Jah, ma pole veel 50+, kuid suund sinna paratamatu ega ole siis ju vahet.
Mõtlen, et ei teagi, kui palju meid tegelikult on, keskealisi naisi, kes on otsustanud olla üksi. Mitte, et tahaks, ei, kuid otsustanud, sest tõde, mis end enam hanitada ei lase, on halastamatu. Teda pole ja alla selle ei ole mõtet - või siis on tõede hoopis see, et ei oska ka ise enam olla see?
Öeldakse, et tõelist armastust ei tohi lasta käest, kui ta ära tunned, ei tohi kahelda, tuleb ta avasüli vastu võtta, elada. Elu paraku on riukalik ega tee enda realiseerimist just lihtsaks. Alles siis, kui aeg on hajutanud mälestustest kõik ebaolulise, laseb tegelikkus end paista ja kui oled noor ja energiline, pole ka parima tahtmise juures võimalik, ehk pole isegi mõistlik teha ratsionaalseid otsuseid, neid, mis õiged ja head, sest elul on kõik oma tahud alles avamata ja neid läbi kogemata ei saa ka see õige küpseda täiuseni.
On lausa veider, kui tark ja õige võis olla see kõige esimene, kogenematu, ent ometi nii targa noore südame valik - Sina, tõeline armastus, mille ometi lasin käest, sest jäädagi nii oleks olnud võimatu. Nii näen ka praegu ega saa kahetseda, see poleks olnud võimalik ilma kõige järgnevata, ja kõigega, mis järgnes, veelgi võimatum.
Alles nüüd mõistan, miks kõik need, kes tulid pärast, nii Beedu, Ceedu, Deedu kui Eedu, ei näinud keegi enam mind, ei näinud mina neidki, vaid me kõik kompenseerisime üksteise kaudu midagi, mis realiseerimata, tohterdasime haavu, elasime oma piiratud mullikestes - ei saanud enam kunagi kokku nii, nagu oma A-dega. Miks? Sest A oli jätnud lati liiga kõrgele - esimene Armastus - kas saab seda üle lüüa? Kui, siis seda ma veel ei tea, kuidas.
Kui mõtlen, palju on meid, siis pean silmas meid kõiki, kes otsustanud olla üksi - ka neid, kes otsustanud olla üksi, elades koos... seda suudavad ehk paljud, kuid mitte kõik. Kas kõik või ei midagi. Või on inimesel ka mitu elu, mitu algust, mitu esimest - kui oled keskel, kuidas teha sellest algus?