Jah, ma pole veel 50+, kuid suund sinna paratamatu ega ole siis ju vahet.

Mõtlen, et ei teagi, kui palju meid tegelikult on, keskealisi naisi, kes on otsustanud olla üksi. Mitte, et tahaks, ei, kuid otsustanud, sest tõde, mis end enam hanitada ei lase, on halastamatu. Teda pole ja alla selle ei ole mõtet - või siis on tõede hoopis see, et ei oska ka ise enam olla see?

Öeldakse, et tõelist armastust ei tohi lasta käest, kui ta ära tunned, ei tohi kahelda, tuleb ta avasüli vastu võtta, elada. Elu paraku on riukalik ega tee enda realiseerimist just lihtsaks. Alles siis, kui aeg on hajutanud mälestustest kõik ebaolulise, laseb tegelikkus end paista ja kui oled noor ja energiline, pole ka parima tahtmise juures võimalik, ehk pole isegi mõistlik teha ratsionaalseid otsuseid, neid, mis õiged ja head, sest elul on kõik oma tahud alles avamata ja neid läbi kogemata ei saa ka see õige küpseda täiuseni.

On lausa veider, kui tark ja õige võis olla see kõige esimene, kogenematu, ent ometi nii targa noore südame valik - Sina, tõeline armastus, mille ometi lasin käest, sest jäädagi nii oleks olnud võimatu. Nii näen ka praegu ega saa kahetseda, see poleks olnud võimalik ilma kõige järgnevata, ja kõigega, mis järgnes, veelgi võimatum.

Alles nüüd mõistan, miks kõik need, kes tulid pärast, nii Beedu, Ceedu, Deedu kui Eedu, ei näinud keegi enam mind, ei näinud mina neidki, vaid me kõik kompenseerisime üksteise kaudu midagi, mis realiseerimata, tohterdasime haavu, elasime oma piiratud mullikestes - ei saanud enam kunagi kokku nii, nagu oma A-dega. Miks? Sest A oli jätnud lati liiga kõrgele - esimene Armastus - kas saab seda üle lüüa? Kui, siis seda ma veel ei tea, kuidas.

Kui mõtlen, palju on meid, siis pean silmas meid kõiki, kes otsustanud olla üksi - ka neid, kes otsustanud olla üksi, elades koos... seda suudavad ehk paljud, kuid mitte kõik. Kas kõik või ei midagi. Või on inimesel ka mitu elu, mitu algust, mitu esimest - kui oled keskel, kuidas teha sellest algus?

kirjast óhkub ebakindlust ja masendust.oma viga.

Tänan sind inspiratsiooni eest, Hardi. Nii ongi: kui teraselt ringi vaadata, siis keskeas inimeste puhul näib reegel olevat, et hingelised inimesed on ebakindlad. Kahjuks kehtib aga ka see, et mida rohkem enesekindlust, seda piiratum on inimene. Enesekindlus ei tähenda sealjuures mitte tasakaalukust ja hingerahu vaid arrogantsi ja tigedust ja teisel juhul lausa täielikku enesekesksust ning empaatiavõimetust, kuid see viimane eeldab paksu rahakotti ja kõrget võimupositsiooni - paraku ka südametunnistuse kui sellise puudumist üldse. Mis see enesekindlus üldse on, kui vaadata, kui trastiliselt mõnel tuntud enesekindlal kriisiolukorras võib närv üles öelda?

Ebakindlus käib elukogemusega kaasas paljuski just eeltoodu tõttu, kui hoolid ja oskad näha ka suuremat pilti, sest meie eas peaks ju juba paista olema kogu inimkonna võimete piiratus. Jah, oleks "oma viga" sellest masendusse sattuda, kuid puhas rumalus on otsida enda ümber õnnetuid hingi, kui ei leia, siis kedagi selliseks tembeldada, et ennast nende arvelt upitada püüda.

Mis sind inspireerib end paljudes kommentaariumites salvava repliigi vormis avaldama? Mida annab see sinule või üleüldse kellelegi? Minule andis Hardi inspiratsiooni ja selle eest oskan (juba) tänulik olla, kuid kas see ta eesmärk oli, inspireerida, selles küll kahtlen :)

Teine, millega "targaks elanud täiskasvanud" oma elu mõruks muudavad, on mõtlemine õige-vale, hea-halb kategooriates. Ning kui elu on mõru, siis vaid vigu sealt otsidki - nii kui viga näed laita, siis aga muudkui kiirelt lähed ja laidad ka. Kas see ka elu magusamaks teeb, kahtlen jällegi.

Hinnanguid anda tundmatule virtuaalmaailmas on juba iseenesest kõnekas, kas seal räägib rumalus, ebakindlus ja masendus, kurjus või üksindus, jäägu igaühe otsustada, sest ühe sõnaga kirjeldatavad pole me keegi ega õhka me väljendused ka lakoonilise fraasiga kokkuvõetavaid emotsioone, inimesed ja elu on siiski mitmekesisemad.

Iseasi on, kui kaua meis säilib huvi ja põnevus seda mitmekesisust kogeda ning tundma õppida. Kui elurõõm, udishimu ja energia otsa saavad avastada midagi uut elus, õppida tundma uut inimest, siis ei tähenda see alati rahunemist ja tagasi tõmbumist, sest sotsiaalse olendina siiski vajatakse ka teisi inimesi - neid, kellest sügavamalt teada saada enam ei viitsita või juba kardetakse. Ja mis siis on käepärane viis suhtlemiseks? Inimeste lahterdamine õigeteks-valedeks, vigasteks ja edukateks ning pidev hinnangute jagamine omalt mättalt vasakule ja paremale. Ehk annab see hetkeks näilise enesekindluse, kuid hinges jääb ikka puudu sügavusest ja lähedusest - tõelisest ausast kontaktist kaaslasega.

Esimene armastus on ideaalne, sest noor hing on siiras ja idealistlik, pole veel nii targaks saanud :)) Mõtlen sellest täna ja tunnen, et see on üks päris hea asi, millest mõelda ja hetkel olen välja mõelnud niipalju, et kel siiani see õnnestunud ei ole, siis 50+ on tagumine aeg siirduda oma suures tarkuses järgmisele levelile ja panna need kaks kokku: oma teadmised-kogemused ja noore hinge uudishimu ning siirus. Kes ära teeb, saab viis punkti ja küpsise ;)

Pakkumine on hea, kuid tahtsin hoopis öelda Hardile, et võiks enese suhtes olla kriitilisem. Selline parastamine ei ole sobiv tegevus. Ja see, et teine inimene on hädas, said lugejad ka ilma selle kommentaarita aru.

Mis hädas? Siin foorumis on kõik rohkem hädas ainult kõva nägu teevad. Aus jutt ja head mõtted. Mina sain küll tuge et aiäh kirjanikule.

kui asi hea, siis ta on hea. Mitte äkki on kuskil veel parem , siis paremast parem jne.móni jääbki otsima, sest ta ei tea mida vói keda otsib ja siis tulevadki mängu möödunud ajad. kui ilus ja puhas oli. tgl oli sama seis ja ideaaliseerime asja ilusaks.sina ise otsustad, mis Sulle sobib, mis halb, mis hea, mitte avalik arvamus. kui oma arvamust ei ole ja otsustada ei oska, siis polegi midagi teha. jäädki seilama sadamast sadamasse.

Päris masendav elu teil ju terve poolsajand olnud. Paraku ka vanemas eas paremaks ei lähe. Tundub, et mittemingisugust elukogemustest õppimist siinkohal.
Inimesed, väärtustage igakülgset haridust oma järeltulevatele põlvkondadele. Nii saab vältida õpitud abitust ja palju halbu valikuid.

http://alkeemia.delfi.ee/mystika/sumjateispoolsus/uheksa-surmaeelset-kahetsust-mille-osas-saad-juba-tana-midagi-ara-teha?id=78074194

valisin 38-selt abikaasata elamise.
mina saan hakkama, aga teistele ei soovita.
minu juhtum pole trafaretne, 1. armastus sai surma, seega kahetseda või unistada pole millestki.
järgnes kaks abielu, esimeses olin tibi, teises range pedagoog, iseloomud ei klappinud kummaski.
nii tuligi otsus, ei kahetse, aga ei hüppa ka õnnest.
nüüd olen paras skeptik ja ei taha kellegi pilli järgi tantsida.
üksinda elada ja vastutada, see on omamoodi sõltuvus, väga raskesti ravitav.

klishee on see, et sa lugamisel ajusid ei kasuta. mis järeldused ise artiklist tegid ? miks tekkisid täitumatud soovid? mis takistas, kas vói osaliselt, nende teostamist? kedagi teist ei saa súúdistada. tagantjärgi tarkus sellises olukorras ei toida .

mis värvi on armastus

Hardi, ma ei saa aru millest sa räägid. Kellel tekkisid täitmatud soovid või kes siin ajusid ei kasuta? Sinust enesest hoovab päris palju raskemeelsust mida teemast küll välja ei lugenud. Mõtisklemine ja masendus on ikka erinevad asjad.
Päike paistab, nõus sinuga. Ainult see et artiklis vist mõeldi sellist materjaalse ületähtsustamist kus elu eesmärgils on olnud varanduste ja asjade kokku ajamine mitte niipalju kui elamiseks vaja aga haiglaselt nagu paljud teevad et6 edu näitab varanduse hulk ja inimsuhted tagaplaanil. Seda võib küll lõpuks valus olla tunda kui on asjad ja inimesi pole.

siin vist jääme eriarvamustele. ma ei viitsiks eluski kulutada oma mõttejõudu raha teemale nii palju XD Eelistan pidada raha ohjes nii, et see mind teenib mitte mina ei teeni rahajumalat.

aru ei saanud sellepärast, et vastasin kl.02.31 kommijale.

Hardi, siin sa küll eksid. Kirjutasid juba enne seda "kommijat" samasugust juttu et teised ei tea mis tahavad või on otsustusvõimetud, vaata oma tekstid üle, kõik ühte katlasse nagu mingi süüdistustelaviin ei saa aru kas naiste aadressil või ongi lihtsalt üldine kibedus. 2.31 postitati lugemissoovitus muud midagi. keegi ei süüdistanud kedagi peale sinu ja kust sa võtad et ta lugedes ajusid ei kasuta? natuke nahhaalne pole sinust või?

Kas Tallinna naisel seal üksi igav?

ja lugesin veel korra. Ei ole minagi veel 50+, aga õnneks kõnnin selle verstaposti suunas, seega võtan kah sõna oma nägemusega.
Minevik...kas on mõtet heietada möödunut ja vaagida, mis oli õige või vale? See on läinud aeg, mida enam muuta ei saa.
Tulevik...kas on mõtet ehitada õhulosse ja unistada millestki, mida ei oska sõnadesse seada (või oskad kirjeldada üksikasjalikult oma igatsuse objekti?)
Olevik...oleme piisavalt noored, et elada/toimetada hetkes ja piisavalt vanad, et omandatud elukogemusele toetudes saaksime aega nautida.

kahtlemata on poolsajand kõige parem iga üldse. eelneva elu jooksul on eelistused selgeks saanud, valesid valikuid enam ei tee. elutõed on omandatud, enesekindlust kahe jalaga maa peal seismiseks piisavalt. materiaalne kindlus olemas, lapsed selles eas, kus nad enam abi ei vaja, vaid pakuvad nüüd ise. tervis samuti veel piisavalt hea, et sportida ja reisida. see on iga, mil elatakse peamiselt iseendale.

kohv Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> kahtlemata on poolsajand kõige parem iga üldse. ee
> lneva elu jooksul on eelistused selgeks saanud, va
> lesid valikuid enam ei tee. elutõed on omandatud,
> enesekindlust kahe jalaga maa peal seismiseks pi
> isavalt. materiaalne kindlus olemas, lapsed selles
> eas, kus nad enam abi ei vaja, vaid pakuvad nüüd
> ise. tervis samuti veel piisavalt hea, et sporti
> da ja reisida. see on iga, mil elatakse peamiselt
> iseendale.

Absoluutselt nõus. Aga just sellepärast ihkabki inimene kedagi enese kõrvale, kellega kogunud kogemust ja vaimsust jagada. Olgu see siis metsas või mere ääres või kus iganes. olla ise, olla päris.

Miks need naised nii noorelt mutistuvad või muidu haiged?

Kes mutistub?

Mõni mutistub, mõni ätistub, kuidas keegi!
Üks on haige, teine terve - asi seegi!

//Alles nüüd mõistan, miks kõik need, kes tulid pärast, nii Beedu, Ceedu, Deedu kui Eedu, ei näinud keegi enam mind, ei näinud mina neidki, vaid me kõik kompenseerisime üksteise kaudu midagi, mis realiseerimata, tohterdasime haavu, elasime oma piiratud mullikestes - ei saanud enam kunagi kokku nii, nagu oma A-dega. Miks? Sest A oli jätnud lati liiga kõrgele - esimene Armastus - kas saab seda üle lüüa? Kui, siis seda ma veel ei tea, kuidas.//

Ja te loodate leida TERVET naist!

Peale A-d on kõik millegi asendus või asenduse asendus, keegi ei saa rohkem pakkuda kui A.

Olen lugenud seda histooriat nii- ja naapidi. Ei saa aru, mida tahetakse üldse. Ega armastus ole sport, kus A on mingi märgi maha pannud ja CDEFG üritavad seda ületada ja kohtunikuks on ikka seesama XX, kes ei suuda algusest alata.
Miks XX ise ei võistle? Miks tema on võistlemisest vabastatud nagu koolis kehalise kasvatuse tunnist. Tal on ju sama eesmärk mis võistlejatelgi. Las kohtunikuks olla aeg, sest mõni lati alt läbija on tihti hoopis toimekam ja paremini hakkamasaav inimene.

Mulle näib, et need, kes räägivad kui ületamatu ikka A on olnud, pole lihtsalt seda õiget elus kohanud ja elavad nüüd minevikku ilustades selles ajahetkes kui esimesed tugevad tunded neid tabasid.

Või siis A oligi nende ainuõige, mida nad ei osanud nooruses hinnata ja nüüd vanade, elus nii mõndagi kogenutena ja kibestunutena, sellest alles nüüd aru saanud on.

Kõige rumalam, mida armastust otsides tehakse, on võrdlemine. Et kas väljavalitu on ikka küllalt hea ja kas ta on üldse minu vääriline. Võiks ikka vahel pilgu ka enda peale pöörata ja mõelda, et kas mina ikka olen tema vääriline ja teha pingutusi väärimise nimel, kui on kahtlusi.
Võrdlemine viib armastuse kiire hukuni, eriti kui seda võrdlust häälekalt esitada.
Aga silmad, kõrvad ja mõistus peavad sellegipoolest olema õiges paigas.

Ahhaa
//Mulle näib, et need, kes räägivad kui ületamatu ikka A on olnud, pole lihtsalt seda õiget elus kohanud ja elavad nüüd minevikku ilustades selles ajahetkes kui esimesed tugevad tunded neid tabasid.//
//Või siis A oligi nende ainuõige, mida nad ei osanud nooruses hinnata ja nüüd vanade, elus nii mõndagi kogenutena ja kibestunutena, sellest alles nüüd aru saanud on.//

Kõik variandid on võimalikud. Ma usaldasin oma valikut ja minu jaoks ta jäigi parimaks. Ma ei tea ega kujuta ette, mille poolest keegi teine-kolmas-neljas parem võiks olla ja milleks. Näedsa, paljud proovivad tähestiku lausa mitu korda läbi aga ÕIGET ikkagi ei leia.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati mansion ghost 29.10.2017 20.19.

Eks sinusugust kändu peab ju ka keegi taluma. Kas see nüüd taluja eluunistus just oli, seda me ei tea.
Üldse siin selline ühepoolne loosungite loopimine. Huvitav, millise näo võtaks foorum kui kaks osapoolt paralleelselt rääkima hakkavad. Loodan, et õhku ei lenda.

vuuduu lakei Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kõige rumalam, mida armastust otsides tehakse, on
> võrdlemine. Et kas väljavalitu on ikka küllalt hea
> ja kas ta on üldse minu vääriline. Võiks ikka vah
> el pilgu ka enda peale pöörata ja mõelda, et kas m
> ina ikka olen tema vääriline ja teha pingutusi vää
> rimise nimel, kui on kahtlusi.
> Võrdlemine viib
> armastuse kiire hukuni, eriti kui seda võrdlust hä
> älekalt esitada.
> Aga silmad, kõrvad ja mõistus
> peavad sellegipoolest olema õiges paigas.

Just täpselt :)
Aga vaata nüüd halastamatu ja ausa pilguga meieealiste sisse, kas keegi enam oskab olla ilma võrdlemata? Isegi teades, kui mõttetu on võrrelda inimesi või võistelda, nagu ka ühes postis keegi mainis, ikkagi on raske olla sellest kompleksist vaba. Mind tabas selle teema loomisel lihtsalt kerge loominguline puhang, mõtlesin, et arendan seda edasi nö koostöös ligimestega siin vanainimeste rubriigis :))) aga pegasus pages kusagile, kui teema arenes just sellesama võrdlemise-võistlemise võtmes. Eks ta mu enda poolt ka selles suunas provokatiivne oli, kuid asja iva mu enda jaoks (iva, mille tabamine tõi kergust ja selgust ning seeläbi ka jagama ajendas) oli natuke teine. Nimelt asi pole Aadus eneses :)) Asi on esimese armastuse vastastikkuses eheduses siis, kui veel ei võrrelda ega võistelda, mõõduvõtt käib üksnes enda sisemise tunde tugevuse pealt, see ehe kirg ja vahetus on paraku vanainimestel tiba ära kohitsetud, just see võistlev maailm, mis omad kogemused andnud, teeb meid piisavalt maskistatuks ja argadeks selleks, et seda vahetust julgeks endale lubada - ja veel väiksemaks kahaneb lootus, et kui ise juba peaaegu et julgeks, siis kedagi saama "julget" kah kohtad veel.

Ei rääkinud ma mingite saadatahtmiste tõttu, lihtsalt mõtteavaldus :) Paratamatustega leppimine on samuti vabastav, ei midagi traagilist tõsiasjas, et omaette olla on iga kell parem, kui pongestatud paarisuhtes ja see teadmine, mis minus siia kirjutamist inspireeris, on piisav, et mitte maha magada just sellist ÕIGET, kes umbes sarnase tõdemuseni jõudnud.
Elu on keskmine, aga ilus ikkagist :) Päikest südametesse teile!