Ei siin tea midagi, kes tegelikult kena on ja kes mitte. Aga teemas püstitatud murest saan suurepäraselt aru. Vanainimesed kipuvadki sellised olema.Siin aitab teinekord huumor ja iroonia, aga kõik me jääme inimesteks ja juhe jookseb kokku teatud hetkedel. Siis ei aita huumor ka enam, inimene on kord nii loodud, et tal on paremaid ja halvemaid päevi ja tujusid ja kõike muud, see on nii inimlik.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu -
on ainult hetk, milles viibime praegu...

Väga vaimukas

Palju õelaid inimesi,kes ei salli oma ema...haiged olete,täiesti haiged.

kullake, keegi pole öelnud sõnu "ei salli".... Inimesed on tõega mures, tahaksid hästi läbi saada, aga ühepoolselt on see ju üsna raske? Küsivad nõu teistelt, arutlevad... Miks see paha on? Mine raamatukokku ja vaata - psühholoogia- ja eneseabi raamatute riiulid on lookas! Õpetused ameerikamaalt ja mujalt. Tarkadelt tohtritelt ja hingehoidjatelt. Kuidas saada läbi abikaasaga. Kuidas saada läbi murdeealisega. Kuidas hoida suhteid. Kuidas käituda kiuslike vanade vanematega...

Aga raamatutest - sageli paljusõnalistest - läbimurdmine on üsna aeganõudev. Palju parem on ju küsida nõu siit foorumist, kus samaealised inimesed koos ja kellel paljudel, nagu nägime, samad probleemid...

Tuleb au anda lastele, kes elavad oma vanematega koos .
Võtame igasugu eeskuju mujalt maailmast. Mul paljud sugulased välismaal ja kõik oma emad hooldekodusse paigutanud.
Oli vaja oma elu elada. Minu ema elas vaheldumisi minu ja õe juures. Vahel ikka oli arusaamatusi, aga kohe sai öeldud, mis ei meeldi ja pahandused väikesed.
Tean ka ühte ema, kes käis koridori peal kisamas, et teda näljutatakse ja pekstakse. Memm oli priske ja seal peres ei kakeldud iial. Mina siis ükskord küsisin, et tule ma pakun süüa ja teata miilitsasse kui peksa saad. Teate, mis mammi mulle vastas. Mul pole häda midagi, aga las teised arvavad, et mind piinatakse, neil pole muidu millestki rääkida.

Vaat millised asjad isegi võimalikud on! Aga sellega seoses meenus mulle kohe prantsuse film "Tädi Danielle"... seal ju ka noored armsad sugulased võtavad vana tädi enese juurde, aga see hakkab neid armutul kombel kiusama... lihtsalt ongi selline lõppkiuslik vanaeit. Ja kui noored korraks ära sõidavad (tädile jäetakse loomulikult süüa ja juua ja raha), siis tädi Danielle röögib naabrite ees, et teda jäeti nälga... ta närib meelega kassitoidukrõbinaid, et ainult NÄIDATA: vaadake kõik, kuidas nad mind piinavad!! --- Jube.

No näete siis, milleks on inimesed võimelised, on inimene jobu, siis ei aita midagi, olgu ta noor või vana , ühtmoodi lollilt käitub ikka.

käbi võib ikka kännust väga kaugele põrgata.
Mina mõistan sind, kel ema kiuslik-õel, negatiivne jne
Ei ole minu oma vanaks jäädes selliseks muutunud, ta on seda alati olnud ja vausega veel taktitumaks muutunud. Seda mitte ainult minu ja oma pere suhtes, vaid pea kõikjal. Samas kui on vaja jätta muljet või tahab meeldida, siis teab väga hästi, mis sobib, mis mitte. Poeb, nii et piinlik hakkab.
Mis mind ärritab temas.
1. Valetamine, massiliselt. Täiesti ebavajalikel hetketel.
2. Väited, milles puudub loogika.
3. Ründavav toon igaks juhuks.
4. Süüdistused huupi, äkki läheb täppi.
5. Laste ära kasutamine, et oma kiusu levitamiseks.
6. Vastutustundetus oma tegude ja tagajärgede eest - suutmatus neis seost näha ja tunnistada.
7. võimetu vabandama, isegi siis mitte kui asi on ilmselge.
8. eba-aus, eba õiglane, taktitundetu
9. suutmatus teistega arvestada, eriti kellegi teise ajaga
ja palju muud, mis hävitab igasuguse võimaluse kenasti perena koos eksisteerida. Pidev mahategemine on tekitanud teadmise, et pole loouski millekski normaalseks. See negatiivsus on nii suur, et isegi kui ta on võtnud nõuks kiita, siis sellele eelneb midagi ääretult nõmedat, halvustavat või negatiivset ja see nii elda kiitus keeratakse lõpuks osavalt hoopis enesekiituseks nagu oleks millegi, kellegi õnnestumine tema teene !!!!
Üsna tihti ma mõtlen, et tal on vist mingi isiksuse häire, sest on nii enesekesne.
Tal on 3 last ja 10 lapselast aga ei ühtegi kes tahaks temaga olla. Jah me käime seal kohusetundest aga põgeneme, sest keegi ei talu seda draamat ja janti pikalt. Lõpuks on meie lapsed need, kes ütlevad, et sul ei ole oma emaga vedanud ja hea et sina selline ei ole. Ma siis olen rääkinud oma naabri emmest kes oli minule emaduse eeskuju ja ma olen terve elu püüdnud
olla tema moodi. Olen tänanud oma kallikesi et nad on nii kaitsvad ja mõistvad ja hoolivad ja teevad mu meele alati hääks ja tuju rõõmsaks.

Kulla arvustaja sa ei tunne neid emasid ja nende lapsi, kellest jutt- seega ära pritsi siin mürki. Muidu pean arvama, et oled üks nendest kiusu jurakatest.

Kaugele veerev Väike Käbi.

kibestumine pidi ikka üüratu olema, et sundis kümne aasta taguse teema välja tuhnima ja kellelegi arvustajale ka veel verbaalselt piki pead andma. kui arvustaja see vastik ignorantne ema oli, siis mõistetav muidugi. muul juhul jätab mulje nagu inimene lausa otsiks oma enesehaletsusele toidet. kui kohapealt ei leia, kärab ka arhiiv ära.

Loe eakate haigused ja loe seniilsus.Internetis on kõik olemas, saad targemaks. Ei saa vaielda haige inimesega, ta ütleb ja samas ei mäleta,ajab segi aegu ja kuid, päevi ja kellaaegu, seinast seina meeleolu, nagu väikene laps, ainult lapsel areneb mõistus, laps saab iga päevaga targemaks aga vanur jääb iga päevaga viletsamaks. Selleks ongi hooldekodud. Perekonna keskel ei saa seniilset vanakest hoida, tema segadused ja pahandused võivad tekitada tulekahjusid ja muid probleeme, lisaks ka psühhotraumad perele, vaja ju koolis ja tööl käia rahulikult.Ei ole vaja riielda ega parastada, lihtsalt mõista ja võtta vastu otsuseid.