50+ nurgake
Kas valida kaaslaseks endavanune vanaema või 15 aastat noorem naine
Mees 50+ 26. märts 2018, kl 11.11 |
Ise küvad segadust 26. märts 2018, kl 11.21 |
Mees 50+ 26. märts 2018, kl 11.25 |
ei välista... 26. märts 2018, kl 11.40 |
Mees 50+ 26. märts 2018, kl 11.52 |
Sabaloom 26. märts 2018, kl 12.47 |
vastus sulle 26. märts 2018, kl 14.15 |
eip 26. märts 2018, kl 17.54 |
Mida on mehel pakkuda? 26. märts 2018, kl 19.05 |
Mees 50+ 26. märts 2018, kl 20.41 |
linlane 26. märts 2018, kl 21.44 |
Vastutusvõimetu tegelase jutt, ta ei võta oma osalusega isegi vastutust kui ühe poolena kohtama läheks. Tekst: ei otsi siit kedagi- midagi aga ei välista. Tüüpiline mees, kes küll on lapsed sigitanud aga maksta ei taha, selleks peab laste ema ta kohtu teel lastele makma panema. Nii, et väheusutav, et sul kedagi ei ole selles eas ja kui tõesti pole, siis on kindlasti põhjused, mis ei lase endise kohviku Moskva eest kaugemale kõndida, ütleks nii viisakas vormis.
linlane 26. märts 2018, kl 21.47 |
Palju jääb välja ütlemata 26. märts 2018, kl 22.06 |
Mis tõi ühe 50-ndates mehe siia foorumisse tutvuma? Või tont teda teab mida ta otsib. Algne küsimus oli vit valikus: valida noor või vanaema? Kas olid vastavad kandidaaadid juba olemas või mitte, jälle tont seda teab. Ja mis eesmärgil või kuhu on naist vaja - korraks peole või reisile või igapäevaseks kaaslaseks?
emis 26. märts 2018, kl 22.57 |
miks 26. märts 2018, kl 23.03 |
õs 26. märts 2018, kl 23.08 |
ei näe 26. märts 2018, kl 23.17 |
võib-olla 26. märts 2018, kl 23.19 |
kopeerin ja pasteerin 26. märts 2018, kl 23.50 |
tuleb nii välja 26. märts 2018, kl 23.59 |
ruik 27. märts 2018, kl 01.57 |
ruik 27. märts 2018, kl 02.00 |
linlane 27. märts 2018, kl 02.13 |
aga minule,ja ma olen kultuurne sätskübaraga broua, minule kohe meeldib selline väljapeetud mees,nagu see siin, nime ei mäleta täpselt, tal oli neid nii palju,.ühesõnaga see vanamees siin,kes pidevalt põldu künnab,vaatamata sellele, et kõiki jalgu lonkab ja pea ka igas suunas vifreerib.tal lihtsalt ei vea naistega.no haiseb natuke ja siis,nagu keegi teine keila rongis püksi ei pissiks.
Mees 50+ 27. märts 2018, kl 09.14 |
to Mees50+ 27. märts 2018, kl 10.56 |
Naine nii naine 27. märts 2018, kl 11.15 |
Kopeeritud Mudlumi postitusest:
Elas kord üks mees, kes tahtis üle kõige õnnelik olla. Ei olnud ta ainult välja mõelnud, millist õnne ta endale ootas. Ta ei teadnud, kas ta tahab ilusat naist, palju lapsi või hoopis kuulsaks saada, või ehk olla nähtamatu, kuid kõikvõimas, või siis lihtsalt endale uued kingad osta. Tegelikult oleks ehk rohkem uut panni vaja, vana võtab põhja külge kinni. Poodi minek oli talle aga ületamatu katsumus, või ka mitte just nii traagiliselt, lihtsalt ei viitsinud minna. Tüütu oli. Ka õnne juures on väga palju tüütavaid asjaolusid, lisaks sellele, et õnn on ise täitsa käsitamatu asi. Kõik teed temani on ütlemata vaevarikkad. Justkui oleks hea ja ilusa sisse punutud orasheina ja ohakanutte. Miks näiteks peab ühe tüdruku ärarääkimiseks nii koletu palju vaeva nägema? See pole õiglane maailm. Sest ka tüdrukud kurdavad nagu ühest suust, et poisid pole õiged poisid, neil kõigil on vähemalt üks viga küljes – poisiksolemise viga. Nad pole ju üldse mõistuspärased. Igal juhul on mõlemal poolel enne teineteiseni jõudmist vaja ületada takistusi, mis on oma olemuselt ebamäärased ja arusaamatud. Ei või iial teada, kus needsinased ennast peidavad, kas kuskil madalal, rohukõrte vahel, või hoopis vöökõrgusel, või siis püüavad nende silmad teha korraga kahte võimatut asja – vaadata teineteisesse ja mitte vaadata. Iga algus oleks nagu alati kõige algus, see esimene kord, nagu poleks kunagi, üleüldse ega eales varem teist inimest kohatud. Või siis paistab sootuks sedamoodi, nagu sa ei kohtakski inimest, teist omasugust, vaid metsikut tundmatut looma, kelle kommetest ja harjumustest ei saa lugeda ainsastki entsüklopeediast.
Iga kord oli esimene kord. Ka sellesama naisega. Rääkimata veel uutest. Meest haaras korraga nii ärevus, otsusekindlus kui ka lootusetu luhtumise tunne. Ta raputas pead, et loksutada ebakindlus allapoole ja tirida tarmukus otse näonahale nähtavale, silmadesse kindlus, lahkus, kätesse tugevus, jalgadesse jõud. Aga ei, ikka läksid peopesad higiseks, nina lõi läikima ja silmad vilasid kahtlevalt ringi. Inimene on haaramatu. Kuidagi ei anna teda suruda mõttelisse löögirusikasse, vaid justkui kalmaari kombitsad hõljuvad teadvuse erinevad lipendised tumedate varjudena tema selja taga. Ta ei teadnud, et teine tundis ennast just täpipealt samamoodi, see tüdruk või naine, kes istus bussis, närviliselt oma käekotisangu mudides, mõtles ju ka – ei ole võimalik, et mina sõidan praegu kohtama kellegagi, kes tahab minuga kokku saada. Miks ta tahab? Mida ta tahab? Ja mida tahan mina? Pea oli ristipõigiti täis ärevaid mõtteid teel tundmatusse, teel teise poole. Just nagu ei oleks midagi muutunud sellest ajast saadik, kui mõrsja pulmaööl esimest korda oma kaasat tundma sai. Sest ei ole olemas sellist asja nagu tagajärgedeta kohtumine – tagajärg on alati. Teil oli koos tore – väga hea. Saame teine kordki kokku. Teil ei olnud eriti tore, selge, rohkem ei pruugi saada. Ometi hakkab just sellest kohtumisest hargnema uus elustsenaarium, tee jookseb igal juhul teisiti kui ilma selleta. Oma otsuse langetate te teile enestele mitte teada olevate kriteeriumite järgi ja neil ei ole midagi tegemist teie tahte, mõistuse või isegi tunnetega. Need jõud on teie meelte ulatusest väljas.
Elas kord üks mees, kes tahtis üle kõige õnnelik olla. Ei olnud ta ainult välja mõelnud, millist õnne ta endale ootas. Ta ei teadnud, kas ta tahab ilusat naist, palju lapsi või hoopis kuulsaks saada, või ehk olla nähtamatu, kuid kõikvõimas, või siis lihtsalt endale uued kingad osta. Tegelikult oleks ehk rohkem uut panni vaja, vana võtab põhja külge kinni. Poodi minek oli talle aga ületamatu katsumus, või ka mitte just nii traagiliselt, lihtsalt ei viitsinud minna. Tüütu oli. Ka õnne juures on väga palju tüütavaid asjaolusid, lisaks sellele, et õnn on ise täitsa käsitamatu asi. Kõik teed temani on ütlemata vaevarikkad. Justkui oleks hea ja ilusa sisse punutud orasheina ja ohakanutte. Miks näiteks peab ühe tüdruku ärarääkimiseks nii koletu palju vaeva nägema? See pole õiglane maailm. Sest ka tüdrukud kurdavad nagu ühest suust, et poisid pole õiged poisid, neil kõigil on vähemalt üks viga küljes – poisiksolemise viga. Nad pole ju üldse mõistuspärased. Igal juhul on mõlemal poolel enne teineteiseni jõudmist vaja ületada takistusi, mis on oma olemuselt ebamäärased ja arusaamatud. Ei või iial teada, kus needsinased ennast peidavad, kas kuskil madalal, rohukõrte vahel, või hoopis vöökõrgusel, või siis püüavad nende silmad teha korraga kahte võimatut asja – vaadata teineteisesse ja mitte vaadata. Iga algus oleks nagu alati kõige algus, see esimene kord, nagu poleks kunagi, üleüldse ega eales varem teist inimest kohatud. Või siis paistab sootuks sedamoodi, nagu sa ei kohtakski inimest, teist omasugust, vaid metsikut tundmatut looma, kelle kommetest ja harjumustest ei saa lugeda ainsastki entsüklopeediast.
Iga kord oli esimene kord. Ka sellesama naisega. Rääkimata veel uutest. Meest haaras korraga nii ärevus, otsusekindlus kui ka lootusetu luhtumise tunne. Ta raputas pead, et loksutada ebakindlus allapoole ja tirida tarmukus otse näonahale nähtavale, silmadesse kindlus, lahkus, kätesse tugevus, jalgadesse jõud. Aga ei, ikka läksid peopesad higiseks, nina lõi läikima ja silmad vilasid kahtlevalt ringi. Inimene on haaramatu. Kuidagi ei anna teda suruda mõttelisse löögirusikasse, vaid justkui kalmaari kombitsad hõljuvad teadvuse erinevad lipendised tumedate varjudena tema selja taga. Ta ei teadnud, et teine tundis ennast just täpipealt samamoodi, see tüdruk või naine, kes istus bussis, närviliselt oma käekotisangu mudides, mõtles ju ka – ei ole võimalik, et mina sõidan praegu kohtama kellegagi, kes tahab minuga kokku saada. Miks ta tahab? Mida ta tahab? Ja mida tahan mina? Pea oli ristipõigiti täis ärevaid mõtteid teel tundmatusse, teel teise poole. Just nagu ei oleks midagi muutunud sellest ajast saadik, kui mõrsja pulmaööl esimest korda oma kaasat tundma sai. Sest ei ole olemas sellist asja nagu tagajärgedeta kohtumine – tagajärg on alati. Teil oli koos tore – väga hea. Saame teine kordki kokku. Teil ei olnud eriti tore, selge, rohkem ei pruugi saada. Ometi hakkab just sellest kohtumisest hargnema uus elustsenaarium, tee jookseb igal juhul teisiti kui ilma selleta. Oma otsuse langetate te teile enestele mitte teada olevate kriteeriumite järgi ja neil ei ole midagi tegemist teie tahte, mõistuse või isegi tunnetega. Need jõud on teie meelte ulatusest väljas.
Mees 50+ 27. märts 2018, kl 12.50 |
Naine nii naine 27. märts 2018, kl 14.20 |
Lp Mees 50+, see teema siin ei olnud Teie monoloog.
Tekkis arutelu, inimesed avaldasid arvamust. Mõned õelalt, mõned labaselt. Igaüks on oma ajalooga, ilmselt on elu mõndagi samadel teemadel puudutanud. Isegi, kui mõni Teid virtuaalselt isiklikult ründas, ei ole mõtet südamesse võtta ja hullult protesteerida. Teile jääb Teie elu (sellisena nagu ta on) alles. Te ise olete ikka selline nagu olete.
Väljas on kevad, laske sinise taeva helgust ka oma hinge.
Tekkis arutelu, inimesed avaldasid arvamust. Mõned õelalt, mõned labaselt. Igaüks on oma ajalooga, ilmselt on elu mõndagi samadel teemadel puudutanud. Isegi, kui mõni Teid virtuaalselt isiklikult ründas, ei ole mõtet südamesse võtta ja hullult protesteerida. Teile jääb Teie elu (sellisena nagu ta on) alles. Te ise olete ikka selline nagu olete.
Väljas on kevad, laske sinise taeva helgust ka oma hinge.
Dolores 27. märts 2018, kl 16.47 |
Nn. teise ringi mehed ei arvesta ühe asjaoluga kohe üldse mitte: nimelt naised ei taha neid samu asju mis nemad. Ja jutt ei ole muidugi materiaalsetest asjadest - need sobivad meile küll P))
Keda huvitab, siis sarjast Marss ja Veenus "Uus algus".
Aga "meie mees siin" tuli siiski õnne otsima, miska ta midagi kedagi ka ei välista. Ja miks ka mitte, mu noor sõber, nagu filmis mehed ei nuta,,,kui raskeks läheb, siis toetame...
Keda huvitab, siis sarjast Marss ja Veenus "Uus algus".
Aga "meie mees siin" tuli siiski õnne otsima, miska ta midagi kedagi ka ei välista. Ja miks ka mitte, mu noor sõber, nagu filmis mehed ei nuta,,,kui raskeks läheb, siis toetame...
nooh 27. märts 2018, kl 17.07 |
Lisa postitus