Võtsin hiljaaegu endale lapse aastatepikkuse pealekäimise tulemusel koera. Väga armas ja tore väikese tõukoera kutsikas, käitub minu meelest hästi (nagu koerabeebi ikka- magan temaga koos väikses toas, öösel ta küll ärkab 4-5 korda ja teeb 3 kaka-kringlit, aga ei kiunu ega nuta, kui teda paitan, siis heidab pessa pikali ja jääb jälle magama). Millegipärast tundub mulle, et koer on õnnetu. Mina küll olen, ma isegi ei tea, miks.. oli ju koeravõtt pikalt planeeritud... Päeval me mängime temaga, aga millegipärast olen ma väga närvis. Kõigele lisaks on keskmine laps hakanud nüüd kodus olles tublisti aevastama- kas koeraallergia? Õhtul istun üksi ja nutan, endast on kahju ja koerast.. Mulle tundub, et ma lihtsalt ei armasta teda ja lihtsalt oma olemasoluga ta käib mulle närvidele. Ma ei tea, mida teha, laps, kes koera tahtis, on ka kuidagi eemalolev, ilmselt kujutas ta koerandust siiski teisiti ette. Ei tea, kas peksin veel kannatama? Kas see oleks koera ja ka enda suhtes aus?
Ma tõesti tutvusin kõikvõimaliku kirjandusega ja külastasin näitusi ning tahtsin seda koera...

noh, hakake siis koerale uut kodu otsima, kui teda ei salli ....

kummaline...
ma arvan, et kui nii imelikult on lood, siis otsi koerale uus peremees, kes teda tõeliselt armastaks. Kirjuta kuulutus ja pane näiteks Soov.ee või kutsu.ee. On ka palju teisi kohti kus saaks kuulutusi. Uue kodu otsimine ei tohiks olla väga vaevaline, sest tõukutsikad lähevad inimestele hästi peale, huvilisi oleks.

Kui teil on ostu-müügi leping olemas, kas seal pole kirjet, et koera saab omanikule tagasi anda mittesobivuse korral.
Kutsikaga on väga-palju hoolt ja vaeva.Ja kui tunnete, et tegite vea, võtke omanikuga ühendust. Kui ta oma loomakesi armastab, siis tuleb ta kindlasti teile vastu.

No kuule, rahune maha! Ega inimene saa armastust nupust sisse lülitada, see tekib ikka pikapeale ja koos kasvades! Laps ka harjub. Uus olukord, uued kohustused, loomulikult on vaja aega.

Arvan samuti, et peaksid koerale uue kodu otsima. Ära pahanda, aga Sinu ja Su lapse käitumine on üpris veider. Natuke raske on sellest aru saada, et planeerisid ja tahtsid koos lapsega väga koera ja hoolite temast, aga ta käib Sulle pinda ja enam ei taha...

tunne, kui veel esimene kutsikas. Nad on ju sõna otseses mõttes tited ja löövad pere tavalise rutiini sassi. Paari nädala pärast oled harjunud ja ei kujuta elu ilma koerata enam ette, samuti saab koerake iga päevaga suuremaks ja targemaks ning harjub koduga.
Kui ikka tõesti tahad ära anda, siis tuleb seda kiiresti teha, et ei oleks loomale nii traumeeriv.
Emmedel on mammamasendus, Sul tundub sama seis olevat:)
Meil ka uus kutsikas teist nädalat, hakkab juba omaks saama, aga ma saan täitsa aru, mida Sa tunned.

eks ettekujutus oli vist teine,tegelik elu on muud. Kahju on teist.
olen ise mitu koera pidnaud, kahetsen vaid korra- kui liig kiirelt sai võetud uus (et vana koera surmast üle saada, eriti lapsed) - sellega koeraga ei tekkinud tükk aega klappi,aga kuna ta om minusse nii siiralt kiindunud - siis avasin kao ma südame ja võtsin omaks

Meil oli sama juhus. Nii kurvad olima aga andsime koera müüjale tagasi. Ma ei küsinud raha tagasi, sest olid süümekad, oli ka tõukoer ja oli meil mitu kuud, neli vist, kasvas juba suureks aga ma ei saanud temaga hakkama. Esiteks oli koera tüüp, närvikava vms iganes mitte minu jaoks ja ma hindasin oma võimeid üle, lihtsalt ei jõudnud temaga niipalju väljas käia kui oleks vaja olnud jne. Põdesin ise kaua , elasin seda väga üle aga mis teha, kui ajas nutma, sest 12 tundi tööpäeva koju tulles, koer, kes on adret täis kui tuppa saame aga mina oli küps nagu ploom pikkadest päevadest. Ka ei osanud ma temaga käituda, koer hakkas domineerima ja naksama meid, ei lasknud tüdrukul minu kõrvale tulla jne. Käisime koerapsühholoogi juures ja selgus, et minu loomus on selle tõu jaoks liiga leebe, ma ei viitsinud ega tahtnud teda käsutada ja paika panna, see röövis mult niigi nappi energiat ja tekitas pigem vastikust aga selle tõu puhul oleks pidanud olema karmima suhtumisega ja range. Nii et... ja kui olime ta tagasi andnud ja suured nutud ära nutnud, sain aru, et nüüd olin vaba. See on ikka suur kohustus, see on hullem kui laps, sest laps kasvab aga koer ei hakka kunagi ilma abita õues käima, sest sa pead teda sinna laskma ja temaga kasAS olema. Kindlasti ma võtan koera aga siis kui ma olen pensionil ja mul on maailamtu palju vaba aega. Kui on mitu töökohta ei ole lihtsalt võimalik end poolek tõmmata. Mis putub teemaalgatusse, siis olukord on uus ja see nõuab kõigilt kohanemist. Kõik see pisside ja kakade koristamine, pidev koeraga tegelemine,sest ta ei mängi üksinda, see toidu jälgimine ja õues käimine vähemalt kolmel korral päevas jne jne. Ja süümekad, kui pead ta üksi jätma et asju ajada või midagi. Kui ikka tunnete et ei saa hakkama, andke müüjale tegasi ja ju leitakse õige inimene hoolitsema. Enda vägistamisel pole mõtet. Ja hurjutajatele: on asju, mida ei tea enne, kui oled omal nahal järele proovinud. Alati ei saa ette teada ega tunda,nii et sõimul pole mingit mõtet.

to Paha:

Huvi pärast küsiks, mis tõuga tegemist on, kui see saladus ei ole?

Huvitav probleem muidu, ei teagi kohe, mida arvata. Võib-olla on koera olemus ja iseloom ebameeldiv? Samas täiskasvanud koerad on teistsugused kui kutsikad. Kutsika ja teismeiga ongi koerte puhul kõige piinarikkamad. See aeg tuleb lihtsalt üle elada. Koerad on võõrasse kohta tulles peaaegu alati õnnetud ja liimist lahti. Minu pisike kutsikas puges kohe kapi alla ja niuksus. Tükk aega konutas seal,aga noh pärast olime loomulikult suurimad sõbrad ja koduigatsusest polnud jälgegi. Ma arvan, et hoia teda veel veidi aega ja kui kohe üldse enam ei suuda, siis otsi talle hea kodu ja armastavad omanikud.

ma selle pärast ei võtagi enam kutsikat, mul on mitu täiskasvanuna toodud koera olnud ja nendega ei ole probleemi, aga kutsikad on täiesti aut. Mulle on lihtsam täiskasvanud koera koos tema viguritega omaks võtta kui kutsika ülevoolava energiaga hakkama saada. Praegu on mul 14 aastat vana, secondhand koer ja meil klapib suurepäraselt, loodetavasti jagub teda veel vähemalt paariks aastaks, mulle täiesti piisab, et ta lihtsalt on kodus ja saame suheldud ilma suurema kärata, teeme oma jalutuskäigud ja poeskäigud kõik koos, tema hoiab mind ja mina teda, ideaalne koer minu jaoks.
Enamuse lemmikloomadega on minu kogemus selline, et kohanemine võtab ikkagi päris pikalt aega, mina arvestan lausa 10 kuud kohanemiseks. Lastega ma üldiselt ei arvestagi, neil on omad tegemised, hea kui nad siiski loomadega tegelevad kui ma ise väga haige olen.
Umbes aasta tagasi võtsin linnutita ja esimesed kuud olid ka suht jubedad, pidev tähelepanu nõudmine ja hommikul kisaga ikka 6-st üles, sest enne ta lärmi ei jätnud kui sai minu küljes rippuda, aga kaisus olemisest talle ka ei piisanud, silmad käisid ringi ja otsisid juba juhtmeid mida mööda saaks ronida ja närida, nüüd on juba vähe rahulikum, mängib lubatud asjadega ja tukub läheduses kui ära väsib, närvipiget on oluliselt vähem.

Kui kaua kutsikas teil on olnud? Mul on 2 koera ja mõlemaga olen alguses rohkem või vähem stressis olnud ja mõelnud, et oli mul seda jama vaja. Esiteks lööb kutsikas kogu elu peapeale (tegemist on ju koer-beebiga). Teiseks tuleb temaga pidevalt tegeleda kas tahad või mitte. Täiskasvanud koer kannatab ära ühe igavama päeva kui perenaine on surmväsinud, kutsikas mitte. Kutsika õpetamine on aeganõudev ja närvesööv tegevus. Kui tahta seda hästi teha võtab see tohutult energiat. Lisaks hirm kas ma saan ikka kõige sellega hakkama ja suudan kutsikast normaalse koera kasvatada. Veel on pidevad kahtlused, kas meetod, millega kutsikat õpetan on ikka see kõige parem. Suundi on ju tänapäeval nii erinevaid.
Kui teil on helgemaid hetki ka, ei hakkaks mina esialgu kutsikale uut kodu otsima. Kui te tõesti üksteisega ära ei harju, tuleks seda varianti aga tõsiselt kaaluda.
Mina ei ole ühtegi oma koera ära andnud kuigi tundsin alguses samamoodi nagu teemaalgataja. Nüüd kui koerad on suured, on nad mõnusad kaaslased ja ei kahetse üldse (kuigi mõnikord mõtlen küll, et nad võiks ise endaga jalutama minna vms).

Vbl armastus tekib ajaga? Kuid samas, vbl ka ei teki. Ise lugesin tunde ja päevi, millal oma kutsikad koju sain tuua. Ma armastasin neid esimesest hetkest.

Minul on 3,5 kuune kutsikas.Võtsin endale kui oli 2 kuune.Mõtlesin ka kaua,sest eelmise koera ja mehe matsin möödunud aastal.Hakkasin mõtlema,et talvel eriti on üksi kõhe olla,elan maal.Kass küll on,kuid on juba 21 aastane ning mõtlen,et teda kauaks enam ei ole,siis vähemalt koer kaaslaseks.Olen ka nii tihti kahetsenud,et võtsin,ta on nii energiline,et ei püsi kusagil paigal.Jah on vaja hommikul vara juba temaga välja minna ja kõige hullem,et ta ei lase mul üldse aiamaal midagi teha.Kõik kaevab üles.Ütlesin tütrele juba ,et ma lähen varsti kutsika pärast seevaldisse.Elan üksinda,kuna lapsed elavad kõik omaette ja kaugel.Kuid vahest kutsikas teeb niisuguseid vempe,et naera südamest.Olen jälle mõelnud,et ta vaatab nii armsalt mulle silma,et kuidas ma ta ikka ära annan.Ta on nii minu järgi,et kuhugi maha ei jää.Hakkasin nüüd temaga ka kutsika koolis käima.Vahest tõesti tahaks puhata või õhtul varem magama minna või siis puhkepäevadel kauem magada,kui enam ei saa,kohustused ootavad,aga võib-olla see ongi minu eas kasulik,muidu olen peale tööd ja vabadel päevadel kogu aeg näpud mullas.Loodan,et kunagi tuleb aeg ,kui ta on vanemaks ja targemaks saanud,siis on ikka kaaslaseks kodus.

See on täiesti tavaline kutsikastress. Minul oli ka, kui esimese koera võtsime. Kogu senine elukorraldus oli ühest hetkest täiesti pea peal. Seda hoolt ja vaeva ei osanud tõesti uneski ette näha, mida üks kutsikas tegelikult nõuab. Olid ka raamatud ja internet enne läbi loetud, aga ikkagi oli shokk, sest kuts nõuab 24h valvamist ja hoolitsemist. Peas oli isegi mõte kuts kasvatajale tagasi viia. Meil kestis see shokk paar esimest nädalat, siis hakkas vaikselt kõik laabuma ja tekkis juba mingi rutiin. Edasi läks kõik tasapisi lihtsamaks. Teise kutsika võtmise ajal olid juba asjad selged ja ei mingit stressi enam. Nüüd on mu koerad minu elustiil ja ilma nendeta ei kujutaks ma elu ettegi.

n61 - täpselt sama lugu nii aiamaa kui kasvuhoonega:) Paljud inimesed võtavad kutsika sügisel või talvel just seepärast, et suvel oleks võimalik tema kõrvalt juba midagi teha. Meil on vanem koer ka, see teab täpselt, et aiamaale ja lillepeenrasse pole temal asja, aga kui muidu on kutsikas õues vana koera kõrval, siis aiamaa on suurem ahvatlus. Panen kutsika aedikusse, kui rohin või niidan, muud võimalust ei ole.
Lohuta ennast sellega, et aasta pärast saab ta juba asjadest aru, kui teda muidugi õpetada ja reeglid kehtestada. Kutsikapidamise esimesel aastal läheb aiamaa suures osas kutsika nahka, sinna ei ole miskit parata, õnneks on see taastuv ressurss:)

Peretuttav kujutas ette,m et vanaisaks olemine on lahe: mängid lapselapsega kui tahad, teed pluti-pluti ja siis viige ta eemale või magama. Aga tegelik elu näitas hoopis midagi muud. Selge, et lapselast ära ei anna, aga selgelt vale on oma mittearmastust välja elada sõbrakese peal, kes oleks sulle truu surmani. Otsige uus armastav omanik

Oh, mulle käis ka mu koer kutsikana metsikult närvidele. Ise veel hullult tahtsin ja ootasin seda koera. Tihti mõtlesin, et peaks ta kasvatajale tagasi andma. Aga kuna ma tõesti ikka tahtsin seda koera, kogusin raha ja rääkisin meest nõusse, siis ikka hambad ristis elasin üle, õnneks mees hästi palju temaga tegeles sel ajal ja nüüd ma ei kujuta ettegi, et mul koera ei oleks. Mida suuremaks ta sai, seda rohkem hakkasin temaga tegelema ja nüüd käime juba näitustel, koos jooksmas ja trenniski hakkasime käima. Super sõber on ta ja ikka rohkem minu lähedale ta hoiab:)
Ilmselt ka sul on nii, et kujutasid ette, kuidas koer hoobilt kõike haarab, võtab teid omaks, tuleb saba liputades vastu ja saate koos õues käia... aga reaalsus sisaldab ka kohustusi ja tavapärast elurütmi segipaiskumist.
Mõtle hoolega, sest koerale uut kodu otsida kutsikana on parem nii koerale kui ka teile. Samas just kutsikana laod sa tegelikult põhja sellele, milline su koer tulevikus on, kui koera ikkagi jätate, siis praegu ongi see aeg, mil ta kõige paremini õpib.
Mina kahetsen vaid seda, et ei sundinud end rahulikumaks ja ei sundinud end rohkem koeraga tegelema. Nüüd tahan väga teist kutsikat juurde võtta, sest olen paremini valmis ja tean, mida oodata ja kuidas käituda, aga nüüd mees ei luba, sest tal hästi meeles, kuidas tema minu palavalt tahetud kutsikaga väga palju tegelema pidi.

Lapse soovide pärast ei tohiks ei üldse lemmiklooma võtta. Nii ongi nii, et tahavad ja siis pärast ei viitsi enam tegeleda. Lemmik tuleb vütta kui endal ka suur soov.

ja kahetsen kassi võtmist nii kohutavalt. Teeb pahandusi toas ja õues, oli mul vaja seda kõike milleks milleks.
Loen et nii mõistvad kommentaarid, kõik mõistavad et vaja kutsikas ära anda.
Kui ma kirjutaksin kõva häälega et peaks kassi ära andma sest ma ei armasta teda ja mõtlen miks miks miks ta siin on ja lapsed ka ei huvitu enam...
siis kassihullud materdaks mu maatasa. Koerainimesed on ikka mõistlikumad :)

Ma pakun, et siin on enamus loomainimesi. Ehk siis meeldivad nii koerad kui kassid.
Mõistavad kuna nii on sellele kutsikale parem mitte teemaalgatajale. Soovitatakse ära anda kutsika heaolu pärast mitte teemalagataja.

sulle kes sa kahetsed kassivõtmist, olen ise ka sadu kordi mõelnud, et milleks mulle seda vaja oli. Aga rohkem kannatlikkust ja on need spreyd mis peletavad koeri ja kasse minu akssi puhul aitas igale poole ja kõigega õnneks. Ma võtsin omale haige pärsia kassi kes pissis tuppa ja sirtsutas 10 minutiga kogu maja täis , vat siis olu küll meel kurb, aga see suur armastus mida see kiisu mulle jagas aitas mul nendest raskustes üle olla. Soovin sulle kannatlikku meelt ja kassipeletusspreyd:D siis saate hakkama. Ja muide kassidel on ju ka see pubekaperiood nagu inimestel, peale seda rahunevad maha.

kassi võtmist.
Oleks keegi öelnud kui palju nad halba teevad. Ja kui inimesel on MEES kodus ja lapsedki siis ei kaalu see kassiarmastus üles seda pahandust.
Inimesed kes te otsite kassidele hoiukodusid või uusi kodusid palun hoiatage et nad lõhuvad mööblit ja maja ja kusevad maasikapeenrale jne jne jne miljon asju mida ei jõua üles lugeda. Kaks kolm mürgeldisest poisslast ka ei jõu terves oma elus sellist pahandust teha mida üks kass ja milline kahju rahakotile. parem hoiatage inimesi selle asemel et moosides kass pähe määrida nagu mulle kunagi tehti....

Kas tõesti on inimesi, kes ei tea, et kassid nagu ka teised loomad võivad asju riiulitelt maha ajada, lillepotte üpmbeer ajada, sealt mulda välja kraapida jne.

Te oleks nagu kuu pealt kukkunud, midagi ei tea. See on kõik ju iseenesest mõistetav.

Võtsin ka peaaegu 3 aastat tagasi endale kutsika. Tõust, mis mulle väga meeldis. Olin teda oodanud tegelikult juba vähemalt 10 aastat aga ei julgenud varem koera võtta. Arvasin, et ei pea ta tähelepanuvajadusele vastu. Arvasin, et ei jaksa taga väljas käia. Arvasin, et ta on kogu aeg haige või on taga palju probleeme. Aga arva mis, ma olen ikkagi nii koera inimene, et kui ma ta esimest korda ära nägin, siis mõtlesin, et kes saab talle paremat kodu pakkuda kui mina. Seega käisin teda veel paar korda vaatamas ja nii ma ära armusin.
Kutsikas sai koju toodud. Armumine läks üle ja jõudis kohale tavaline päev. 8 korda päevas minimaalselt mööda treppe koeraga välja tormata. Mängida. Õpetada. Hoolitseda kuidas ta üksi saab oldud. Meeletu rahaline kulu igast vidinatele (puur, pesa, rihmad) ja trennile (lisaks sinna kohalesõit ja vajalikud treeningvahendid, maiustused).
Mingi õhtu seisin taga suht jahedal-pimedal ajal õues ja mõtlesin, et mis ma teinud olen, ei saa hakkama. Aga nagu siin varemgi mainiti, olin kogunud raha ja rääkinud pikalt mehele kuidas NII väga tahan koerakutsikat. Ei saanud ju nüüd ümber mõelda. Aga lihtsalt mingit armastust polnud ta vastu tekkinud...Ta tundus nagu võõras mu kodus.
Kui ma sellest esimesest "paanikast" lihtsalt umbes kuu-kahe jooksul mööda sain, hakkas kõik mööduma. Temast sai kõige armsam mulle. Ma teeks ta jaoks mida iganes: ta sööb parimat toitu, saab väljas käia vähemalt 4 korda päevas (puhkepäevadel pikemalt), ma sõidan ta pärast kaugele linnast välja, et teda ujuma viia (ja see meeldib mulle :)), kõik puurid-pesad-mänguasjad-rihmad on nüüdseks ostetud ja põhikulu on ainult toit ja maiustused.
Ehk siis pikk jutt lühidalt: see esialgne stress ja jõuetus läheb üle ja mingist hetkest, ootamatult, on ta sul nii südames, et sa ei oskagi enam ilma koerata olla. Kui sa tõesti oled koerainimene ;)

PALUN TEHKE ENNEM SELGEKS, KAS OLETE LOOMAINIMENE VÕI EI !!!!!!!!!
Kohutav....ja sellisel on lapsed ka ? Miks see looma sul öösel niipalju kakab? Ära sööda enne ööd...tundub, et ikka midagi ei tea, palun otsi kiirelt sellele vaesele loomale uus kodu.

mul palju loomi ja ei leia , et nende pärast nüüd elu jääb elmata või et 24 / 7 pean koera kantseldama.
Aga tõesti, otsige vaesele loomale kodu, kus teda armastatakse !!

no kui looma pole kunagi olnud ei saa ju kuidagi teada kas oled loomainimene või siis ei

Kuidas ei saa. Mul ei olnud 25 aastat looma aga väga armastasin loomi ja teadsin alati, et olen loomainimene. Nüüd siis on ka oma loom.

kolm kassikest eri aegadel maja juurde poetatud,elame koos nendega aastaid ning ei aja nad asju riiulitelt maha ega tegele muu lõhkumisega.Kui midagi on olnud, olen keelanud, mõnikord pika jutu maha rääkinud, näpuga näidanud jne.Näiteks oli tülikas, kui liival käies seal hirmsasti kraabiti ja liiv ümberringi laiali.Kassid ilmselt said aru,et hädaldan selle peale ja kraapimist enam ei ole toimunud.Kuna soovi korral lähevad õue, siis toas enamasti pikutavad või kõnnivad sabas ja vaatavad, mida teen.Kahju on inimestest, kes kas ei oska kassidega suhelda või juhtub mingi metsiku isendi järglane ning vaevleb nii inimene kui loom, keda ei taheta.