Saan teemaalgatajast enam-vähem aru. Mul olid samuti vanemad kodus tõsised, emotsioonitud ja vältisid tundeteemasid, kasvatus range ja konservatiivne, armastusest kunagi ei räägitud. Ma ise üsna arg ja tagasihoidlik, kehv suhtleja, võõrastega ei oska kuidagi olla jne. Aga no mul ei ole olukord nii nutune, sõpru ja suhteid on piisavalt, päris üksi ei ole. Sisimas tunnen end siiski pidevalt ebakindlalt ja kohmakalt, ei oska ega julge tundeid välja näidata. Minu nö tundetus ja kinnisus on probleeme ja pettumusi tekitanud ka armusuhetes.
Aja jooksul olen teadlikult püüdnud nö ennast ületada, väikeste sammudega. Sundinud end juttu alustama mõne võõrama inimesega, püüdnud lähisuhetes tundeid sõnaliselt väljendama vm. See on olnud kohati jube raske ja alati ei pruugi õnnestuda, aga pärast olen üllatusega avastanud, et inimesed ei olegi ehk nii hirmutavad ja püüdes ise olla natuke sõbralikum (isegi kui see ei tule lihtsalt ja loomulikult, vaid ennast sundides, mingit maski ette manades), vastatakse sulle rõõmuga samaga. Positiivne tagasiside ja väikeste eneseületuste õnnestumine annab juba palju eneseusku juurde. Olen tasapisi muutunud julgemaks, aga areneda on veel palju.
Tahtsin välja jõuda sinna, et ennast muuta saab igaüks vaid ise, vajaduse korral välise abiga. Ma saan aru, et kodune kasvatus ja õhkkond on suurt rolli mänginud kinnisuse ning madala enesehinnangu kujunemisel. Minevikku muuta ei saa, küll aga tulevikku. Vastutus enda elu eest tuleb endal võtta. Keegi kandikul midagi kätte ei too ning päästma ei tõtta. Ise peab endaga teadlikult tegelema, probleemidele lahendust otsima. Kui lähedasi sõpru ei ole, siis nt mingist psühhoteraapiast või grupiteraapiast äkki oleks abi, kus neid eneseusu ja enesearmastuse teemasid läbi rääkida.
Arvestades kirjastiili, siis teemaalgataja puhul on tegemist igati asjaliku ja intelligentse inimesega. Kindlasti võiks tal olla nii hoolivaid sõpru kui armastav kallim, kui vaid laseks endale kedagi ligi. Kui vaadata ringi, siis isegi täiesti rumalatel, saamatutel ja koledatel, veidratel, halva iseloomuga inimestel on sõbrad-kaaslased:)) Pole piisavalt atraktiivne??? Loll jutt suhu tagasi:) See, et mehed tormi ei jookse, ei tähenda, et sa kuskil kellegi arvates atraktiivne ei oleks.
Teemaalgatajal ei ole mingit põhjust arvata, et ta ei vääriks head sõpra või kaaslast:) Lihtsalt, et läheduse saamiseks on vaja enda poolt ka midagi pakkuda. Selleks, et midagi saada, peab julgema ka vastu anda. Meesoost usaldusväärse platoonilise sõbra leidmise eelduseks on valmidus ennast avada. Et keegi tuleks tutvuma ja näitaks huvi, on vaja omalt poolt ka olla avatud uuele tutvusele (aktiivselt kuulamine, silma vaatamine, naeratamine, rääkimine jne). Igasugune lähedussuhe (ükskõik kas seksiga või ilma) eeldab enda avamist, endast millegi andmist, usaldamist, oma nõrkuste ja haavatavuse, aga ka oma heade omaduste näitamist. Iga suhe vajab pidevat hoidmist ja arendamist, sh enda arenemist ja kasvamist ja küpsemist, enda komplekside ületamist. Mitte midagi ei juhtu ega toimu iseenesest. Mõnel on need kompleksid suuremad, mõnel väiksemad - aga kõigil on mingid omad kiiksud ja nõrgad kohad :)
Aga kuidas nüüd sellest enda avamise krambist, suhete loomise ja hoidmise raskusest üle saada, see on iseasi... kuskilt peab pihta hakkama, imepisikeste sammudega. Elusid on vaid üks - hakka seda elama!:) Ma tean, et lihtne öelda, raske teha. Aga nii on.