Tegelikult on kõik väga individuaalne. On 16-aastaseid,kes on mõtlemiselt,käitumiselt,olemuselt alles täitsa lapsed ja paljud neist (tee mis tahad) jäävad sellisteks veel mitmeteks aastateks. On aga ka 16-aastaseid,kes on vägagi täiskasvanulikud- kõik oleneb siiski ju paljudest teguritest: vanemad, perekond,lapsepõlv, iseloom, kogemused (nii head kui halvad), sõbrad ja tuttavad, harjumused, tervis, huvid jpm. Igas perekonnas oma kord. Mis peamine- kord siiski peab olema kui soovite oma lapsele parimat. Tuleb rääkida, arutleda, panna vastutama oma tegude ja sõnade eest, selgitada asju jne. aga kõik see toimub erinevais peredes erineval viisil.
Aga mõelgem tagasi...... kuidas ja kui täiskasvanuna tundsime end meie ise 16-aastasena? Päris üsnagi, mis? Aga mida aastaid edasi,siis seda enam ikka üllatume,et oi... aga inimene muutub läbi aja ja et tegelikult polnudki ma 16-aastasena täiskasvanu, vaid hoopis nüüd kui olen 13 ja aastate pärast avastame,et hoopiski nüüd kui olen 31, siis juba leiad 46-selt,et tegelikult alles nüüd päris täiskasvanuliku mõtlemisega,et varem ikka veel soovides noor olla või pagan teab mistõttu... aga mõistus ikka oli veel justkui kusagil kinni.
Vot need samas 16-aastased tegelikult ise selles vanuses olles ei mõistagi,et nad pole täiskasvanu eluks valmis. Siis tahetakse kiiresti välja lennata oma "kodupesast".. nii põnev on ju.. tahaks ise kõike proovida,otsustada ja valida. Aga ega meie ei saagi keegi teisele inimesele ju kätt ette panna ja keelata. Inimene otsustab ju siiski ise (tahame või mitte), pahatihti tehakse seda selja taga ja salaja ja see pole ma usun just parim variant. Ja õpitakse ikka oma vigadest ja keelatud vili on magus. Mida rohkem keelata,seda magusamaks läheb. Tähtis on see,et lapsel oleks alati indel ja turvaline kodu ja mõistvad ja usaldusväärsed vanemad, kellelt abi ja nõu leida.
Selles magusas vanuses on lihtsalt selline imelik tõuge jah... tahaks iseseisev olla ja ise kõike teha ja otsustada, aga see läheb üle. Kodu on siiski see koht, kus end kõige turvalisemalt tunned ja sinna pöördutakse tagasi. Siinkohal rõhutan,et kodu pole alati mitte just see koht, kust lahkuti ja kus sai elatud aastaid, paljudel juhtudel võib koduks osutuda hoopis mujal. KODU on koht, kuhu TAHAD tagasi pöörduda ja kus tunned end hästi, kaitstult, armastatult, turvaliselt.