Meenub Kivirähki raamat "Konna musi", milles jõuluvana lendas lennukiga üle metsa põhjanaba suunas. Lennukis oli auk, millest pudenes kogemata kombel välja neli muinasjuturaamatut. Üks neist kukkus pähe magavale karule, kes vaid läbi une mõmises ja magas edasi.
Teine raamat kukkus keset jänese söögilauda. Jänes esmalt ehmus, aga hakkas siis suure huviga lugema. Sai raamatust teada, et tarvitseb tal vaid konna suudelda kui see muutub printsessiks ja jänes võiks saada sel juhul kuningaks. Ahvatletuna sellisest võimsast väljavaatest, tormas ta hõisates järve poole konna otsima, et teda suudelda.
Kolmas raamat plartsatas rebasele vanni. Rebane õngitses selle ruttu veest välja ja hakkas ka lugema. Saanud teada, et konn muutub suudeldes printsessiks, heiastus ta silme ees pilt sellest, kuidas ta printsessi krooni pihta paneb ning ise tulistvalu metsa punub. Seal aga krooni endale pähe sätib ning ongi kõige uhkem loom metsas.
Neljas raamat potsas hundi jalgratta ette. Jalgratas läks ümber ja hunt kukkus peaga vastu puud. Kirudes avastas ta raamatu, mida asus kohe usinalt lugema. Hunt sai teada, et kui üht niru konna suudelda, kasvab sellest kohe üks matsakas printsess ja sellest saab ühe korraliku suutäie. Kuna tal oli kõht tühi, asus temagi rattal järve poole teele.
Järve kaldal istus 3 konnatüdrukut, kel oli väga igav ja kes unistasid konnapoistest, kellega tantsu keerutada saaks. Konnapoisse polnud, aga sinna ilmusid hoopis jänes, rebane ja hunt, huuled kõigil torus. Ja enne kui konnatüdrukud arugi said, olid nad ära musitatud.
Aga muinasjutt oli valetanud. Ühtegi printsessi nähtavale ei ilmunud. Selle asemel põrmitses konnapreilidele vastu... kolm samuti ehmunud konnapoissi!
Esiti olid konnadeks muutunud loomad jahmunud, kuid kohanesid kiiresti ja kukkusid konnapreilidega tantsu vihtuma, neid musitama ning sellest ajast peale elas järve ääres juba kuus konna ning neil polnud iial igav.
Aga mis sai karust?
Karu ärkas ka millalgi üles, võttis vana loll, raamatu tagurpidi kätte ja nägi pildi peal printsessi, jalad ülespidi. Karu imestas, kas see on nüüd moes, ajas jalad kohe taeva poole ja kõndis kogu ülejäänud elu käe peal, nii et teda hakati tagurpidi karuks hüüdma.