Tsitaat: _Olete unustanud nooruse ja nooruses tehtud vembud_
Noo ei.
Palja tagumiku vempe pole tõesti iialgi teinud, seega pole, mida unustada. Pole sellist asja iialgi naljakaks pidada osanud.
Mis parata, teine kasvatus.
Minu nooruses oli millegipärast suhtumine, et nii labaselt käituvad kohalikud venelased, et meie, eestlased, oleme paremad . . . sest tõesti võisid linnas näha, kuidas vene poiste kamp läheb, üks äkki röögatab (tähelepanu äratamiseks) ja tõmbab teisel püksid maha, teine röögatab veidi kõrgema tooniga ja tõmbab oma püksid jälle üles . . . ja mingit rüselust või omavahelist arveteklaarimist ei järgnenud, nii et ilmselt peeti seda keskmiselt normaalseks käitumiseks.
Ja seda rohkem kui ühel korral.
Nüüd siis oleme laskunud samale tasemele?
Meie ajal käidi Pirita sillalt jõkke hüppamas, pandi juua täis teise tänava onule tühi kilukarp nööriga sappa, pisteti naabripoisile lumepall kraevahele (lumesõja käigus). Tehti metsa selline suusarada, kust üks suusk läks ühelt poolt, teine teiselt poolt väiksemat puud (üks kord sõideti ühel suusal ühelt poolt, teine kord teisel suusal teiselt poolt puud). Pandi vinnastatud hiirelõks rohu sisse, kust naabrimutt üle meie muru otse käis. Kallati vanaema valgete kannikeste sinisesse vaasi veidi tinti, nii et kannikeseõied omandasid varre kaudu helesinise värvuse.
Ainus allapoole vööd nali oli see, et maal visati küla tigedikule palaval ajal tema õue peal olevasse kuivkäimlasse paar pulka pärmi, nii et kemmergu sisu käärima ja kobrutama ja üle ajama hakkas ning tigedikule majaukse juurde vastu tuli.
Aga tema oli selle ka ausalt ära teeninud.
Püksata olemist ei peetud naljaks, vaid rumaluseks. Aga see oli ka ammu, minu nooruses, tänapäeval on teised moraalinormid . . .