Minu lugu autorile oleks küsimus. Mis sõbrad need küll olid, kes kuuldes, et sõbrannal on vähk, ta hülgasid.
Kui minule aastaid tagasi see ootamatu diagnoos kaela langes, siis mind küll ei hüljanud keegi, ei mu mees, ei mu lähedased, tuttavad ega sõbrannad. Pigem olid kõik veelgi rohkem minu jaoks olemas kui enne. Pealetükkivus polnud muidugi meil kellelgi suhtlemisel kombeks. Ju siis polnudki õiged teekaaslased ja parem ka kui nad läksid teist erinevat teed.
On küll elus nii, et mingil eluperioodil ei taha ise enam mõne inimesega suhelda kelle varem delikaatsekt välja kannatasid, aga sõpru ega lähedasi ikka rasketel hetkedel ei jäeta.
Eks inimesi ole muidugi igasuguseid ja
põhjuse lahkuda leiab ka igaüks oma eneseõigustustest.
Eks see terake tõde, et olgu sul sõpru ja olgu sul neid vähe pea paika-kvaliteet või kvantiteet. Elu igavene küsimus...Olge terved ja jääge terveteks, ka hingelt!