseksuaalsed tõlgendused, samas kui paljud naised tunnistavad, et tahaksid seda proovida, aga ainult kellegi väga erilisega. Igaüht ju oma pepusse ei lubata!

Jules Markham - Domestic Discipline

ega nii uue autoga mees autodest midagi tea ja liiga noor ka, kui uus auto on

Tostame teemat