Kopeeritud Mudlumi postitusest:
Elas kord üks mees, kes tahtis üle kõige õnnelik olla. Ei olnud ta ainult välja mõelnud, millist õnne ta endale ootas. Ta ei teadnud, kas ta tahab ilusat naist, palju lapsi või hoopis kuulsaks saada, või ehk olla nähtamatu, kuid kõikvõimas, või siis lihtsalt endale uued kingad osta. Tegelikult oleks ehk rohkem uut panni vaja, vana võtab põhja külge kinni. Poodi minek oli talle aga ületamatu katsumus, või ka mitte just nii traagiliselt, lihtsalt ei viitsinud minna. Tüütu oli. Ka õnne juures on väga palju tüütavaid asjaolusid, lisaks sellele, et õnn on ise täitsa käsitamatu asi. Kõik teed temani on ütlemata vaevarikkad. Justkui oleks hea ja ilusa sisse punutud orasheina ja ohakanutte. Miks näiteks peab ühe tüdruku ärarääkimiseks nii koletu palju vaeva nägema? See pole õiglane maailm. Sest ka tüdrukud kurdavad nagu ühest suust, et poisid pole õiged poisid, neil kõigil on vähemalt üks viga küljes – poisiksolemise viga. Nad pole ju üldse mõistuspärased. Igal juhul on mõlemal poolel enne teineteiseni jõudmist vaja ületada takistusi, mis on oma olemuselt ebamäärased ja arusaamatud. Ei või iial teada, kus needsinased ennast peidavad, kas kuskil madalal, rohukõrte vahel, või hoopis vöökõrgusel, või siis püüavad nende silmad teha korraga kahte võimatut asja – vaadata teineteisesse ja mitte vaadata. Iga algus oleks nagu alati kõige algus, see esimene kord, nagu poleks kunagi, üleüldse ega eales varem teist inimest kohatud. Või siis paistab sootuks sedamoodi, nagu sa ei kohtakski inimest, teist omasugust, vaid metsikut tundmatut looma, kelle kommetest ja harjumustest ei saa lugeda ainsastki entsüklopeediast.
Iga kord oli esimene kord. Ka sellesama naisega. Rääkimata veel uutest. Meest haaras korraga nii ärevus, otsusekindlus kui ka lootusetu luhtumise tunne. Ta raputas pead, et loksutada ebakindlus allapoole ja tirida tarmukus otse näonahale nähtavale, silmadesse kindlus, lahkus, kätesse tugevus, jalgadesse jõud. Aga ei, ikka läksid peopesad higiseks, nina lõi läikima ja silmad vilasid kahtlevalt ringi. Inimene on haaramatu. Kuidagi ei anna teda suruda mõttelisse löögirusikasse, vaid justkui kalmaari kombitsad hõljuvad teadvuse erinevad lipendised tumedate varjudena tema selja taga. Ta ei teadnud, et teine tundis ennast just täpipealt samamoodi, see tüdruk või naine, kes istus bussis, närviliselt oma käekotisangu mudides, mõtles ju ka – ei ole võimalik, et mina sõidan praegu kohtama kellegagi, kes tahab minuga kokku saada. Miks ta tahab? Mida ta tahab? Ja mida tahan mina? Pea oli ristipõigiti täis ärevaid mõtteid teel tundmatusse, teel teise poole. Just nagu ei oleks midagi muutunud sellest ajast saadik, kui mõrsja pulmaööl esimest korda oma kaasat tundma sai. Sest ei ole olemas sellist asja nagu tagajärgedeta kohtumine – tagajärg on alati. Teil oli koos tore – väga hea. Saame teine kordki kokku. Teil ei olnud eriti tore, selge, rohkem ei pruugi saada. Ometi hakkab just sellest kohtumisest hargnema uus elustsenaarium, tee jookseb igal juhul teisiti kui ilma selleta. Oma otsuse langetate te teile enestele mitte teada olevate kriteeriumite järgi ja neil ei ole midagi tegemist teie tahte, mõistuse või isegi tunnetega. Need jõud on teie meelte ulatusest väljas.