Armastus on ülim tunne meis endis ent sageli me rikume ise armastuse ära oma isekate mõtetega. Inimene on isekas ja ta kohe peab kedagi omama ega anna omale aru, et kontrolliva ja omandihimulisena käitudes tõukame me hoopis armastust endast eemale. Armastus on andmise rõõm, ülim kui saab oma armastatu jaoks olla olemas, teha midagigi tema heaks. Sageli unustatakse aga ära ennast, päris orjameelseks ei tohi iial muutuda. Need, kes nimetavad armastust piinaks on sageli armastuse orjad aga tegelikkuses peaks armastus meid ennast teenima, tiivustama, andma meile jõudu ja rõõme, looma hinges rahulolu. Uskuge või mitte ent kui kedagi oma hinges jäägitult armastada siis ei pea temaga isegi koos olema, piisab kui tead, et ta on olemas ja et tal on kõik hästi. Kui temal on kõik hästi siis on ka sinu hinges rahu.
See, kui me tahame kedagi omada, et ta kogu aeg sinu kõrval oleks, see ei ole armastus, see on isekus.
Kindlasti oled nõus, et paljast mõttest inimesest, keda armastad, hakkab süda kiiremini taguma,hinges on igatususe ja rõõmu segu, see erutab sind aga see kõik on ju super, see on hea tunne, ära keela seda tunnet endale, ära riku oma armastust illusioonidega, ära hävita oma armastust oma isekate soovidega, ära keela olla endal õnnelik. Sa ise petad ennast, luues illusioone sellest, mida sina tahad ja kui sa seda ei saa siis oled pahane ning kirud armastust, kuigi hoopis sinu enda mõttemaailm teeb sulle halba.
https://www.youtube.com/watch?v=mvU4iCJLV18&list=PLgHh-fKRb5gAmiAqE9bGjb3HpQfghGoFP