Kurb! Kõike võib olla. Üks pool igatseb siin ja teine pool ei pruugi siin oma teed käia või siiski?, aga sa ei märka seda, teda... Võivad ümbritseda teised inimesed, aga see pole see, sest õnnelik saab olla vaid inimesega, kes südames, hinges. Mingi tõmme on vaid ühega, mida teistega pole. Teistega oleks juskui mingi takistus. Takistused koos olemiseks on ka inimesega, kellega on tõmme ja võiks olla õnnelik jne... Kui seda tõmmet teistega pole, siis ei ole ka õnne! Sa ei tea, kes jättis siia salajaselt sõnumi, sest seda tunnetada ei taha ehk? Miks peab seda tõestama siin, et pole veel kõik ja miks peab seda tegema siin, et keegi on ikka oluline, aga see keegi ikka ei taha mõista seda siin. Inimesed võiks olla omavahel vesteldes ausad. Võime ju mõelda üks hetk, et viskame kõik seljataha ja üritame edasi liikuda jne. Aga kas on see nii lihtne? Ikka tekivad mõtted, et milleks kõik läks nii? Vahest ütleme inimesele, et ei taha teda... Võib mõelda, et seda inimest ei taheta sellisena, nagu ta ennast väljendab ja see võib rikkuda suhte, suhtluse. Saan aru, et kõik võib muutuda ja inimene muutub. Miks lasevad inimesed oma suhet mõjutada valedel, hirmudel jne? Suhtlus jne võib muutuda paremaks, aga miks mõtlen alati ikka positiivselt üksi nii? Võib olla sarnaseid olukordi ja ma ei saa näiteks sinu poole siin pöörduda otse oma mõtetega, sest ei tea, kes oled? Nii siis kirjutangi temast ja üldiselt! Milleks vaeva näha siin ainult ja tegelikkuses on vaikus ja, kui oleks võimalik kõik tegelikkuses. Ei suuda taluda inimese meeleolu muutusi, sest see pole hea! Mõttetu käia siinseid teid lõppmatuseni, sest on näidanud aeg seda, et see ei vii kuhugi. Siin rännates ongi mileegi pärast nii-pidevalt takistused, segadused, valed jne. Tegelikult tean ja see on jube, kui näiteks soovib inimene mind oma salasoovidega müstiliselt omada jne ja tal õnnestus see. Aga tegelikult oleme lahus. See on ju minu piinamine. Hiljem võib see inimene mõelda, et unustab mind, aga mida mina tunnen? Kas on ükskõik? Selle kirjutasin näitena... Tean ka mina, mis minuga toimub. Pidin ise selle peale tulema ja selle välja selgitama. Salasoovid on ohtlikud ja täituvad, aga mis sellega kaasneb, kui üks pool hiljem kavatseb unustada ja jätab teise inimese lihtsalt piinlema? Enne võiks inimene mõelda, mida, keda salasooviga soovib? Kui soovib, siis hoolitsegu ka ise sellest olukorrast ja inimesest. Inimese hing pole mänguasi, kellega mängida. Tahad, vajad inimest ja siis ühel hetkel heidad teda unustades enesest eemale. Pikk jutt, kui keegi sai aru, siis sai... Võin ju minagi sarnaselt mõelda, et võib kustuda, kui tema midagi ei tee tegudega ja ma ise ei saa midagi teha, sest see näitaks, et ma alandan ennast, kui peaksin ühendust võtma temaga. Mis sellest kasu on, kui siingi igatseda võin, loota jne? Igatsen jne, aga pole tegusid reaalselt, siis polegi ju midagi. On vaid mõtted ja sinu jaoks on oluline ikka siin see rännak... Ikka võib mõelda, et kõik on ainult võimalik tegelikkuses-kui teineteist igatsetakse, sest igatsus jne jääb- kui siin lõppebki kõik... Tegelikkuses on vaid võimalik leeki süüdata ja valvata, et ei kustuks see iialgi... Ära tunne ennast otseselt puudutatuna minuga, sest me ei tea, kellega me siin kirjutame ja oma mõtteid vahetame... Mõtlesin siin lihtsalt sinuga kaasa! Olen kõik siin öelnud ja eks elu näitab seda, mis, kuidas kõik läheb tegelikkuses... Samas ma mõtlen, kui see inimene kuidagigi annaks mulle märku tegelikkuses, et jne, siis tean ja tegutsen ainult tegelikkuses.