Mina Olen Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Nüüd mõistan.
> Ikka solvusid.
> Ma ju vabandas
> in ja ütlesin, et see arutelu on perspektiivitu.
> > Püüa üle 3-4 käigu ette näha ja jõuad sama tulem
> useni.
Kui ütled, et mõistad midagi nüüd, siis see tähendab, et enne sa ei mõistnud.
See on ju fakt.
Samuti need teised faktid, mida nimetasin, on lihtsad tõed.
Võin üle korrata ühe fakti:
"Pole ei küsijaid, ei küsimusi ega arutelu, kuna sa ei oska olla, käituda, arutleda, ja su seisukohad on väärad."
See on selge fakt ja eks inimlik ongi, et reageerid natuke emotsionaalselt sellele.
Ka praegu tõestad sa neid fakte, mis sinu kohta käivad. Kuna ka su praegune postitus on nagu faktid ütlevad. Kokkuvõtvalt su postitus küsib, et kas ma solvusin või aevastasin või tegin eitea mida eitea mille peale. Selline küsimus küll teema-arendust ei tekita ega toodud fakte ümber ei lükka.
Võin vastata, et jah, võib küll nimetada solvumiseks. Kuid elus on korraga esindatud mitmed emotsioonid. Näiteks oli minu puhul esindatud peamiselt hämming, et tulen loen foorumit üle pika aja ja ei näe ütegi dialoogi ega arutelu, hämmastav, kuidas siis ei osata nii elementaarseid asju nagu rääkimine. See hämmastab ja seejärel saabus rõõmustamise emotsioon, et näed, keegi hakkab harjutama rääkimist ja olemist, sina siis kui kirjutasid et hakkad rääkima jne. Hämmingu ja rõõmu järel aga saabus pettumus, kuna selgus, et ei järgnenud kuigi palju postitusi. Seega tulemus ikka tüüpiline, et ei osata rääkida ja olla. Kuid solvumise emotsioonile järgnes ka neljas ja viies emotsioon, mistõttu soovitan mitte muretseda. Ei tekkinud traumat, vaid istutasin rõõmuga siia järgmise seemne selle postituse näol, mis peaks aitama rahval edasi arutleda.
Sellel ei ole mingit tähtsust, kas sa solvusid või mitte minutoodud faktide peale. Ega siis see kui sa solvusid, ei muuda sind halvemaks inimeseks. Solvumine ja rõõmustamine ja rääkimine- kõik on inimlikud asjad ja kindlasti ei narri sind keegi kui teed inimlikke asju. Seetõttu pole küll vajadust uurida, kas solvusid või mitte. Isegi kui sa vastaks, et jah solvusid, siis kuidas me nüüd sind ravida saaks, et tekiks taas rõõmus meel? Ei leidu ju eriti ravivõtteid, las solvumine läheb üle nagu aevastamine, mis tast ravida.
Teiseks, väidad, et tuleb ette näha mingisuguseid samme. Aga sel juhul sa räägid ju sedasama fakti, mida mina- sa ei osanud ette näha, et sinu käitumine ei tekita siia küsimusi sulle ega muud. Sa eksisid, ei osanud ette näha, tunnistasid oma eksimust. Ma panin selle kirja faktina, põhjendusena.
Võin üle korrata faktid:
"Faktid näitavad, et sa ei oska rääkida, arutleda, olla.
Seetõttu ka tõded, et oled eksinud, ebapädev.
Pole ei küsijaid, ei küsimusi ega arutelu, kuna sa ei oska olla, käituda, arutleda, ja su seisukohad on väärad.
Soovitan harjutada rääkimist ja olemist."
Seega, sa tunnistad fakte. Vähemalt selles osas, kui ütled, et võiks osata käituda nii, et samme näeks ette jne. Fakt on, et sa ei oska samme näha ette ja fakt on, et sa pead oluliseks, et inimesed oskaks ikka käituda ja olla ja ette mõelda.
Ma aitan kaasa, et saaksid siia omale küsimusi ja arutelu, et õpiksid rääkima ja tekiks arutelu.
Kuidas ma tõestan oma eelmise lausega toodud väidet? Tõestan nii, et praegu hetkel on ju arutelu ja tänu minule, enne ei olnud.
Kui te olete suuteliselt siia või kuhugile esimese arutelu tekitama, siis liitun hiljem.
Head arutlemist.