Otsin kedagi kellel see kogemus olnud on.Minul oli ja ma tahaksin sellest kellegagi rääkida kuna kõik on nüüd hoopis teisiti,isegi valesti.
Ma ei näinud paljuräägitud tunnelit,ei valgust selle lõpus,ei lennanud, kuid see mida kogesin, oli kordi veidram.
Ühel hetkel ma TEADSIN,et olen surnud,lamasin voodis ning minu kõrval seisis mulle ääretult kallis inimene kes reaalselt aga juba aastaid surnud on.Ta rahustas mind ja ütles,et tal on hea meel mind näha.Mingil ääretult veidral moel (ei kõndinud vaid lihtsalt liikusime kuidagi märkamatult )lahkusin temaga palatist.Ta ütles,et me lähme KOJU ning olimegi ühes paigas mis oli ääretult rahulik kuid sõnadega kirjeldamatu.Nägin seal teisigi surnud inimesi.Kõik oli teistsugune kui reaalsus meie mõistes.Mulle näidati ja räägiti asju mis tunduvad uskumatud kuid ühel hetkel öeldi,et ma ei saa jääda ja et me näeme varsti.Oligi kõik.
Mõned päevad hiljem sain teada,et olin olnud kliinilises surmas (kuigi ma teadsin seda ütlemattagi ).
Nüüdseks on see mulle väga häirivaks muutunud,ma ei tea mida mõelda.Kas mul on mingi psüühhiline häire?Mis aga kõige imelikum,kõik see kummitab mind,mulle tundub,et see mis ma nö nägin,ongi päriselt olemas ja õige ning elu on muutunud kuidagi "valeks".Ma saan aru,et see on nö tavalisele inimesele mõistetamatu ning palungi selgitust kelleltki,kel sama kogemus.

miks su praegune elu "vale" tundub? Kindlasti ei ole vale kui sa seda elad, ju sul ikka mingi ylesanne on täita. Ei maksa suurt muretseda, kui pärast surma ongi teistsugune elu, ei tähenda et seda elu mida praegu elad, mingil moel olemas ei ole. Lihtsalt erinevad kohad ja funktsioonid nendel eludel, tundub.

nii põnev..kas seal KODUS olid siis kõik koos ja mismoodi "elati"? Kas neil elavate tegemiste ja käekäigu üle kontroll olemas? Mul on imelik asi: unenäos näen alati oma 2 lähedast, milles nad väljendavad oma halba või headmeelt mu tegemiste üle.Näiteks kogusin raha ja rabasin tööd ja ostsin auto, seda mul tõesti väga vaja. Ja siis paari päeva pärast nägin ühte lähedasest unes, ta naeratas ja oli rõõmus - sain aru et tegin õige ostu.

Loe kindlasti Newtoni raamatuid "Hinge rännak","Eludevaheline elu"ja"Hinge saatus" oli vist ka.Arvan,et saad sealt palju abi mõistmaks seda kogemust,päikest.

Usas oli mingi mutt kes tegi üritas 4-5 korda enesetapu et oma surmalähedane kogemus uuesti läbi elada. Need kemikaalid mis siis verre pursatakse on ikka väga jõhker kompott. Elu parim high. Mine sõida lõuna-ameerikasse ja otsi mõni indiaani šhamaan see keedab sulle ayahuasca lehtedest (sialdab dmt-d) teed jood selle ära ja saad samasuguse elamuse nagu oma surmakogemusega (satud teise reaalsusesse). Neid taimi on veel näiteks aafriklased söövad Iboga puu juurt mis võimaldab neil minevikus ja tulevikus reisida ja näha suuremat plaani. DMT (dimetüültrüptamiin) on see aine mis vallandub inimese ajus surmahetkel, teeb äraminemise kergeks ning põhjustab hallutsinatsioone pluss ka valuvaigistid mis on ajus olemas tekitavad õnne ja rahulolu tunde. Müstikaga pole siin midagi pistmist. Lihtsalt automaatsed keemilised reaktsioonid mis ajus tekivad kui keha läheb šhokki. Tahad veel kogeda või selgust saada proovi minu kirjeldatud aineid, garanteeritud selletaoline kogemus. Need ained rebivad su alateadvuse sinu ette laiali ja nii saad oma muredele ja probleemidele selgema ülevaate ja näed maailma paremates värvides.

Tänan vastamast!Olen kuidagi segaduses sellest ja ei teagi miks kõik kuidagi vale tundub.Väidetakse,et sellisel hetkel mängib aju nö vingerpussi kuid mulle jälle tundub (jälle "tundub" ),et see kõik oli reaalne.Olen vahest mõelnud psühhiaatri poole pöörduda kuid usun,et ei saaks sealt mingeid vastuseid.
Kogu nägemuse kirjeldamine läheks väga pikale kuid lühidalt kokku võttes võin öelda,et need paigad mida läbisime,polnud sellised nagu meil.Oli küll loodus, kuid jällegi,kuidagi teistsugune,isegi õhk oli teistsugune,kergelt sinaka tooniga.Mul paluti "endas tagasi vaadata" ning siis nägin nö meie maailma,oma lapsepõlvekodu,suve ja päikest.Sel hetkel mõtlesin,et see oli ilus koht kus elasin.Kuid jah,seal oli ilus kuid teistmoodi.Mul polnud millestki kahju,tahtsingi seal olla,sest kõik oli kirjeldamatult rahulik.
Veel haiglas olles uuris ka minu arst,kas ma midagi "nägin" või tundsin/kuulsin.Mul oli küll natuke piinlik kuid siiski rääkisin talle sellest.Tema väitis,et selliseid kogemusi on teistelgi aga et vaatamatta sellele,et need on väga huvitavad,ei oska keegi neid selgitada.Ja et enamus selliseid inimesi satub segadusse.
Tahaksin tutvuda kellegagi kes oskaks mulle sellest kõigest pikemalt rääkida/seletada.Aga raamatuid lähen kindlasti raamatukogusse ja poodidesse otsima.
Tänan kõiki veelkord!

Kui kaua sa seal enda meelest ajaliselt viibisid?

Mis haigus sul oli, mille tõttu sul kliiniline surm saabus? Olen kuulnud, et surmajärgne kogemus sõltub ka sellest, mis oli kliinilise surma põhjuseks. Ja kas praeguseks oled sellest haigusest paranenud?

liuglesite sellepärast, et hingedel ei ole jalgu.
Elad läbi normaalset šokki, natuke läheb sul aega selle teadmisega kohanemiseks, see on täitsa normaalne igasuguste võõraste asjade puhul. Psühhiaater sind vaevalt praegu aitab, pigem katsu see normaalselt läbi elada. Haiguslikuks loetakse probleem siis kui aasta või kahe jooksul ei ole inimene kohanenud uue olukorraga. Ei kujutagi ette mida psühhiaatrid tänapäeval selle KODUS käimise kohta võiks arvata, kas lepiksid traumaatilise stressihäirega või virutaks skisofreenia välja.
Katsu asjasse rahulikult suhtuda, et on asju mida teadus ei tunnista, sest ei suuda seda kuidagi tõestada. Kuigi jah, seostatakse neid surmajärgseid kogemusi eelkõige hapnikupuudusega.

Sa pole haige. See mida nägid ja kogesid oli tõeline. Kui Kodus ära käia, ega siis see elu siin ei tundugi enam nii tõeline.
Soovitaksin sulle lugemiseks mõned inglise keelsed saidid, kus inimesed on postitanud ja postitavad oma surmalähedasi kogemusi, aga ma ei tea kas sa keelt oskad ja kas oled üldse huvitatud.

Ainus mida või sulle öelda on see et, ürita see võimalikult kiiresti unustada.Miks?
Siin olles ei vaja sa seda infot. Kui õigele teele ei saa siis võib olla abi teadjatest.
Maksku mis maksab pead selle unustama jäädavalt ja siinses elus olema täiega.
Minule anti abi ma ei suutnud sealt üksi tagasi tulla. Suleti värvavad.

kas siis on nii, et kohtud oma mitukümmend aastat tagasi surnud lähedastega ja kas tekivad ka samad tunded mis selles elus?

mina tulin tagasi, millegipärast. ju polnud siis aeg.
kedagi (inimesi nagu sina). lihtsalt väljusin ühel hetkel kehast. keerlesin, nägin ja sain mõelda. täiesti terve pilt, selge nagu taevas. keha polnud. valus kogemus oli tagasitulek, süda pidi seisma jääma. rohkem ei taha.

kedagi ei näinud, st teisi nagu sina.

ma pole sugugi kindel, et kliinilises surmas olles "kodus" ära käisid.

tekib küsimus, et milleks hingedel on füüsilised kehad? ja miks on need füüsilised kehad täpselt sellised, nagu viimases elus? universumis esineb ju ka muid kehasid ja vaevalt hinged ühes ja samas kehas rändavad. kui toimub uuesti sündimine, miks on kõik surnud teises dimensioonis maapealseid tervitamas? mõni peaks ju olema juba uuesti sündinud.

mina arvan, et inimene rändab kliinilises surmas ise enda sügavikku. inimeste psüühika on ju standart masinavärk ja sellepärast ka samad jutud tunnelist, valusest, rändamisest ja valusast tagasitulemisest. keegi lõplikust füüsilisest surmast tagasi tulnud pole (nt üheksa päeva surnud ja siis vupsti kehasse tagasi). tagasi tullakse ikka sealt, mis eksisteerib siin maailmas, mitte kuskilt mujalt dimensioonist.

surm pole punkt, vaid ainult koma.....

ma arvan, et sa tead ise kõige paremini, kas seda teadmist sul vaja läheb v mitte. kui tunne on hea, siis tee seda. kui tunned, et miski takistab, siis ära kasuta neid teadmisi veel. ma olen ise unes surnud ära ja siis hõljund enda keha kohal. reaalselt sellist asja pole juhtunud. ei teagi nüüd.

Ma ei olnud haige,minuga juhtus õnnetus.Ma ehk tahaksingi seda kõikke unustada kuid miski nagu takistab ning mõtted keerlevad suhteliselt sageli selle ümber.Ma ei ole müstik kuid millegipärast on tunne,et midagi see siiski oli.Olen igati ebakindel,ei oska seisukohta võtta.Ehk olen rumal kuid soovin väga selle kohta kõikvõimalikku kirjandust või siis mõnda linki.
Pendeldangi kahevahel,ei tea mida mõelda.Kuidagi tuleb õppida sellega toime tulema.
To suleke.Ma ei tea,kas mul oligi keha ja kui oli siis milline.Ma tundsin enese olemasolu kuid füüsisest ei mäleta ma midagi.
Ehk on eespool kirjutajal õigus,et tegu aju hapniku puudusega.AGA.....kui see ikka oligi nii?
Ma ei tea,arvan,et minusuguseid peetakse ikkagi hulluks.Lähedastega ma ei räägigi sellest,kui keegi küsib (ja ikka küsitakse ) siis ütlen,et ei mäleta midagi,kuidagi piinlik on.
Tahaks selgust.Annan endale aru,et vastuseid pole.Aga....Ma mäletan nii palju,ma nägin palju,kuulsin palju.Ja see segab mu elu.Kardan,et juba teema püstitamisega muutun pilkealuseks.Nii,et on hea olla hetkel anonüümne:)

Loe siit ehk saad veidi edasi liikuda. Usu, kõik laabub, ole tubli!
http://tuulepesa.zzz.ee/viewtopic.php?t=1692&highlight=kliiniline+surm

Üks võimalus on asju enda jaoks lahti kirjutada, võimalikult detailselt, mis tundeid ja mõtteid iga seik esile kutsub. Vähemalt saad seda ise teha enda heaks.

Kui sellises olukorras kogetakse tunnelit siis see tuleb sellest, et hinge/vaimu osised jooksevad suremise kestes selgroo keskkanalisse kokku ning see kogum(kus ka selle surija minatunnetus) hakkab liikuma mööda seda selgroo kanalit üles,läbi vastava ava kehast välja, vaimsemasse valgusemaailma. Inimene siis kogeb nagu hõljuks ta mööda suurt tunnelit kuhugile kirkasse valgusesse.
Teemaalgatjal aga ongi kõik nüüdsest teisiti. Vana maailmapilt on asendunud kogetu abil saaduga. Vanasse maailma enam tagasiteed pole. Tuleb uuesti end leida uues maailmas. See on alles algus...

Uriinia,auuuuuuuuuuuuuuu..........

ära tekita omale komplekse, sa ei ole hull.
erinevaid maailmu on tõesti palju, võta asja rahulikult, ära uputa ennast nüüd ka uue infoga üle st. ära ahmi kõike, see ainult tekitab segadust. Praegu lihtsalt tea, et elu ei lõppe füüsilise keha surmaga.

Meie kohalikus ajalehes taas oli, et kuskil Saksamaal uppus umbes 3a poisike ja oli väga pikalt kliinilises surmas kui arstidelegi ootamatult, süda jälle lööma hakkas, kolmeaastasele vaevalt veel hingedest ja muust sellisest kodus räägitakse, sellisele on veel vara propagandat teha, alles inimene ju rääkima õppinud..see selleks, aga poisike oli öelnud, et oli taevas ja kohtas oma surnud vanaema, kes samuti ütles, et ta peab tagasi minema,nii et rebige tõde siit välja, kust poisike sellise loo välja mõtles kui see polnud "tõeline"
Minu kolmas laps hakkas ka siis kummalisi asju rääkima kui veel päris pisike oli...kõik kaladesse puutuv ja merelaune maailm olid hästi tuttavad, rääkis veel halvasti kui teadis kui pikk on hai ja mis ta kaalub jne.ehk on rumalus mõelda, aga arvan, et ta oli kunagi(eelmises elus) bioloog või vetelpäästja..elu on kummaline.

Mäletan väiksena suurte inimeste pönevaid jutte neist, kes surmavallas käinud, kuid ikka löppesid need ühtemoodi: ei tohi elavaile rääkida...
Eks vist ongi niimoodi , et uus kogemus ei ole veel sinuni oma tähenduses jöudnud. On palju neid, kes pärast sellist teadmist on selgeltnägijaiks saanud vöi vötavad elu suurima önnena, mis eales inimesele osaks vöib saada...materiaalselt elavad meie möistes vaesuses ja tervise vöi muudes önnetustes, on nad ometi töelises vaimses rahus. Kuigi me tea, mis sinule möeldud on loodan, et midagi head ja pöhjapanevat sinu edasisele elule.

mul pole ühtegi surnud lähedast, keda tahaks näha, kui minu aeg tuleb.

kas tõesti alati nähakse mingeid lähedasi? mulle oleks see kui horror, piinapink. minu nn lähedased on olnud umbes nagu freddy krueger ja toomas h liiv ning keegi, kellele meeldib niisama ka peksta. ma ei tahaks neid kindlasti iial enam näha.

ma täitsa kardan surma nüüd, kui väidetakse, et alati tuleb keegi lähedane sulle vastu jnejne.
ma ei taha ühtegi lähedast endale vastu, kui vähegi võimalik.
ainus, kes olid mulle lapsepõlves lähedased, olid mu kassid.

tule alati lähedane, ära muretse. võib olla ka mingi täiesti võõras või mõni vana hea tuttav.
aga enamusele ei tulegi keegi vastu ja nii nad siis kolistavad mööda maad ringi, mõni ei teagi, et surnud on.

kust sa tead?

aga mul on muidugi häid sõbrannasid ja armastatuid küll.
aga ma pole kindel, et nad surevad enne mind.
seepärast ma nii kardangi, et tõesti, kui kõik kogu aeg räägivad, et lähedased (pere) tuleb vastu, siis mulle on see pigem põrgu..

sõbrad ja head tuttavad ja lemmikloomad on muidugi õnn ja rõõm. aga ma kindlasti ei taha, et nad enne mind sureksid.

muideks ma unes näen teinekord, et mu mädanenud ja rõvedad sugulased tirivad mind kuhugi jne, ma võitlen nendega, peksan neid eemale
see ei ole ilus, ei ole üldse kena.

pärast surma võib vahest tulla ka keegi kole mustanahaline lävele tervitama, juuksed krussis ja silmad põlmas nagu tulukesed. või siis ilus valge mees nagu nt george cloony. ta pole küll veel surnud, aga kui teda tahta, peab hakkama aegsasti palvetama. muna-voodi-alla loits pidavat ka aitama järjekorra esikümnesse saada.

Kummaline kogemus
ära pabista, sa pole mingi hull. sina oled taas järjekordseks tõendiks, et miskit seal on, kuna kõik kes kliinilist surma läbivad, räägivad enam-vähem sama juttu. kui tegu oleks lihtsalt hallukatega, siis peaksid nad loogiliselt kõigil ju erinevad olema, kuid pole.
olen lugenud sellest dr moody raamatust. tema oli kirjutanud üles oma töö jooksul patsientidelt teada saadud kliinilise surma kogemused ja kõik olid sarnased. just nagu sinulgi.

n37
mul sõbranna rääkis, et nägi sealpool ammusurnud vanaema, keda ta elusast peast kunagi polnud näinud. nii et ära muretse. küll vastu tullakse:))
pole enam meeles, kuidas ta teadis, et see ta vanaema on, aga teadis.