RAUGAD


Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus,

ootad mind sa pargis kord novembri iilis.

Samuti kui köiteid sinu mantli taskus

aimub küpsi mõtteid roomlase-profiilis.


Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas

naftaliini pilvi hajutades keebist,

nägu loori taga paksult kuivas kõõmas

jumalteab mis salvist, jumalteab mis seebist.


Meie matk on raske, külmand rada reetlik,

kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.

Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,

lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.

lahe jah, ainult et B.A ei osanud seda kirjutades aimata, et kõik oma mehed elab ta üle ja vanul päevil kohtama minna polegi enam põhjust. pole seda hinge...

no kui vana peab selleks olema, et pole enam hinge......60? 70?

"lahe jah, ainult et B.A ei osanud seda kirjutades aimata, et kõik oma mehed elab ta üle ja vanul päevil kohtama minna polegi enam põhjust. pole seda hinge..."

Ups, oih, no-no, olgu. Delfi Naistekas.

Imeilusat suve kõikidele!